Väsimatu kurjus. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      „Ei midagi, mis peaks sind huvitama, politseiülem. Kas proua Scott teab, et sa oled võmm?”

      „Ma ei öelnud seda, kui talle helistasin. Ma ei reklaami oma ametit. Kuulge, ma töötan politseis! Sellele ei vaadata just hea pilguga.”

      Nad jõudsid auto juurde.

      „Me võiksime,” alustas Markby ääri-veeri, „sõita ja metsale pilgu peale heita.”

      „Kas metsale, või sellele, mis politseil sinna asja on?”

      „Nii ja naa.”

      „Eks siis mine,” ütles Meredith alistunult. „Sa ei jääks nagunii enne rahule. Aga jäta mind mängust välja. Ma vaatan parem kirikut, kui see peaks lahti olema. Igatahes ootan ma sind siin. Korja mind peale, kui oled oma töise puhkepäeva lõpetanud.”

      kaks

      Kui Markby metsale lähemale sõitis, muutus tee järjest hullemaks. Asfaltkatte jäänused oli pragunenud ja rohtu kasvanud. Teeservad olid ebatasased ja auto logises ning rappus, vänderdades keset teed üle vihmaveega täidetud aukude. Markby lootis, et et politseiauto ei tule talle vastu. Mõnes kohas olid teeäärsed kiviaiad murenenud ja tekitanud väikesi varinguid, paisates teele kollaseid kamakaid. Keegi polnud vaevunud neid kõrvale nihutama. Ilmselt ei käidud siin kunagi autoga. Mitte kunagi? Noh, kui, siis väga harva.

      „Mina kivikuningas,” ümises Markby kõvasti ja valesti. Talle oli elevant kõrva peale astunud, nii et vahet polnud. Sellest oli kahju. Talle oleks meeldinud muusikat nautida. Talle meeldisid Gilberti ja Sullivani operetid, ent pigem nende lüürika kui meloodia pärast.

      Ta jäi vait ja mõtles majale. See oli olnud suur möödalaskmine. Võib-olla oleks ta pidanud mainima Meredithile, et oli seal varem käinud. Aga see oli toimunud nii ammu, ja nagu ta oli üritanud selgitada, nägi ta tookord ainult seda klaustrofoobiat tekitavat kabinetti. Kuid see koht polnud kaugeltki ebasõbralik. Pigem meeldiv, nagu ta mäletas. Vikaar Pattinson oli olnud vanem, natuke hajevil olekuga mees, aga oma hingekarja eest seistes üsnagi terane. Markbyle meenus, et tookord oli seisnud vikaari ees laual just seesama paks köide müütidest, mida Markby oli täna riiulil märganud. „Mind huvitavad pisut sedasorti asjad,” oli ta vabandavalt öelnud.

      Lower Stoveys elav inimene vajab pikkadeks õhtuteks mingit tegevust. Markby pidi tunnistama, et tookord ei tundunud küla talle nii maha jäetud. Aastate eest elas siin rohkem rahvast. Lapsed olid jooksnud külakoolist koju. Naised rääkisid poe ees klatšijuttu. Ja kellelgi oli maja kõrval kuuris jalanõude ja hobuserakmete parandustöökoda. Võib-olla oli kuur ammu kokku varisenud. Markby ei näinud sellest jälgegi. Ka polnud enam kooli, poodi ja muidugi ka lapsi, sest noored pered olid kahe esimese puudumisel minema kolinud. Nüüd oli külast saanud mahajäetud kolgas. Tühermaa oli küll asustatud suvilate ja jõukate mitme autoga ringisõeluvate abielupaaridega, kuid jäi ikkagi tühermaaks.

      Markbyl ja Meredithil oli kokkulepe. Nad otsivad endale maja ja abielluvad. Hetkel elas Markby Victoria-aegses majas Bamfordis ja Meredith oma väikeses majakeses ridaelamu servas. Nad olid katsetanud elada Markby juures, aga sellest ei tulnud midagi välja. Meredith oli kaljukindel, et see ei õnnestu ka tema juures, sest see oli palju väiksem kui Markby maja. Nad olid pidevalt teineteisel jalus. Ainus võimalus oli otsida uus maja, ent kust leida säärast, mis mõlemale meeldiks? Senini olid nad käinud vaatamas viit. Mitte just palju, arvas Markby. Aga piisavalt, et kaotada julgust. Selletõttu oli Markby pannud kõik lootused Lower Stovey vanale kiriklale. Aga täna oli juba esimene pilk hävitanud rõõmsad ootused. Ja Meredithile ei saa süüks panna, et talle maja ei meeldi. Markby soovis väga, et temas pesitsema hakanud salakahtlusel, nagu oleks Meredithi loobumisel mõni muu põhjus kui maja vead, poleks tõepõhja all. Võib-olla – ainult võib-olla – tahab ta aega võita.

