Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Stseen lausa pakatas tegevusest. Rahvasumm sagis tigedalt ümber mingi hoone, vaadates selle poole üles. Nende peade kohal olevast aknaavast vaatasid välja kättemaksuhimulised näod ja tegid lõustu, samal ajal kui üks pikkade kollaste juustega naisolevus kukkus püstloodis maa poole. Tema käevõrudega kaetud käed olid välja sirutatud, ja selles žestis olid koos palve, meeleheide ja nurjumisele määratud katse päästa oma elu. Päris akna allosas vaatasid kaks jahikoera lootusrikkalt üles.

      Akna vastas, otse üle mademe, oli teine aken. Arvatavasti oli see olnud esimese paarik, millel oli kujutatud samuti üks piiblisüžee, kuid sellega oli ilmselt juhtunud õnnetus ja osa sellest oli lauatükkidega rohmakalt üle löödud. Ülal oli nähtaval ainult paar värvilise klaasi tükki.

      „Mis sa arvad, mis siin toimub?” küsis Morton, vaadates terveks jäänud akna poole. „Iisebeli surm,” ütles Jess kärmelt. „Ma olen neid pilte enne ka näinud ja kui ma koolis käisin, meeldis meie religiooniõpetajale kangesti seda lugu rääkida. Iisebel oli kuningas Ahabi naine ja Iisebeli mõjutusel pani kuningas toime igasugu kuritegusid. Ta langes lahingus juhuslikust noolest tabatuna.”

      „Nagu too kutt, kuningas Harold, Hastingsi lahingus,” ütles Morton, näitamaks, et ka temal on mingeid teadmisi.

      „Just. Kui inimesed tema surmast teada said, maksid nad sellele rikutud Iisebelile kätte ja viskasid ta lossi aknast alla, nagu siin näha võib.” Jess näitas näpuga ülespoole. „Ja need hulkuvad koerad sõid ta surnukeha ära. Vaata, seal all on paar koera.”

      „Väga kena,” ütles Morton. „Ja selline asi peab ühes kodus olema. Ütle nüüd, missugusele täie mõistusega inimesele meeldiks igal hommikul üles tõusta ja sellest mööda kõndida, et minna alla hommikust sööma.”

      „Victoriaajastu inimestele meeldisid lood, millel oli tugev moraal,” pakkus Jess välja. „See innustas inimesi õigetele tegudele. Mõjus neile ülendavalt.”

      „Mortonile see väide ei meeldinud. „Siin kujutatakse vägivaldset mõrva ja midagi ülendavat siin küll ei ole, tavaline asi – veri ja soolikad. Kui sellest blondist naisterahvast üldse midagi arvata, siis on ta lisaks paras sekspomm. Inimestele on alati sedalaadi lood meeldinud; aga mitte sellepärast, et need pakuksid ülendust. Sellepärast, et need erutavad.”

      Ülemine trepimade moodustas H-tähe lühikese vahekriipsu. Kummalgi pool kulgesid koridorid nii maja tagaosa kui ka esiosa suunas.

      „Mina võtan selle poole, sina selle,” tegi Jess ettepaneku.

      Olles heitnud Iisebeli surmasööstule veel ühe umbuskliku pilgu, asus Morton minema mööda koridori, mis viis maja esikülje vasakpoolse osa poole. Jess läks mööda paralleelkoridori paremale. Uksed avanesid tühjade magamistubade masendavasse ritta, voodid olid kaetud paksu tolmukorraga ja mõnes kohas rippus ka mööblitükkidel kattelinik. Katmata mööbliesemeid varjas samuti linik, ainult see koosnes puudritaolisest tolmust. Niiskus oli kõikjale sisse pääsenud. Kunagi kaunitest kardinatest olid järel hallitanud räbalad. Kõikjal kamina ümber võis näha hakipesade jäänuseid. Vannitubades olid kraanid kinni roostetanud ja tohutu suurel Victoria-aegsel valatud tugijalgadega malmvannil lösutas osa selle kohal asunud ja sisse kukkunud lage.

      Jess pöördus ümber ja hakkas minema mööda koridori maja tagaosa suunas. Ta oli avanud alles esimese ukse ja avastanud suure pesukapi, milles lebasid ikka veel korralikult sahtlisse laotud ja kollaseks tõmbunud linad, kui kuulis, et Morton teda hüüab.

      Ka tema oli hakanud uurima tagumise koridori seda külge. Ta seisis päris koridori lõpus ühes avatud ukseavas ja ootas, millal Jess tema juurde jõuab.

      „Mis sa sellest arvad?” küsis Morton Jessilt. Ta näitas käega toa sisemusse.

