Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juures puusärke: ta küsib hommikust õhtuni, kui midagi tegema hakkab, et mis see sisse toob. Puusärgi vastu ei ole inimesel armastust, isegi siis mitte, kui tal on vigane jalg nagu Sassil, ja sellepärast arvab ta, et ega Vargamäedki pole vaja armastada. Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. Mina katsun talle küll seletada ja öelda, et, kulla mees ja kallis väimeespoeg, ära armasta sood ja raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha. See on niisama nagu puusärgiga: inimene pelgab küll teda, mitte aga lauda, millest puusärk tehtud. Aga usu, poeg, ma räägin talle, nagu oleks seinad tal kõrvaks. Sest tema ütleb, et tema ei pelga puusärki ega armasta lauda, vaid himustab raha, mis puusärgi eest makstakse. No mis sa teed niisukese inimesega Vargamäel.”

      Kui olid küllalt jutelnud, tahtis Indrek teada, kus lakaotsal isa oli kadunud Madise mättalabidat näinud, ja läks tõi selle sealt maha. Aga lähemalt silmitsedes selgus, et endine kõva kasepuu oli kõdunenud ja labida tera üleni läbi roostetunud.

      „Nõnda on nende endiste aegade ja asjadega,” lausus isa, seistes Indreku ees. „Läbi!”

      Ja äkki esimest korda täna pani Indrek oma isa õieti tähele: kössivajunult, kokkutõmbunult, põlved könksus, seisis ta sauna ees, nagu oleks ta siin olude kohaselt väiksemaks kasvanud. Riided näisid liiga pikkadena ja lotendasid laialt keha ümber. Kael peenike ja nagu kössi tõmbunud õlgade vahele. Käed oma kangete sõrmeköntidega ebaloomulikult suured, käsivarred pikad, nagu oleks pidanud endisest Mäe Andresest saama ahvi sugulane, kui ta elaks küllalt kaua. Silmad olid väikeseks jäänud, aga neis helkis veel seda paindumatut terashalli, mille ta toonud siia ühes oma esimese naise Krõõdaga. Näonahk peaaegu tuhakarva ja kümmetpidi kortsus, kuid juustes ikka veel endist värvi.

      „Kust mina küll labidad saan?” arutas Indrek ja murdis Sauna-Madise oma küljest ühe kõdunenud tüki teise järele lahti.

      „Küll Sass labidad muretseb, kui aga sinust kraavikaevaja saab,” ütles isa. „Ei taha sina ise tema jutule minna, siis võiks mina seda teha. Ja kas mättalabidast on nii väga lugugi, võiksid ju esteks vana kraavide puhastamisega algust teha.”

      Nõnda siis läkski isa varsti kepi najal mööda mäge üles pere poole, kuna Indrek jäi üksi sauna juurde. Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma, kui tal on veel põrmugi säilinud ausust ja korralikkust. Iseasi, kui pidalitõbi pureb ka kellegi hinge, mitte ainult keha, siis ei hooli ta enam millestki, vaid nakatab terveid pahemale ja paremale poole.

      Muidugi, isa sai perest labidad – kaks labidat, aga mättalabidas puudus, see lubati muretseda kas või hommispäev, kui seda peaks tingimata vaja olema. Aga pere Sassil oli Indrekule hoopis teissugune ettepanek, hoopis parem ja tulusam, nagu tema arvas. Indrek hakaku põllul suuri kive maa seest välja kaevama, sest Sass tahab need tükkideks lõhkuda ja neist ehitada karjatallid – nimelt tallid, mitte laudad. Mõisad on tükeldatud ja nende tallid lõhutakse maha, veetakse laiali, nüüd olla aeg meil enestel hakata kivitalle ehitama – kivitalle ja kiviaedu, mis oleksid igavesed.

      Nõnda oli Sassi arvamus. Aga Indrek jäi oma mõttele truuks: tema tahtis minna sohu kraavi kaevama, kus maa pehmem ja vesi lähedam, inimesed aga kaugemal, kelle eest ta linnast põgenenud. Ta katsus iseendagi eest põgeneda ja arvas, et see õnnestub tal kergemini soomudas kui põllumullas.

      Järgmisel hommikul võttis ta labidad selga ja läks varakult sohu. Isa tuli sauna otsa vaatama, seistes kepi najal, ja küsis temalt järele hüüdes, et kuidas jääb lõunaga. Aga Indrek vastas, et tema pistnud tüki leiba tasku ja sellepärast pole vaja lõuna eest muretseda.

