Väsimatu kurjus. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles rusutult: „Ah-jaa, see politseiauto. Vana Billy nägi seda ka. Ilmselt nägid seda kõik.” Ruth vahetas teemat. „Noh, see siin on Fitzroy monument. Ta on mu emapoolne esivanem. Fitzroydele on püstitatud mitu mälestusmärki. Kui ma siia kirikusse tulen, on mul tunne, just nagu külastaksin vanemaid sugulasi.

      Ja mul on ka selline tunne, et nad ei vaata mind eriti hea pilguga. Ma ei tea miks, punt halva kuulsusega tegelasi, nagu nad olid. Kirik on nii suur seetõttu, et see on ehitatud vererahadega.”

      Meredithi kulmud kerkisid. „Milliste vererahadega?”

      „Noh,” ütles Ruth. „Mina nimetan seda nii. Hubert Fitzroy lasi väikese kiriku oma rahadega nii suureks ehitada pärast seda, kui ta naine Agnes kahtlastel asjaoludel suri. Ta kukkus aknast alla, aga käisid jutud, et ta oli juba enne surnud ja visati alla. Ametivõimud olid neid jutte kindlasti kuulnud, aga Hubert oli ustav kuningasulane ja naise elul polnud tollal erilist väärtust. Piiskop tõstis kerget kära, sest Agnes oli ta sugulane, aga kui Hubert lubas talle selle kiriku, jäi ta vait. Kui teid huvitab, siis ka Hubert ja Agnes on maetud siia, hauakividel on nende kujutised. Huberti oma on ilma näota. Agnese oma ei ole. Ma olen tihti selle üle mõelnud.”

      Ruth jäi vait. Ta ei saanud parata. Politseiauto metsa ääres tõrjus kõik teised mõtted eemale ja ka kadunud Huberti pahategude tagarääkimine ei aidanud neid koguda.

      Ta proovis teist moodust. „On olemas ka ülemine Stovey. Võibolla teate. Meie oleme alumine, kuna asume allpool Stovey metsa. Vähemalt rahvas arvab nii. Kui ma laps olin, kasvasid siin põhiliselt lehtpuud. Kusagil kuuekümnendatel aastatel hakkas metsamajand siia okaspuid istutama.”

      „Kas te käisite lapsena metsas mängimas? See võis olla ahvatlev koht,” küsis Meredith.

      Ruth raputas pead. „Mulle pole mets kunagi meeldinud. Koolipõlves hirmutati mind sellega ja ma käisin seal ainult koos emaga kas koera jalutamas või kiriku ehtimiseks rohelisi oksi toomas. Teised külalapsed käisid küll, aga mina kartsin Rohelist meest.”

      „Ma olen temast kuulnud,” ütles Meredith. „Metsavaim, eks ole?” Ta silmitses Ruthi pisut üllatunult. „Kas siin kandis on tema kohta ka oma legend?”

      „Tulge välja,” ütles Ruth äkki. „Ma tahan näidata teile midagi katuseräästa all seinal.”

      Õues oli päike välja tulnud ja üritas vihmast märga maad kuivatada. Kirikuaias, kus oli pikk rohi ja palju pügamata põõsaid, oli sellega tükk tegemist. Rohukõrte ja vanade kalmuküngaste vahel kõrgus labidakujuliste lehtede ja punaste õiekobaratega kuukress. Meredith märkis, et oli näinud sama taime ka kirikla aias vohamas ja nad arvasid ühel meelel, et küllap olid need siinsete järeltulijad. Kogu selle rohu- ja lilledžungli keskel seisid hauakivid- ja monumendid, paljud sammaldunud ja viltu. Tundus, et ingel lähedal samba otsas prantsatab oma tarbetute kivist tiibade raskuse all iga hetk maha. Ingli peas kükitanud üksik harakas laperdas naiste lähenedes minema.

      „Üks tähendab leina,” ütles Ruth ja vaatas ringi, otsekui teist otsides. Kaks tähendab rõõmu. Ei, oli ainult üks harakas.

      Ta surus ebausu maha ja vabandas ümber kiriku kõndides aia halva seisukorra pärast. „Me maksime vanale Billyle, et ta selle korras hoiaks, aga nüüd ei suuda ta seda oma haige puusa ja südame tõttu enam teha. See näeb kohutav välja. Siia ei maeta enam, aga ma arvan, et kui mõni vana külaelanik, nagu näiteks Billy, avaldab selleks soovi, leiame talle koha. Isa Holland ütleb ikka, et me peame austama inimese soovi puhata oma lähedaste kõrval.”

      Nad jäid seisma ja Ruth osutas ülespoole. „Kas te näete seda veesülitit?”

      Meredith vaatas osutatud suunas. Veesüliti kujutas mingit müütilist olendit. „Draakonit?” küsis ta.

      „Jah. Ja nüüd vaadake vasakule, rennist natuke allapoole.”

