Väsimatu kurjus. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      Gary laiutas käsi. „Hetkel mitte midagi. Mitte et ma ei tahaks teile neid pakkuda. Muigugi tahan. Aga need on nagu soojad saiad. Neid pole vaja isegi reklaamida. Kui kuuldakse, et mõni selline on müüa, tunglevad ostjad ukse taga, et esimesena sisse pääseda.”

      „Aga vana kirikla pärast nad ei tungle ukse taga?”

      Gary asetas käed vaheliti. „Ma olen kindel,” ütles ta usaldavalt, „et selle omanik proua Scott võtaks vastu igasuguse vähegi mõistliku pakkumise.”

      Kuigi Meredith teadis, et teeb vea, küsis ta: „Kui mõistliku?”

      Gary patsutas oma nina. „Jätke see minu hooleks. Ma tingin alla.”

      „Oodake!” Meredith tundis, et hakkab alla jääma. „Las see kirikla olla esialgu tagavaraks. Me jätame selle meelde.” Ta tõusis püsti. „Vahepeal me jätkame otsimist.”

      Gary tõlgendas seda nii, et kunded pöörduvad konkureeriva firma poole.

      „Ärge kiirustage. Ma räägin proua Scottiga.” Gary muutus pisut rõõmsamaks. „Kuna te juba siin olete, siis võiksite heita pilgu Hill House’ile. Sealt avaneb ilus vaade rikkumata loodusele. See on seisnud kaks aastat tühjana ja umbes aasta eest oli seal pahandusi, kui hipid murdsid sisse ja elasid seal paar kuud. Sellest ajast on see laudadega kinni löödud. Aga see on väga ilus George’i aja lõpust pärinev maja.”

      „Las olla,” ütles Meredith.

      „Aga las ma räägin proua Scottiga,” käis Gary peale. „Ja miks te ei võiks seda veel kord vaadata? Kui sõna levib…”

      „Siis ummistavad ostjad teie ukseläve – ma juba kuulsin.” Teisest küljest – Hill House tundus olevat palju hullem. „Me veel mõtleme,” ütles ta.

      Järgmisel hommikul täiskiilutud rongis Londonisse sõites ja umbses metroos välisministeeriumi poole kihutades mõtles Meredith ikka veel ebaõnnele, mis olid teda ja Alanit majaotsingutel tabanud. Ta oli kindel, et Gary rääkis talle Hill House’ist ainult sellepärast, et vana kiriklat ihaldusväärsemaks muuta.