      „Kui kõht tühjaks läheb, eks sa tule siis koju!” hüüdis isa, „ega sa palgaline ole, et pead päevast kinni pidama.” Aga vaevalt kuulis Indrek neid sõnu. Pealegi tuli isal endalgi rääkides meelde, et Indrek oli ju ennast nimetanud sunnitööliseks. Nõnda siis oligi ehk kõige parem, kui ta isa viimaseid sõnu ei kuulnud.

      Ometi ei uskunud see, et poeg jääks esimesel päeval kohe õhtuni sohu. Juba kella kolme, nelja paiku hakkas ta teda ootama ja viie, kuue ajal kaotas sedavõrd kannatuse, et läks talle sohu järele, nagu kardaks ta temaga mingit õnnetust.

      Aga Indrekul polnud kogu päev mingit õnnetust olnud. Tema oli sattunud esmalt sellele kraavile, mis jooksis välja-äärega rööbiti, ja oli näinud tema sisselangenud kaldal laia ladvaga kaski ja kuuski. „Nende ladvad peavad teravaks muutuma, nagu nad olid ükskord,” oli Indrek öelnud iseendale, ja siinsamas lõigi ta ühe labida maa sisse püsti ning hakkas teisega tööle – hakkas aastakümnete muda vanast kraavisängist välja pilduma. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, et labidas ulatus teraga mõnes paigas kõva maani – kivirähani ja saueni.

      „Eks sa näe hullu, mõnes kohas juba põhi väljas,” imestas ka isa, kui oli jõudnud kraavimehe juurde. „Kui Sauna-Madis siin kord kraavi kaevas, polnd peale pehme turba midagi leida.”

      „Tähendab, põhi on tõusnud või pind langenud,” arvas Indrek.

      „Küllap see pind ikka vist on langend,” rääkis isa. „Turvas on mädanema hakand, temast on muld saand, maa hakkab kõvaks minema. Kui veel kord kraavid lahti saaksid, siis vaata, et ongi kõik puhtkõva arumaa. Ja tead, mis mina sulle, Indrek, ütlen: kui juba siin põhi välja tuleb, siis peab ta ka Hallikivimäe ja Jõessaare pool labida ette puutuma. Mõistad, poeg: Vargamäel hakkab igal pool põhi välja tulema!” hüüdis vana Andres rõõmsalt ja tema poolkustunud terashallid silmad lõid nagu kilama.

      Indrek mõistis isa rõõmu, sest lapsena oli ta ikka ja alati kuulnud, et otsiti maapõhja, nagu oleks selles mingi eluõnnistus – otsiti ja ei leitud teda, sest keegi ei jõudnud nii sügavaid kraave kaevata, et oleks nähtud põhjas kivirähka või savi.

      „Võib-olla tuleb aeg, kus väljamägi tema suurte kividega jäetakse sööti ja põldu hakatakse harima siin soos,” arvas Indrek.

      „Vihuksel ollagi sellega algust tehtud,” seletas isa. „Mina pole seda küll oma silmaga näind ega näegi vist, aga ma kuulen, teised räägivad, et Vihuksel küntakse põldu soos.”

      Ilm hakkas juba videvikuks minema, aga Indrek ei tahtnud ikka veel tööd lõpetada.

      „Sa teed täna, nagu näeksid viimast päeva,” ütles isa. „Jäta ometi ükskord järele ja lähme koju, sa pole ju lõunatki saand.”

      „Hakka sina ees minema, küll mina tulen varsti järele,” vastas Indrek.

      Aga isa ei jätnud mangumast, ja nõnda läksid nad kahekesi üheskoos.

      „Kas võib labidad ja kirve siia jätta?” küsis Indrek.

      „Parem võta kaasa, muidu pärast mõni peab omaks,” arvas isa.

      „Ennemalt seda siin ei olnud,” ütles Indrek.

      „Ennemalt käidi jala või logistati vankriga, aga nüüd kihutatakse jalgrattaga,” seletas isa. „Iga jõmpsikas kihutab, nagu oleks tal ei tea mis tähtsat ja hädalist toimetada.”

      Kui Indrek kodus käsi pesi, küsis isa:

      „Mis su peopesad ka ütlevad?”

      „Peopesadel nahk lipendab, mis muud,” vastas Indrek.

      „Küllap on ehk verelgi,” arvas isa.

      „Kuhu see verigi siis jääb, kui nahk pealt läinud,” vastas Indrek.

      „Esteks ei peaks nii aplalt,” õpetas isa. „Peaks kätele aega andma harjuda.”

      „Küll СКАЧАТЬ