Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikul magamast tõustes Indrek tundis seljas ja ristluus teravat valu. Vaevalt suutis ta end istukile ajada. Vommilt maharonimine tundus tõsise sunnitööna. Käed olid kanged ja sõrmed ei tahtnud liikuda.

      „Kas luud-kondid teevad haiget?” küsis isa.

      „Pole suurt viga,” vastas Indrek.

      „Kuulsin, öösel lärmasid unes, arvasin, et eks see ole luievalust,” seletas isa. „Inimene on ikka nõnda – päeval kannatab valu välja, aga öösel ei kannata, siis hakkab karjuma ja rääkima, parnab maad ja taevad kokku ja seda ainult sellepärast, et luud-kondid valutavad. Vaata, täna hommikul pole veel midagi, aga küll sa tunned, mis on homme ja tunahomme, kui sa nii südilt edasi teed. Mina annan sulle nõu täna mitte kraavile minna, las keha puhkab pisut. Kui sa ei taha koju jääda, tule siis minuga metsa, ma lähen mõrra- ja korvivitsu otsima, pajuvõsad peaks juba nüüd küllalt kõvad olema.”

      Nõnda rääkis isa. Aga Indrek jäi oma mõttele ustavaks – ta tahtis ka täna kraavile minna, liiatigi, kus talle uus terasest mättalabidas perest kätte toodi. Aga kraavilt leidis ta võõrad jäljed ja kraavi seest hulga mättaid, mis tema eile sealt välja pildunud. Kes oli nad kraavi tagasi ajanud või milleks oli seda tehtud? Oli see sündinud juba eile õhtul või alles täna hommikul? Kes teadis, et tema eile kraavil oli? Kes valvas juba algusest saadik tema sammude järele?.. Kogu päeva Indrek ei vabanenud mõttest, et ka siin inimesed ei lase teda silmast. Kui ta õhtul sellest isale rääkis, ütles see:

      „Kes seal muu võis käia kui teisepere Eedi, see ju nuusib igal pool.”

      „On see mõni Karla poegadest või?” küsis Indrek, katsudes järile istuda ja tundes äkki, et ta seda ei saa, nii kangeks ja paindumatuks oli muutunud ristluu.

      „Tema ainuke elus poeg,” ütles isa, „ja seegi loll.”

      „Kuis nii – loll?” küsis Indrek, võttis kahe käega redelist kinni ja katsus uuesti istuda. Seda pani isa tähele ja küsis:

      „Kas ristluu ei saa oma jõuga?”

      „Katsusin, ei saanud,” vastas Indrek. „Ma poleks uskunudki, et nii hulluks võib minna.”

      „Kui ta juba õhtul neid tükka teeb, küll sa siis näed, mis vigurit ta hommikul mängib,” hoiatas isa.

      Aga ristluu ei läbenudki hommikuni oodata, ta viskas vempe juba õhtulgi. Sest kui Indrek tüki aja pärast hakkas järilt tõusma, tundis ta seljas nii kuuma valu, et jäi esteks paratamatult edasi istuma. Ja kui ta enda lõpuks ometi hambaid kokku surudes jalule ajas, siis pidi ta kõveras ja köökus seisma, nagu oleks ta äkki vigaseks jäänud.

      „Ristluud tuleb veel täna õhtul piiritusega määrida, ei muidu saa,” seletas isa. „Mul on teda tilgake pudelipõhjas.” Ja ta sundis Indreku oma selga paljastama ning asemele kõhuli laskuma, et hea oleks hõõruda. Nõnda ta siis totsutas ja toimetaski tükk aega oma sõrmeköntidega poja selja kallal.

      „Selg sul valge ja pehme nagu topitud,” rääkis isa, „kus siis see kannatab niisukest vaeva nagu kraavikaevamine.”

      „Ma pole ju paks,” vaidles Indrek vastu.

      „Mitte paks, vaid pehme,” õiendas isa. „Tee mõni kuu tööd, siis ihu läheb kõvaks nagu puu.”

      Alles siis, kui Indrek lamas juba ülal ahjul, tuli tal meelde isalt küsida:

      „Mis selle teisepere Karla pojaga siis õieti on?”

