Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on „Non-Resistance Asserted or the Kingdom of Christ and the Kingdom this World Separated and No Concord Between Christ and Belial“.

21

Originaalis: „… peavad oma kohuseks minna edasi ja taluda laagrielu kõiki raskusi, seada ohtu tervis, elu ja ihuliikmed oma maa ja valitsuse kaitseks.“

22

Ap 4:19 parafraas.

23

Nikolai Muravjov-Karski (1794–1866) – Venemaa Kindralstaabi kapten, kuulsa dekabristi Aleksandr Muravjovi vend.

24

Mennoniidid – Madalmaadest alguse saanud anabaptistlik liikumine. Krimmi khaaniriigi purustamise järel 18. sajandi lõpul kutsus keisrinna Jekaterina II Preisimaal tagakiusatud usulahu liikmeid Ukraina steppe rahvastama, kinkides neile läbisõidul olnud soldatite majutamise ja toitmise eest vastutasuks õiguse oma usule ning vabastades nad sõjaväeteenistusest. 1874. a muutis Aleksander II kõik kolonistid Vene impeeriumi aladel väekohuslasteks, mispeale lahkus suur osa mennoniite USA-sse ja Kanadasse. Hiljem Vene kodusõja ning järgnenud nõukogude võimu perioodil sattusid saksa kolonistid Ukrainas süstemaatilise vaenamise ohvriks.

25

Ap 5:1–10.

26

Ap 8:9–24.

27

Mt 21:12–13.

28

Mt 10:15.

29

Johannes Kuldsuu (Chrysostomos) (347–407) – Konstantinoopoli peapiiskop ja kirikuisa.

30

Vt Milles seisneb minu usk?, Tallinn 2011, V pt.

31

Jh 11:50.

32

Tean vaid üht artiklit, mis pole sõna otseses mõttes kriitika ja mis käsitleb sedasama teemat ning, pidades silmas minu raamatut, mõnevõrra taandub sellest üldisest definitsioonist. See on Troitski brošüür „Mäejutlus“ (Kaasan). Autor [Fjodor Troitski] tunnistab ilmselgesti Kristuse õpetust selle tõelises tähenduses. Ta ütleb, et käsk kurjale vägivallaga mitte vastu panna tähendab seda, mida ta tähendab, nagu ka käsk vandest; ta ei eita nagu teised Kristuse õpetuse tähendust, kuid kahjuks ei tee tollest tunnistusest neid hädatarvilikke järeldusi, mis meie elus iseenesest Kristuse õpetuse seesuguse mõistmise puhul peale kipuvad. Kui kurjale vägivallaga vastu panema ning vannet andma ei pea, siis on loomulik, et igaüks küsib: kuidas on lood sõjaväeteenistusega, vandetõotusega? Neile küsimustele autor aga vastust ei anna, kuigi vastama peab. Kui aga vastata ei saa, siis on parem juba mitte rääkidagi, sest rääkimata jätmine sünnitab eksitust. (Tolstoi märkus.)

33

Frederic William Farrar (1831–1903) – anglikaani vaimulik ja kirjanik.

34

Securus judicat orbis terrarum– „küllalt on maailma (s.t katoliku kiriku) arvamusest“ oli kirikuisa Augustinuse vastulause, mis tugines veendel, et Püha Vaim tegutseb vaid katoliku hierarhides, kiriku ühteheitmist Rooma riigivõimuga vastustanud donatistidele.

35

Kohtupeegel ehk kohtukull (зерцало) – Peeter I käsul Venemaa õigussüsteemis kasutusele võetud kolmetahuline jalgadega atribuut istungilaual, mis pidi sümboliseerima kohtumõistmise õiguspädevust. Püstprisma külgedele olid kinnitatud trükitud lehed tsaari kohtupidamisseadlusega.

36

Vassili Kirillovitš Sjutajev (1819–1892) – vene sektant ja Tolstoi lähedane sõber, kelle kohta saab eesti keeles põhjalikuma ülevaate 2011. aastal ilmunud Tolstoi tõlkevalimiku „Milles seisneb minu usk?“ kommentaariumist.

37

Timofei Mihhailovitš Bondarev (1820–1898) – iseõppijast vene talupoeg, kes läks õigeusust üle juutlusse ning mõisteti selle eest 1867. aastal eluaegsele asumisele Siberisse. Võimud paigutasid mehe Jenissei kubermangu Judino külla (tänane Bondarevo) teiste „õigest usust“ taganejate sekka, kus ta ainsa kirjaoskajana kooli avas. Laiema tuntuse omandas raamatuga „Трудолюбие и тунеядство, или Торжество земледельца“, milles Bondarev nimetab inimeste kõigi hädade põhjusena võõrdumist maatööst.