      Jess tõmbas korraks üllatunult hinge. Siis astus ta tuppa ja seisis seal, vaadates enda ümber ringi.

      Kontrast ülejäänud majaga oli rabav, sest see tuba ilmutas märke, et seda on hiljuti koristatud. Kusagil polnud mitte ühtegi tolmukübet. Kõik puitpinnad läikisid. Voodi polnud kaetud mitte tolmuga, vaid madratsile oli laotatud sünteetilisest materjalist tekk, värvilt erkroosa. See mõjus oma uudsuses kriiskavalt ja tolles vanaaegse sisustusega toas riivas see silma.

      Siin oli veel midagi, mida polnud otseselt näha, kuid mis andis endast jõuliselt tunda. Märk inimese kohalolekust. Jess tõmbas ninaga. Õhk oli värskem kui üheski teises toas ülakorrusel.

      Jess ütles aeglaselt: „Keegi on seda ruumi siin kasutanud. Seda on õhutatud. Ükski Bickerstaffe’idest pole küll seda tekki sinna pannud. Monty igal juhul ütleb, et ta ei käi kunagi siin üleval. Nii et kes on siin siis elanud, miks ja millal?”

      „Ja kas vana Bickerstaffe teab seda?” lisas Morton. Ta luusis mööda tuba ringi ja piilus kõikidesse nurkadesse.

      „Ma arvan, et ei tea. Kui me temalt seda küsime, peame olema väga ettevaatlikud. Mõtle sellele, Phil. See siin on suur, tühi paljude tubadega maja, mille omanik ei käi iial teisel korrusel ja jätab maja mõnikord lukustamata. Kohalikud narkomaanid, hulgused, koolilapsed, matkajad – kõik, kes seda piirkonda tunnevad, võivad seda teada. Siin võib olla kellegi jaoks ideaalne peidupaik. Monty ei saaks sellest kunagi teada. Mulle hakkab üha enam tunduma, et keegi jättis selle surnukeha siia majja. Me vajame sõrmejälgede võtjaid.”

      „Narkootikumidest mingeid jälgi ei ole,” osutas Morton, olles ringkäigu lõpetanud. „Ei ühtki tühja õllepurki, toidupabereid ega muud rämpsu, mida võiks oodata.”

      „Keegi on selle kõik ära koristanud. Oletagem,” jätkas Jess, „et too, kes selle surnud mehe sinna alla jättis, teadis sellest toast, tuli siia üles ja korraldas väikese kiirkoristuse. Aga kes ta ka polnud, palju aega ei saanud tal olla. Helista ja ütle, et kuriteorühm kohale tuleks. Ma tahan, et nad jõuaksid siia enne, kui laip on ära viidud.”

      Morton lohistas õnnetul ilmel jalgu. „Kas sa ikka kindlasti tahad seda?”

      „Ma õigustan oma otsust ja kulutusi!” vastas Jess teravalt. „Ja see on minu otsus.”

      Phil punastas ja oli jonnaka näoga, kuid mõistis, et vaidlus on mõttetu. „Olgu,” ütles ta, „kui veab, võib kuriteorühm siit paar sõrmejälge saada, nagu sa ütled. Võib-olla on meil tõesti õnne ja sellelt tekilt leiab pisut DNA-d. Seal peaks seda olema, kui seda on kasutatud sel otstarbel, mida ma silmas pean.”

      Nad läksid taas trepist alla ja väljusid majast. Üks kahest konstaablist tuli nende juurde.

      „Proua inspektor Campbell, võib-olla tahaksite sellele siin pilku heita.” Noore konstaabli hääl oli erutatud ja nad kiirustasid koha poole, mida ta oli silmas pidanud. Mees näitas käega võssakasvanud põõsastiku poole.

      Teel möödusid nad pikast vaost, mis oli jäänud kruusasele sissesõiduteele.

      „See on värske,” ütles Morton käega vaole osutades.

      Veidi maad eemal paistis segi paisatud kruusast teine samasugune jälg, mis lõppes üsna põõsastiku servas.

      Konstaabel näitas käega džungliks muutunud põõsaste ja kärpimata puude poole. „Inspektor, seal on mõned murtud oksad ja maha trambitud rohtu, mis meenutavad pisut nagu teed või jalgrada. Ma ei tahtnud seal midagi rohkem puutuda, aga näib, et see viib välismüüris oleva avauseni maantee pool küljes.”

      „Tubli töö!” hüüatas Jess. „Meil on vaja siia ka läbiotsimismeeskonda.”

      „Kulutustega СКАЧАТЬ