Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põrnitses teda tigedalt, kuid pöördus hoopis Jessi poole. „Ta ei räägi mulle, mis toimub.” Gary võttis käe kuuetaskust välja ja osutas politseinikule.

      „Ei, ja mina ka ei räägi,” ütles Jess. „Te peate ootama, et teada saada. Aga mina tahaksin teile mõned küsimused esitada.”

      Gary polnud veel ise küsimist lõpetanud. „Te ei tulnud ju ometi selleks siia, et vaest vana Montyt vahistada, ega ju?”

      „Ei. Kuulge, kas te olite täna ka varem siin?”

      „Ei,” ütles Gary kiiresti.

      „Kus te olite?”

      „Kodus, tegelesin loomadega ja tegin majapidamises igasugu toimetusi. Meil on väike talu, nagu see võmm ütles. Peamiselt sead.” Gary surus maha naeratuse.

      Ta kuulus nende inimeste hulka, kes tavaliselt nimetasid sigadeks politseinikke ja enda arvates oli ta väga vaimukas. Jess mõtles korraks, ega ta politseis arvel pole.

      „Ja mis teid praegu siia tõi?”

      „Ma olin teel linna, mõtlesin, et võtaks õige varase õlle või paar.”

      Jess heitis pilgu oma käekellale. „Väga varase, kell on alles kümme minutit neli läbi.”

      „Mul kulub sinna jõudmiseks pool tundi,” ütles Gary asjalikult. Ta vaatas Jessile pikalt otsa. Tema nägu ei naernud, aga ta tumedad silmad küll.

      „Kes teie talus peale teie ja isa veel elab?” küsis Jess.

      „Minu mamps,” vastas Gary talle. „Mu õde, tema laps ja mu vanaema.”

      Neli põlvkonda Colley’sid ühe katuse all. Jessile oli see stsenaarium tuttav: tegemist oli sedasorti kohaliku perekonnaga, keda arvatavasti kõik tundsid ja suurem osa umbusaldas. Nad ise teadsid kõiki ja kõigest, mis ümberringi toimus. Mitte just kelmid, aga mitte ka päris ausad. Arvatavasti salakütid, võib-olla tegelevad keelatud koeravõitluste või millegi sellisega. Nad võivad oma eemalasuvas majapidamises koguni varastatud kaupu hoida, täiendades oma sissetulekut sel moel, et töötavad professionaalsematele petistele kui nad ise. Võib-olla tasuks mõelda, ehk õnnestub leida mingi ettekääne läbiotsimisorderi hankimiseks.

      „Kui vana teie õe laps on?” Kahtlus lapse hooletusse jätmises võiks olla üks viis, kuidas Colley’sid lähemalt tundma õppida.

      Gary mõtles küsimuse üle ja vastas siis: „Umbes neljane.”

      „Ja selle poisi – või tüdruku – isa?”

      Gary irvitas. „Te olete detektiiv?”

      „Jah,” ütles naine talle.

      „Noh, siis võiksite teie välja uurida, kes Katie isa on. Meist seda küll keegi ei tea.”

      Jess tõmbas sügavalt hinge. „Kas te olete näinud täna mõnda võõrast autot mööda seda teed sõitmas?”

      „Siinkandis liigub vähe masinaid,” ütles Gary. „Kui mõni sõidabki, siis peamiselt tullakse Sneddoni talust või minnakse sinna.

      See on siit pisut rohkem kui poole kilomeetri kaugusel.” Ta näitas käega tee suunas. „Mina pole näinud ühtegi tundmatut autot. Kui siia satubki mõni võõras, siis on ta tõenäoliselt ära eksinud.”

      „Kas olete kindel?”

      Gary noogutas enesekindlalt. „Ma oleksin märganud. Tavaliselt nad jäävad seisma ja küsivad teed. Ma saadan nad tagasi suurele maanteele. Siinkandis saab ringi liikuda küll, aga kõikjal on vaid kitsad külavaheteed ja mõni pinnasetee, mis viib metsa. Mingeid teeviitu ei ole ja teed on väga auklikud. Samuti ei saa üks masin teisest mööda sõita. Üks neist peab tagurdama ja leidma juurdepääsu mõne väravani, et teelt eest ära saada, ja väravaid pole siin palju. Nii et võõras autojuht torkaks kindlasti silma.”

