Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisavad maailmas inimeste arusaamine ja tõsiasjad. Aga et inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust, siis ei valmista selline seisukord kuigi tõsiseid raskusi. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda, ilma et taipaks, kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu voorusist, kujutelmi tõsiasjust.

      Nagu Vargamäe Sasski. Tema oli ei tea miks juba noorest east saadik endale pähe võtnud, et kuna temal teine jalg vigane, siis peab temast saama tingimata parim tantsija ning vastupidavam kõndija, nagu on paljud kõhetud ja kidakeelsed õppinud avalikeks kõnelejaikski. Isegi nekrutivõtmisel püüdis ta võimalikult vähe longata ja kiitis oma tervist, nagu tahaks ta minna kroonuteenistusse näitama, mida suudab viganegi jalg, kui ta on täie mehe all. Aga komisjonis raputati pead, ja Sass sai sõnalausumata valge passi – kõlbmatu!

      Üsna loomulik oleks olnud, et Sass oleks õppinud rätsepaks või kingsepaks, sest mõlemad need elukutsed on nagu loodud vigastele. Aga Sass õppis tisleriks ja hakkas puusärke kokku lööma ning inglikujudega ehtima, nagu tahaks ta kõigile, kogu kihelkonnale näidata, kuis ta seisab aastast aastasse oma vigase jalaga pingi ääres püsti, saeb ja hööveldab, ilma et see teeks talle midagi. Ta teeb kogu kihelkonnale puusärgid, aga ise elab oma vigase jalaga priskesti edasi.

      Muidugi, ükski ehk ei tulnud sellele, et Sassil on niisugused tagamõtted, Sass isegi ehk polnud sellest täiesti teadlik, aga ometi oli see nõnda. Sass tahtis maksku mis maksab iseendale, oma naisele ja oma lastele, pojale ja tütrele, kõigile inimestele näidata, et tema, see puusärgi-Sass, nüüdne Vargamäe Eespere peremees, on ikka ja alati täie mehe eest väljas olnud. Sellepärast pole ei tema naisel ega lastel mingit põhjust oma isa pärast häbeneda ega iseend halvemana tunda. Just nimelt: mitte end halvemana tunda oma isa vigase jala pärast, juba sellepärast mitte, et Sass ise on tema pärast küllalt kannatanud ja kannatab vististi surmani.

      Vargamäelegi Sass tuli ehk oma jala pärast. Oleks tal sel silmapilgul, kus vana Andres ilmus oma ettepanekuga, olnud kaks tervet jalga all, siis oleks ta vististi öelnud: „Armas äiapapa, sa oled väga lahke, aga mina olen oma kappide, kummutite ja puusärkidega nii kokku kasvanud, et ei raatsi neist kuidagi lahkuda ja Vargamäe kivide ning pajupõõsastega jändama tulla. Pealegi on mul naine kleenuke ja ei tahaks kuidagi rasket Vargamäe orjust oma peale võtta. Sellepärast siis katsu kuidagi ilma meieta läbi saada, müü kas või Vargamäe ära, kui oma lapsed teda ei taha.”

      Ja kui Sass oma kahel tervel jalal seistes oleks nõnda öelnud, siis oleks kogu kihelkond kiitnud tema mõistlikku meelt, tema armastust oma naise vastu ja tema õiglast ning omakasupüüdmatut südant. Aga oleks ta samad sõnad rääkinud ja sama sammu astunud oma vigase jalaga, siis poleks mitte ainult kogu kihelkond, vaid ka Andres ise kohe öelnud: „Arusaadav! Mis ta oleks peale hakanud oma vigase jalaga Vargamäe soodes ja rabades. Sinna peab minema tuliterve inimene. Seegi vaadaku, kaua ta seal vastu peab.”

      Neid sõnu kartis Sass oma naise ja laste pärast ja sellepärast võttiski ta vana äiapapa ettepaneku peaaegu kõhklemata vastu. Ainuke, kes valutas oma südant, oli Maret, sest tema teadis kõige paremini, mis tähendas minna isakoju. Tema nuttiski mitu head peatäit, aga see ei muutnud asja – Sass jäi oma otsuses kindlaks. Nõnda siis tulidki nad kiriku juurest Vargamäele ja tisleri lastest said talulapsed. Igatahes oli neil siin huvitavam kui kiriku juures, ehk küll nad enam kunagi ei näinud nii palju valgeid höövlilaaste kui endisel eluasemel. Vargamäel polnud niipalju surnuid kui kiriku juures, sellepärast, arvasid nad alguses. Aga ükskõik, valged höövlilaastud viirastusid ka hiljem neile nagu mõni imeline unelm või õnnemaa ja nende kahinat võis meenutada isegi kevadine õrnroheline lehestik oma pehme ja paitava kohinaga.

      Ema Maret leidis lõpuks, et ta oli ehk asja liiga traagiliselt võtnud, valades pisaraid, sest Vargamäe polnud ikkagi enam päriselt see Vargamäe, millena ta teda lapsepõlves näinud. Pealegi polnud Sass põrmugi isa Andres. See oli tahtnud ükskord Vargamäest midagi teha ja ei lahkunud sellest unistusest kuni surmani, Sass aga mõtles Vargamäelt ainult midagi saada. Vargamägi oli talle tõepoolest eelkõige see mägi, kus asusid põllud; sood ja raba ta ei lugenud peaaegu põrmugi kaasa, seda sellepärast, et põldudelt lootis ta kergemini ja rutemini sissetulekuid kui soodest ja rabadest.