      Markby kinnitas endale, et see kahtlus on alusetu ja tuleb peast välja visata. See on naeruväärne. Aga ikkagi ajab mõte abiellumisest Meredithi närvi. Ainuüksi nõustumine oli võtnud tohutu aja. Markby ohkas. Ta ei soovinud muud, kui minna kohalikku perekonnaseisubüroosse ja anda allkiri vastavale reale. Lõpuks oli ka Meredith sellega nõustunud. Asi seisis selle taga, et nad pole leidnud maja. Pole leidnud seesugust, kus nad tahaksid elada.

      Markby võpatas, surus pidurile ja vaatas autoaknast välja. Tee sai otsa. See poleks tohtinud teda üllatada. Seal seal, kust tee peateelt Lower Stovey poole pööras, seisis suur silmatorkav silt hoiatusega LÄBISÕITU EI OLE. Aga et see nii järsku lõpeb, ei osanud Markby oodata. Järsku oli auto ees pikk rohi ja värav. Värava taga kasvasid puud. Siin valitses vaikus ja rahu, nagu aastaid tagasi. Kakskümmend, ei kakskümmend kaks aastat tagasi? Nii kaua? Sellest ajast oli vähe muutunud. Metsa sünkjas mass tundus tema kohal kõrgudes hirmuäratav isegi ilma mälestusteta, mis lisasid kõhedust. Ta mäletas hästi esimest korda, kui ta seisis täpselt samas kohas ja oli sama vaatepildi tunnistajaks. Mälestus oli nii terav ja kristallselge, otsekui oleks see kõik olnud alles eile, ja ka tunne polnud muutunud. Ta polnud siis ega kunagi hiljem viibinud säherduses paigas, mis sundis teda, kaine mõistuse ja vähese kujutlusvõimega meest, uskuma imedesse. Mitte headesse imedesse nagu muinasjutuvanaemad ja kristallkingakesed, vaid vanade jumalate ja imetegijate musta maagiasse.

      Aastad olid möödunud hirmuäratava kiirusega. Mis oli sundinud teda Lower Stoveysse tagasi pöörduma? Et vaadata oletatavat tulevast majavaldust? Või alateadvuslik, haiglane uudishimu või ammune lõpetamata juhtum? Kui ta oli näinud metsa poole sõitvat politseiautot, oli ta süda hakanud kiiremini tuksuma, temas tekkis jahikirg ja veel midagi ootuse, isegi lootuse taolist. Lootus, et vana saladus tuuakse lõpuks päevavalgele. Kas on võimalik, et pärast nii pikki aastaid on Kartulimees tagasi?

      Juba kahekümne kahe aasta eest polnud see koht Markbyle päris tundmatu. Ta teadis vana karjateed, oli seda mööda teismelisena koos sõpradega isegi kõndinud. Ta teadis, et tee viib läbi metsa. Aga küla ise oli olnud Markbyle võõras ja sinna oli toonud teda Kartulimees.

      Tookord oli Markby olnud äsja inspektoriks ülendatud – nagu tema noor kolleeg Dave Pearce praegu. Nagu Dave’gi, oli ta end uues auastmes tundnud ebamugavalt ja harjumatult, justnagu uues ülikonnas. Ta oli olnud tahtmist täis ennast näidata ja mitte vigu teha. Politseiülemaks oli tookord Pelham, vanem mees, kaval kui isarebane, kes ei tahtnud kuidagi pensionile jääda.

      „Vigu teha pole häbiasi,” oli ta Markbyle öelnud, „tingimustel, et nendest õpitakse. Ainult siis, kui sa kordad samu vigu ja nendest järeldusi ei tee, pead küsima eneselt, kas oled ikka õige ameti valinud.”

      Markby oli teinud aastate jooksul palju vigu, ent ta ei uskunud siiani, et oleks tolle juhtumi juures ühtegi teinud – ka mitte nüüd, tagasi vaadates. Aga kuigi ta oli teinud kõik õigesti, reeglite järgi, ei viinud see kuhugi. Võib-olla oli ta tollal liiga noor ja kogenematu, et eirata reegleid ja tegutseda omamoodi. Markby ohkas, sest veel üks mälestus kerkis pinnale.

      Ja taas nagu Dave praegu, oli Markby tollal äsja abiellunud. Ta lootis, et Dave’i abielu kestab kauem kui nendel. Ilmselt küll. Dave ja Tessa näisid olevat paar, kes elab üle abielu algaastate tormised perioodid. Temal ja Rachelil see ei õnnestunud. Nende paat uppus juba esimese tormi ajal.

      Ja ikkagi soovis ta abielluda uuesti, abielluda Meredithiga. Miks peaks ta arvama, et pärast esimest ebaõnnestumist läheb teist korda paremini? Võib-olla aitasid selleks kaasa mälestused politseiülem Pelhamist ja tema kodukootud elutarkustest. Markby lootis, et on vigadest õppinud. Võib-olla tuleb harjutamine isegi abielus kasuks.

      Stovey mets ja Kartulimees olid Markby esimene iseseisev juhtum uues ametis. „Vaata, mis sul annab sellest välja pigistada, Alan,” oli Pelham müristanud. „See kuradi tõbras tuleb kätte saada.”

      Ent СКАЧАТЬ