      „Aga jalakäijad?”

      Gary raputas pead. „Ei. Jalakäijaid meil üldiselt ei ole, vähemalt mitte sellel maanteel.” Gary pöördus ja osutas üles tõstetud käega majast mööda ning selle taga tõusvale maastikule. „Seal on matkarada, mis viib üle Shooter’s Hilli. Hea ilmaga võib seal näha päris palju jalutajaid. Aga ma ei saa öelda, et oleksin seal täna kedagi märganud ja ma tean, et siin ma ka kedagi ei näinud.”

      Gary kissitas Jessi poole silmi ja pehmendas veidi äsjaöeldut, lisades: „Aga samas, ega ma kogu päeva siin maja ees ka ei seisnud. Sead on suuremalt jaolt seal taga väljal. Need nadikaelad lõhuvad mis kole. Nad lammutasid tara maha ja sattusid Pete Sneddoni põllule, mis on meie oma kõrval. Kui Pete oleks neid seal näinud, oleks ta hirmsat lärmi löönud; nii et me ajasime koos isaga sead kokku. Ja siis pidin ma tara parandama.”

      „Tänan teid,” ütles Jess. „Keegi tuleb teie juurde koju ja räägib kogu teie perekonnaga. Püüdke meelde tuletada, kas nägite täna midagi ebatavalist või kedagi, keda te pole varem näinud siin ringi liikumas, kas siis maanteel või mujal.”

      Gary vaatas üle õla Jessi selja taga oleva maja poole. „Teie omad jäävad siia vist päris kauaks, on ju nii?”

      „Lase jalga!” urises konstaabel.

      Gary kehitas õlgu ja kõndis lõbusalt kauguses lösutava linna poole. Jessi ta lolliks ei teinud. Gary oli piisavalt kaval, et mitte kohe koju tagasi pöörduda, aga Jess kahtles, kas ta jõuab täna üldse linna ja kõrtsidesse, nagu ta oma sõnutsi oli tahtnud teha. Ta kaob politseinikel lihtsalt silmist ja hiilib siis üle põldude tagasi, viies kogu oma suguseltsile hoiatuse. Kui politsei ka saaks läbiotsimisorderi, oleks see kasutu. Kui talus peaks leiduma mingit salakaupa, koristatakse see jalamaid ära.

      „Anna mulle teada, kui proua Harwell siia jõuab,” ütles Jess konstaablile. „Hoia ta siit eemal.”

      Jess läks tagasi maja juurde ja nägi, et Morton seisab eesukse juures ja räägib konstaabliga. Mõlemad vahtisid pinevalt maha. Kui Jess neile lähemale astus, torkas talle pähe, et õhus on terav sõnnikulõhn ja seda polnud ta varem tähele pannud. Ta mainis seda mokaotsast, lisades, et see peab tulema kõrvalasuvast talust, kus sigu peeti.

      „Sead on üldiselt puhtad loomad,” ütles konstaabel, „aga kui neid on palju koos …”

      „Olgu-olgu, talunik Giles,” ütles Morton talle.

      „Jätkake ümbruse vaatlemist,” ütles Jess konstaablile. „Phil, on aeg, et me teiega heidaksime pilgu ka ülemise korruse ruumidesse. Lootkem, et seal üleval ei ole rohkem ebameeldivaid üllatusi!”

      Nad pöördusid tagasi majja ja jäid koopataolises vestibüülis korraks seisma. Mortoni tavaline sünge ilme asendus imetlusega, kui ta pilgu üles tõstis.

      „Mõelda vaid,” ütles ta, „et see vanapoiss elab siin päris üksi. Kas sinu arvates sellest ei piisaks, et ta hakkaks õudukaid nägema?”

      „Ta on siin kogu aeg elanud,” vastas Jess. „Ta arvatavasti ei märkagi, mis seisus maja on.”

      „Ma arvan, et sellel perekonnal oli kunagi palju raha,” jätkas Morton, kui nad ükshaaval mööda treppi ettevaatlikult ülespoole liikusid, hoides ühe seina äärde. „Mind huvitab, mis siin juhtus. Kuule, mis sa arvad, võib-olla see vanapoiss on ekstsentrikust miljonär? СКАЧАТЬ