      „Ta on lihtsalt loll, muud midagi,” vastas isa. „Karlal oli vana, peaaegu tulelukuaegne püstol ja ta andis selle poisile metsas paugutada. Noh, poiss paugutaski. Aga siis juhtus kuidagi õnnetus, püstol läks puruks ja poiss sai peast haavata – leiti teine välja äärest meelemärkuseta maast. Toodi arst, poiss viidi linna, sest Eedi pidi olema ju kohapärija, Vargamäe peremees, nimekandja, suguseltsi jätkaja, nagu Pearu seletas. Oli teine mitu kuud linnas, aga kui tuli koju, siis polnud enam aru peas. Ja nõnda on tänapäevani. Püssi oskab siiski paugutada, nii loll ei ole. Pihta laseb ka, teised räägivad. Viguri juttu ajada teine vahel, nii et mõned ei usugi tema lollust, arvavad ainult, et lolli mängides pole vaja midagi teha. Aga minu arust on ta täitsa loll ja lolli silmadki on tal…”

      Nõnda seletas isa, kuna Indrek vajus unehõlma. Isa märkas seda alles siis, kui poeg ütles und nähes oma esimesed sõnad ülalt vommilt, nagu tahaks ta isale midagi vastata.

      „Ütlesid sa midagi või magad juba?” küsis isa arusaamatuses, ja kuna vastust ei tulnud, vaikis ta.

      Järgmisel hommikul tõestus isa ettekuulutus: Indrek ei saanud ega saanudki vommilt maha, sest ristluu ja selg olid paindumatud, valudest rääkimata. Tuli lamada see päev ja ka teine päev tagantjärele. Alles kolmandal päeval mees pääses kangestusest, ja et neljandaks oli pühapäev, siis kadus ka see niisamuti nagu eelmisedki, Indrek kirus ja vandus, aga isa õpetas teda, nagu oleks ta alles laps:

      „Usu, poeg, looduse vastu ei saa. Tema vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. Anna nuumseale tooreid herneid, võid ta ära tappa, aga välissiga läheb nendega rammu. Meie inimene teeb terve eluaeg rasket tööd ja sööb kehva toitu, aga läheb aina tervemaks, aga pane saksale see koorem peale ning meie lobi ette, vaata, viskab varsti vedru.”

      „Nüüd pannakse ka saksad tööle,” ütles Indrek.

      „Aga küll näed, ega see heaga lõpe,” rääkis isa. „Mina arvan, et ilmas ikkagi ilma saksata läbi ei saa. Kui paned päris saksa tööle, siis tahab mõni meie inimene saksaks saada, see on kõik. Minu arust on see suur ja hirmus sõda rahva lolliks teind. Ükski ei tea enam, mis ta kõik tahaks. Osta jalgratas, siis puudub kramovonn, anna talle kramovonn, siis tahab ta raadipilli. Ükski ei viitsi enam midagi teha ega õppida, kõik tahavad ainult, et oleks ühtepuhku kulduur ja kulduur. Küll mina olen vahel oma südames jumalat palund, et ta veel pisutki mu elupäivi pikendaks, sest ma tahaks kangesti näha, kui kaua niisuke kulduur õige kestab, et isegi maainimestel pole enam vaja vändata, vaid pillivänt käib aina ise, pole muud kui lõhu tantsida. Hundipalul olla nüüd niisuke pill ja kulduur, seal käiakse ikka teda kuulamas. Aga Tiidu tehtud soosildadel on augud sees ja pole masinat, millega neid parandada. Käsitsi aga ei või, sest see on raske. Peremees lubab varsti lennukiga sõitma hakata. Eks need näe, kes elavad. Aga mis sina ka sellest kõigest arvad?” küsis isa viimaks Indrekult, kui see midagi ei lausunud, isegi siis mitte, kui isa vahetevahel oodates peatus.

      „Ei muud midagi, kui et minu pillivändad ei käi enam ise,” rääkis Indrek. „Sellepärast tulin Vargamäele, et uuesti otsast peale hakata. Peab õppima ise pilli mängima, teiste oskus ei aita.”

      „Aga mina ei saa ikkagi sinust hästi aru, miks sa just siia tulid seda tööd tegema,” ütles isa. „Sinul polnud ju maast madalast õiget tööinimese konti, vaid olid nagu pisut saksaks loodud, miks peab siis just niisuke inimene seda kõige raskemat tööd tegema?”

      „Las ma nüüd teen pealegi, isa,” põikas Indrek vastusest kõrvale, „eks me siis näe, mis sest välja tuleb.”

      „Välja tuleb,” kordas isa. „Selg haige, ristluust ära, käed purud, see on, mis välja tuleb.”

      „Juba hakkavad kõik jälle vedu võtma,” lohutas Indrek, aga ise teadis väga hästi, et see pole isale mingi lohutus. Ainult esimese õhinaga, kui ta mõtles, et leidub ilmas ometi inimene, kes jätkab tema tööd, oli isal Indreku üritusest pisut rõõmu, aga niipea kui oli asja üksinda endamisi arutanud, langes vanainimese süda ära.

СКАЧАТЬ