Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Jumala riik on teie sees - Lev Tolstoi страница 26
Название: Jumala riik on teie sees
Автор: Lev Tolstoi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949391622
isbn:
57
Ap 2:1–3.
58
Mt 23:8–10. Vrd Mt 20:25–27: „Te teate, et rahvaste valitsejad härratsevad nende kallal ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei saa see olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane.“
59
Kogu uues testamendis leiab
60
Mt 18:17.
61
Mt 16:18. Ilmselt ei öelnud Jeesus midagi säärast jünger Peetruse kohta, vaid vastne hierarhiline kirik oma arhiapostli kohta, sest Jeesuse riik pole sellest ilmast (Jh 18:36), vaid on meie sees (Lk 17:21).
62
Kirik on usklike ühendus, mille rajas meie Issand Jeesus Kristus, mis laotunud üle kogu maa ja mis kuulekas legitiimsete karjaste ning meie püha isa – paavsti võimule. (Tolstoi märkus.)
63
Mõningast edu vene inimeste seas pälvinud Homjakovi219 kiriku määratlus ei paranda asja, kui möönda ühes Homjakoviga, et ainus tõeline kirik on õigeusu kirik. Homjakov väidab, et kirik on armastusega kokku köidetud inigmeste (eranditult kõigi, nii kleeruse kui ka koguduse) kokkutulek, et tõde saab avali vaid inimestele, kes kokku köidetud armastusega (Hakkame üksteist armastama ja anname [tunnistust] üksmeeles jne220) ja et seesugune kirik on kirik, mis esiteks tunnistab Nikaia sümbolit ja teiseks see, mis pärast kirikulõhet ei tunnista paavsti ega uusi dogmasid. Kuid säärasegi kiriku määratluse puhul on suur raskus võrdsustada, nagu Homjakov seda soovib, armastusega kokku köidetud kirik kirikuga, mis tunnistab Nikaia sümbolit ja Photiuse tõde221. Nii et Homjakovi nending selle kohta, et armastusega kokku köidetud ja järelikult püha kirik ongi seesama kirik, mis on kreeka hierarhia usku, on veelgi meelevaldsem kui katoliiklaste ja vanade õigeusklike väide. Kui möönda kiriku mõistet selles tähenduses, mille omistab talle Homjakov, s.t kui armastuse ja tõega kokku köidetud inimeste kooslust, siis ainus, mida iga inimene võib öelda selle koosluse kohta on see, et on väga meelepärane olla sellesinase koosluse liige, kui niisugune oleleb, s.t olla armastuses ja tões; kuid pole mingisuguseid väliseid tunnuseid, mille järgi võiks ennast või kedagi teist arvata tolle püha koguduse hulka või sellest taanduda, kuna sellele mõistele ei või vastata ükski väline organisatsioon. (Tolstoi märkus.)
64
Juba algkirikus ilmnes terav vastuolu paganakristlaste, keda esindas Paulus ja kes ei pidanud vajalikuks paganaist konvertiitide puhul järgida Moosese seadust, ning „juudi kombel elavate“ (
65
Kes asub väljaspool kirikut? – Uskmatud, hereetikud ja skismaatikud. (Tolstoi tõlge.)
66
Kohaseks näiteks katoliku kiriku küünilisest eksklusiivsusest on kirikuisa Cyprianuse (u 200–258) arusaam, et kuna „Jumal ei saa olla Isaks sellele, kellele kirik ei ole emaks,“ sest Kristuse ihu on üks (Ap 20:28), siis „väljaspool kirikut ei ole õndsust“.
67
Tõelist kirikut tuntakse sellest, et Jumala sõna antakse temas edasi selgekujuliselt ja puhtalt, ilma inimlike lisandusteta, ja sakramentidest, mis tõepoolest Kristuse õpetuse järgi seatud. (Tolstoi tõlge.)
68
Edmond Dehault de Pressensé (1824–1891) – prantsuse protestantlik mõtleja ja oraator.
69
Kus on Kristus, seal on ka Kirik.