      Sass ütles, et ega siis Vargamäega ole ometi teisiti kui kummuti või puusärgiga – esimene asi on, mis ma tema eest saan. Maksetakse kummuti eest paremini, klopsin kummuteid, toovad puusärgid rohkem sisse, siis taon puusärke kokku. Lihtne, eks! Vargamäe põllud ja heinamaad on puusärgilauad, muud mitte midagi, kui tahate, isegi kuivad lauad, aga ikkagi ainult lauad. Ka sood ja rabad on lauad, aga alles toored, neist puusärki ei saa teha. Võiks isegi öelda, sood ja rabad on saepakud, mis alles maha võtmata ja laudadeks lõikamata, aga kus on see loll, kes hakkaks toorestest saepakkudest tegema puusärke? Või kes sellist rampa ostaks? Nõnda on lugu Vargamäega Sassi arvates.

      Sellekohaselt ta siis hakkaski siin töötama ja talitama. Aga varsti ta taipas, et Vargamäe põllud ja heinamaad pole veel kuivad puusärgilauad, nagu ta alguses targutanud. Andrese eluaegsele vaevale vaatamata kubisesid põllud alles kividest, nii et masinate jõudu siin tarvitama hakata, nagu Sass kavatsenud, oli üsna raske. Sass tõi oma aastate jooksul kogutud kopikad Vargamäele ja mattis nad kividesse ning kiviaedadesse. Aga kive oli Vargamäel veel küllalt ja kiviaedu veel ei kuigi palju, kui Sassi tagavarad jõudsid juba lõpule. See äratas silmapilguks nagu unest. Ta seisis vastamisi tõsiasjaga, mida ta polnud oletanud: matad viimse veeringu, mille vaevaga korjanud, Vargamäele, aga tema nagu ei mõtlegi muutuda ega veeringuid hakata tagasi andma. Kuid Sass sumas edasi, olgugi et tundis end tampivat samal paigal, nagu seisaks jalge all mitte põllumaa, vaid pehme soo.

      Nõnda kuni tänase päevani ja edasi vististi kuni surmani. Aga Sassil on mõned head piimalehmad, kes söövad suvel põllul ja talvel mäletsevad ristikheina, mida vanal ajal krõmpsutasid tallis hirnuvad täkud, kellega sõideti pühapäeval uhkustavalt kiriku juurde ja pandi seal lasilapuu külge röökima. Lehmad annavad Sassile head ja rammusat piima, aga ei Sass ise, tema naine Maret ega poeg ja tütar saa seda rõõsalt ja koorimata maitsta, vaid ta kallatakse „vinkudesse” ja sõidutatakse hommikul vara piimakotta, kust võid ta läbiaetult tagasi tuua ja iseenda, oma perekonna või ka loomade toiduks tarvitada. Pühapäeval kirikuteel on sama hobune aiste vahel, kes vedas argipäeval „vinkusid”, ja kiriku ümber ei röögi enam täkud, vaid hiilgavad jalgrataste lademed.

      Nõnda on asjad. Aga Vargamäe Sass arvab, et tema elu on aina paremaks läinud ja et jõukus aina kasvab – puusärgilauad kuivavad, kui kasutada tema võrdluskeelt. Arutihti kordab ta kodus ja ka võõraste vastu: „Veel mõni aasta niisukesi piimahindu ja siis te näete, mis Vargamäel sünnib! Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! Venelased sisse ja karjatallid puripuhtast punasest raudkivist, nii et silmad kustuvad peal ära!”

      Aga esiotsa kulub piimast saadud raha enamasti mujale – jalanõudele, riietele, jalgratastele, grammofonile (sest Sass isegi armastab muusikat, teistest rääkimata), suhkrule, riisile, mannale (ei ju lepi enam keegi omamaa toiduga), masinatele ja nende parandamisele ning igasugusele tühja-tähjale, millest varemalt ei osatud Vargamäel undki näha. Raha tuleb ja läheb ning tema oleks nagu suure osa oma väärtusest kaotanud. Mitte et tema eest midagi ei saa, vaid kellelgi pole raha vastu enam seda armastust, mis oli Sassil siis, kui ta klopsis kappe ja kummuteid või kui ta tagus puusärgilaudadesse naelu. Küll ei ole Vargamäe Sass veel sinnamaale jõudnud, kus on näiteks Oru Karla, eriti aga enamasti need mehed, keda istutati mööda rasvaseid mõisapõlde laiali. Nemad oleksid nagu hoopis otsustusvõime kaotanud, et üks raha või varandus on minu ja teine on teiste. Nad laenavad paremalt ja pahemalt, kõige meelsamini aga riigilt, sest ega temale ole vaja tagasi maksta, ütlevad nad. Ja nõnda elatakse lillutades, sest jumal teab, kuniks meid või neid maid, mis meile jagatud. Mis käes, see käes!

      Nii et Sassil pole veel sellist asja ja arusaamist СКАЧАТЬ