38

Eugène-Melchior de Vogüé (1848–1910) – prantsuse kirjanik, diplomaat ja orientalist.

39

Henri Jean Baptiste Anatole Leroy-Beaulieu (1842–1912) – prantsuse publitsist ja ajaloolane.

40

Matthew Arnold (1822–1888) – inglise kirjandusteadlane ja poeet.

41

Minot Judson Savage (1841–1918) – ameerika unitaristlik vaimulik, kes propageeris darvinismi ja sotsiaalseid reforme.

42

Robert Green Ingersoll (1833–1899) – ameerika advokaat ja oraator.

43

Lk 12:3.

44

Ususümbolist kui oma õigeusksuse kinnitamisest läbi aksiomaatika (kreeka σύμβολον tähendab muuhulgas ka seisukohtade väljendamist/tunnistamist) saab tinglikult kõnelda juba alates I jüngrite kontsiilist Jeruusalemmas. „Õigesti uskumise“ tähtsus kasvas kiriku kui hierarhilise sootsiumi vormumisega alalises heitluses „hereetikutega“. Seega on ususümbol kaudselt reaktsioon usklike lõhenemisele kildkondadeks. Sõnakeskse kultuuri „inimese olemuse määras sõna, mitte see, mida ta selle sõnaga mõtles, mis see talle tähendas. Usk oli teatud sõnastuste omaksvõtmine. Kõik inimesed, kes olid nõus samade sõnastustega, olid sama usku.“ (Jaan Kaplinski, Usk on Uskmatus, Tartu 1998, lk 94.) Iseäranis karastus kirik võitlustules Kristuse loomuse üle – kas Kristus oli ὁμοιούσιος või ὁμοούσιος, millest tuleb ka eesti keelde väljend „i-le täppi peale panema“. Kitsamas tähenduses loetakse õigeusu traditsioonis, millest Tolstoi lähtub, ususümboliks 325. a vastu võetud Nikaia usutunnistust.

45

Js 28:13.

46

Tolstoi parafraas.

47

Kui traktaadis „Milles seisneb minu usk?“ (1883–1884) on Tolstoi jaoks veel määrava tähtsusega, et kristlane järgiks Mäejutluse viit käsku, siis mida aeg edasi, seda enam ligineb ta idamaisele arusaamale elust – „pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju“, kõige aluseks on mõistmine/äratundmine/teadlikkus. 1889. a 6. juunil märgib Tolstoi päevikus: „Üks inimene ei ole parem teisest, nagu ei ole üks jõgi sügavam ehk puhtam teisest. Inimene voolab nagu jõgi. Kui üks on kusagil 15. ja 16. eluaasta vahel, siis teine 25. ja 30. vahel, kolmas 40. ja 50. vahel, neljas aga oma viimasel eluaastal kusagil kella 5 ja 6 vahel jne – kõik on kõrvutamatud suurused. Ning ei saa kõnelda: „See on parem ehk halvem.“ Seepärast pole suur õnnetus, misläbi miljonid kannatavad, mitte niivõrd see, et inimesed halvasti elavad, kuivõrd see, et inimesed südametunnistuse järgi, omaenese südametunnistuse järgi ei ela. Inimesed võtavad enese südametunnistuse pähe kellegi teise, endast kõrgemal paikneva südametunnistuse (kõige tavalisem olukord – näiteks Kristuse oma), ja suutmata, päevselge, võõra südametunnistuse järgi elada, ei ela ei ühe ega teise järgi, vaid sootuks ilma südametunnistuseta. … Inimeste jaoks kõige tarvilikum on välja kujundada, enesele selgeks teha omaenda südametunnistus, ja seejärel ka elada selle järgi, aga mitte nii nagu kõik – valida enesele läbi ja lõhki võõras, hoomamatu südametunnistus ning elada hiljem ilma südametunnistuseta ja valetada, valetada, valetada …“ (Päevik, 23. november 1888.)

48

Mt 6:3.

49

Lk 9:62.

50

Lk 10:20.

51

Mt 5:48.

52

Mt 6:33.

53

Eesti orientalist ja entsüklopedist Haljand Udam (1936–2005): „Seetõttu on ristikiriku ajalugu suuresti olnud võitlus mõistmise (seda on hurjutades nimetatud gnoosiseks ja kõikide hereesiate emaks) vastu. See võitlus СКАЧАТЬ