70
Ma tean, et meil vaieldakse vastu õigusele nii kategoriseerida … neid suundumusi, millega nii pingsalt kemplesid esimesed kirikuisad. Ainuüksi nimetus „ketserlus“ tundub rünnakuna südametunnistuse- ja mõttevabaduse vastu. Kuid meie ei suuda omalt poolt jagada sarnaseid sisemisi kõhklusi, mis päädinuksid mitte millegi muu kui kristluselt talle iseäraliku karakteri mahakiskumisega. (Tolstoi tõlge.)
71
Kirik on vaba assotsiatsioon; temast lahknemine toob talle vaid kasu. Poleemika eksimise vastu toimub üksnes mõtte ja tunde pinnal. Ühine ja ainus dogmaatiline vorm on tänini välja töötamata; sekundaarsed divergentsid ilmuvad vabalt nii Idas kui ka Läänes; teoloogid pole sootuks needitud muutumatute vormelite külge. Kui keset kogu seda diversiteeti kumab läbi ühiste uskumuste foon, siis kas meil pole tõesti õigust selles näha mitte lõplikult formuleerunud süsteemi, mille on kokku pannud ühe või teise koolkonna autoriteetsed esindajad, vaid tõelist usku selle puhtaimas tungis ja spontaanseimas ilmingus? Kui tuleb välja, et too ühtsus, mis valitseb kõigis põhilistes usulistes arusaamades, tõuseb ühtede või teiste suundumuste vastu, siis kas meil tõesti pole õigust sellest järeldada, et need suundumused olid vastuolus kristluse aluspõhimõtetega? Ja kas ei muutu meie säherdune eeldus täielikuks veendumuseks, kui tunneme selles kiriku poolt eitatud õpetuses ära ühe või teise oma aja äraelanud religiooni karakteerseid tunnusjooni? Kui eeldada, et gnostitsism ja ebionism on kristliku mõtte legitiimsed vormid, siis tuleb julgelt tunnistada, et kristlikku mõtet ega iseäralikku karakterit, mille alusel võiks teda ära tunda, üldse ei eksisteeri. Tema laiendamise ettekäändel tühistaksime ta sootuks. Platoni ajal ei söandanuks keegi väljendada oma heakskiitu seesugusele õpetusele, milles poleks olnud ruumi ideele, ning kogu Kreekat naerutanuks see, kel tulnuks pähe arvata Epikuros ja Zenon Akadeemia õpilaste hulka. Niisiis, mööngem, et kui oleleb religioon või õpetus, mida nimetatakse kristluseks, siis võib tal olla omi hereesiaid. (Tolstoi tõlge.)
72
Gottfried Arnold (1666–1714) – saksa pietistist luterlik teoloog, kes oma suurteoses „Unparteyische Kirchen- und Ketzer-Historie“ (1. trükk 1699) söandas ühena esimestest kahelda kirikliku traditsiooni vastavuses Kristuse õpetusele ning kritiseerib eelarvamustest vaevatud ortodoksset erapoolikut lähenemist kristluse ajaloole, mis ei näe ketserluse tekkes kirikuvõimude enesekaitsereaktsiooni. Saksa filosoof ja üks nõiaprotsesside lõpetajaid Christian Thomasius (1655–1728) nimetab eelmainitud uurimust „parimaks raamatuks piibli järel“.
73
Ilm 17.
74
François Fénelon (1651–1715) – katoliku teoloog ja kirjanik, kellele kuuluvad meeliülendavad sõnad: „Inimene pole vähem inimrassi liige, mis on ühiskond kui tervik, kui perekond on üksiku rahvuse liige. Iga indiviid võlgneb võrreldamatult rohkem inimrassile, mis on suur kodumaa, kui mingile riigile, kus ta on sündinud.“
75
Joseph Butler (1692–1752) – anglikaani piiskop ja teoloog.
76
Assisi Franciscus (1181/1182–1226) – kristlik õpetaja ja pühak, frantsiskaanide ordu rajaja Itaalias.
77
Ilmselt mõtleb Tolstoi Genfi piiskoppi Franciscust Salesest (1567–1622).
78
Tihhon СКАЧАТЬ
Aleksei Homjakov (1804–1860) – vene slavofiilist mõtleja.
Возлюбим друг друга, да единомыслием … – liturgia vormel.
Photius I (u 810–893) – Konstantinoopoli patriarh, kes sattus vastuollu võimupiire laiendavate Rooma paavstidega.