      Meredith vaatas. „Oi, räästa all seinal on näo kujutis!”

      Ruth ütles tõsiselt: „See on tema.”

      Sel hetkel langes päikesekiir reljeefile, tuues paremini nähtavale lehtede vahelt piiluva kavala näo.

      „Mõned arvavad,” ütles Ruth, „et see on keldi jumal Cernunnos, aga minu isa ütles, et see on kaugelt varasemast usundist, isegi enne kelte, võib-olla neoliitikumist. On olemas ka Lääne-Euroopa versioon, mis on seotud Dionysose kultusega. Isa kahtles selles. Igatahes on kõik algselt metsaga seotud. Isa uuris ürikutest, et metsad on olnud alati pühad paigad. Metsas on maapinnal näha kohti – suuremalt osalt umbe kasvanud –, mida isa arvas olevat ohvripaigad. Ka teistes kirikutes on rohkesti päiskive ja kapiteele, mis kujutavad lehispäid, nagu isa neid kutsus, et teha vahet nende ja Rohelise mehe vahel. Nendest sai levinud kaunistus, paljudel juhtudel fantaasialennust inspireeritud figuurid. Aga tegelik Roheline mees – kes iganes ta siis oli – elas inimeste alateadvuses. Igatahes müürsepad ja töömehed, kes selle kiriku ehitasid, uskusid sellesse. Nad teadsid, et kirik, mis esindab uut usku, esitab väljakutse vanadele. Niisiis paigutasid nad sinna üles Rohelise mehe, kes vaatab oma valduste – Stovey metsa – poole. Kirikus sees oleks ta sissetungija. Aga kui me läheme metsa, oleme meie sissetungijad.”

      Ruth märkas, et külaline vaatab teda pisut kummaliselt ja puhkes sunnitult naerma. „Vabandage, et ma niiviisi. Aga mu isa tundis nende asjade vastu suurt huvi ja see nakatas mindki. Ma ise muidugi ei usu sellesse. Stovey metsal on teatud kuulsus. Seal on aastate jooksul juhtunud igasuguseid asju, mitte just meeldivaid sündmusi. Sellepärast tekitas minus ärevust, kui vana Billy ütles, et sinna sõitis politseiauto. Loodetavasti ei tähenda see veel mõnda õnnetust.”

      Ruth oli äratanud külastajas huvi ja talle tundus, et too tahab küsida, mis sorti õnnetust. Ta hammustas keelde ja kahetses, et oli olnud nii jutukas. Mis oli teda sundinud metsast rääkima? Eks vist see, et kuskil alateadvuses oli mets tal alati meeles. Allasurutud mälestused, mis kerkisid pinnale nagu veealused koletised just siis, kui neid kõige vähem oodati. Aga Ruthil vedas. Kardetud küsimuse esitamise asemel osutas vestluskaaslane hoopis metsa poole viivale teele.

      „Politseiauto tuleb tagasi,” ütles Meredith. „Ja selle taga Alani auto.”

      Kaks naist hakkasid värava poole minema, Ruth püüdis näida muretu, ta ei kiirustanud uudiseid kuulama. Ma ei taha kuulda halbu uudiseid, ma ei kannataks seda välja, mõtles ta meeleheitlikult. Mida ma teeksin, kui…

      Politseiauto sõitis peatust tegemata mööda. Selle tagaistmel istus kolmekümnendates aastates noorem mees. Mida ta on teinud? Aga järgmine auto võttis kiiruse maha ja jäi seisma. Sellest astus välja pikk heledapäine, pulloveris ja avarates pükstes mees. Ta tuli naeratades naiste poole.

      Meredith ütles: „Ruth, see on Alan Markby. Alan, see on proua Aston. Ta on kirikuvalvur ja tema isa oli selle kiriku viimane vikaar. Ruth kasvas üles kiriklas.”

      Ruth lõi näost õhetama. „Ma näitasin Meredithile meie kirikut. Kahjuks pole siinne kogudus eriti aktiivne.” Ta hingas sügavalt. Markby tundus olevat meeldiv mees. Kas ta ütleks mulle? „Mis juhtus?” küsis ta. „Seal metsas?”

      Markby kehitas õlgu ja hele juukstukk langes laubale. Ruth leidis, et mehe kõhn nägu ja aristokraatlik hoiak tuletab natuke meelde söör Rufust.

      „Ei midagi erilist,” ütles Markby. Ta hääl kõlas lahkelt ja kindlalt, nagu inimesel, kellele on autoriteet kaasa sündinud. Ruth tundis kergendust, ent samas ei lootnud ta midagi. See mees on politseinik. Nagu arstid ja preestrid, oskavad ka nemad saladusi hoida. Nad ei levita infot. Seda peaksin ma teadma. Ruthil oli küsimise pärast piinlik.

      Aga СКАЧАТЬ