Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Hukatus, häving ja mõrv - Ann Granger страница 18
Название: Hukatus, häving ja mõrv
Автор: Ann Granger
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789985329498
isbn:
Mortoni tähelepanu pöördus uuesti sigadele. „Mis tõugu nad on?” küsis ta.
Gary, kes oli siiani vait olnud, vastas: „Suured valged.”
„See on niisugune liha, mida ostjad tahavad,” selgitas tema isa, „lahjemat sorti, rasva on vähem. Mu kadunud vanaisa, Jed Colley, poleks niisugust peekonit puutunudki, kus pole rasva, aga maitse on muutunud.”
„Mulle ka rasvane peekon ei meeldi,” ütles Morton.
„Oi …” hüüatasid mõlemad Colley’d ja raputasid pead.
„Nii et siis lihtsad kasvatada?” küsis Morton. Kui Colley’d oleksid tahtnud rääkida seakasvatusest, siis oleks see neid ka muudel teemadel jutukamaks teinud.
„Kui otse öelda, siis jah. Kuumal suvel peab nende järgi hoolega valvama. Nad võivad saada päikesepõletuse.” Mortonil oli arvatavasti ilme, et teda tögatakse, sest Dave jätkas: „See nende roosa nahk.”
Morton silmitses lähimat siga. Selle nahk valgete harjaste all oli tõepoolest väga roosa ja nägi hell välja. „Nii et äri läheb hästi?” ütles ta.
Mõlemad Colley’d tõid otsekohe kuuldavale rahulolematu häälitsuse. „Peab ennast lõhki töötama, et saaks pisutki korralikult ära elada,” ütles Dave. „Aga meil on nina vee peal.”
Oli aeg juhtida vestlus tagasi Balaclava House’ist leitud surnukeha juurde. „Vaadake,” ütles Morton, „meie probleem on selline. Eile pidi siin käima üks inimnene – või koguni mitu. Me arvame, et surnud mees kanti majja. Ta ei tarvitsenud sel ajal tingimata surnud olla, aga ta oli peaaegu kindlasti suremas, ja on ülimalt ebatõenäoline, et ta oleks sinna ilma kõrvalise abita sisse kõndinud.”
„Kas see on kindel?” küsis Dave Colley. „Noh, meist küll keegi midagi ei näinud.”
„Mitte midagi,” kinnitas Gary. „Esimest korda sain ma sellest teada, kui teel linna Balaclava House’ist mööda kõndisin. Ma nägin maja ees teie inimesi ja seda, kuidas vana head Montyt politseiautosse nügiti.”
„Aga te läksite edasi, linna? Te ei pöördunud tagasi ega tulnud siia, et rääkida oma perekonnaliikmetele sellest, mis oli juhtunud? Morton ei andnud kergesti alla.
„Ma helistasin neile,” ütles Gary. „Oma mobiililt.” Ta sobras oma taskus ja võttis telefoni välja. See oli üks uusimatest mudelitest. „Sellega siin.” Gary naeratas Mortonile ja seda naeratust sai nimetada ainult võidukaks.
Morton tegi veel ühe katse. Ta pöördus Dave Colley poole. „Kas keegi teist ei tundnud huvi ega jalutanud mööda teed Balaclava House’i juurde, et teada saada, millest kogu see jama, pärast seda kui Gary oli teile helistanud?”
„Meil oli tegemist,” ütles Dave. „Ja pärast oli hilja. Sead olid hommikupoole põllu sealpoolsest otsast välja murdnud ja tunginud Sneddoni maa peale. Me pidime pojaga nad kinni püüdma ja katkise tara ära parandama. Siis läks noor Gary ära linna ja mina hakkasin paberitööga tegelema. Ma pidanukski sellega tegelema, sel ajal kui ma neid kuradi sigu taga ajasin. Kui sa praegu talu pead, siis tuleb sul kuhjaga igasugu pabereid täita. Kui Gary helistas ja sellest uudisest teatas, helistasin ma oma naisele, aga meil polnud aega, et Balaclava House’i juurde joosta. Me arvasime, et kuuleme sellest niikuinii varem või hiljem.”
„Jah, ja see panebki mind imestama, kust te sellest surnukehast kuulsite, härra Colley,” ütles Morton malbelt, „sest teie poeg Gary nägi üksnes seda, kuidas härra Bickerstaffe’i politseiautosse paigutati.”
Kaks Colley’t vahetasid pilke.
„Noh,” ütles Dave aeglaselt. „Hiljem, õhtu poole, käis mu ema korraks seal ja uuris asja. Ta tahtis maja näha ja vaadata, kas härra Montyga on kõik korras, kui tal midagi vaja peaks minema. Ta nägi, kuidas matusetalitaja auto parajasti minema sõitis. Mitu politseinikku oli ikka veel kohapeal. Ema tuli tagasi ja rääkis meile, mida ta oli näinud. See kõik tähendas, et keegi oli surnud, kas pole nii? Ja see polnud härra Monty, sest Gary nägi teda koos teie inimestega.” Dave’il näis olevat hea meel, et ta oli nii loogilise vastusega lagedale tulnud.
Gary naeratus muutus aina laiemaks. Mida Morton neilt ka ei küsinud, kõige jaoks oli neil vastus olemas. Morton heitis Garyle pilgu, et too mõistaks, et tema naeratus polnud jäänud märkamata. „Ma tulen siia ilmselt veel tagasi. Kui teil vahepeal peaks midagi meelde tulema, siis andke meile teada, eks?”
Vastuseks pomisesid Colley’d midagi ebamäärast.
„Muuseas, kelle omad need hobused on?” küsis Morton, noogutades kaugema tarandiku poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.