Название: Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust
Автор: Ervin Bernhardt
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511129
isbn:
„Tere, kas sa söönud juba oled?” Kui küsija istub parasjagu lauas, viipab ta kutsuvalt.
Kutsutu, heitnud pilgu lauale ja tundmata seal ära midagi omaenda kultuurile omast, vastab automaatselt: „Ei, aitäh”, ja kavatseb oma teekonda jätkata. See tahtmatu pilguheit aga reedab tema alateadlikku mõtet, et tegelikult võiks ju midagi näksida küll, kui ainult neid soolikaid seal kausis ei oleks, ja mingit rohelist löga nende nuudlite peal. Sõnad niisiis väljendavad viisakat keeldumist, kehakeel söögiisu ja silmavaade võõristust olluse vastu, mis küll võib, aga ei pruugi sööja sees püsida kauem kui tarvilik selleks, et jõuda lauast väärikalt lahkuda.
„Aga tule ometi, istu lauda!” on küsija nüüd sunnitud kutsuma, olles sellest andmetulvast välja sõelunud oma vestluskaaslase ebaleva suhtumise kohaliku kulinaaria olemusse ning tundnud endal võõrustaja kohustust teda selle peensustega kurssi viia. Õhus on tunda kasvavat pinget. Veel saaks kutsutu end päästa just nüüdsama meenunud triikrauaga, mis tal kodus juhetpidi seina ununes ja mis oleks kindlasti piisav vabandus kiireks taganemiseks, paraku ei tööta tema mõistus säärases kuumuses tavapärase vahedusega ning ta teeb asja kõigi osapoolte jaoks veel hullemaks:
„Ei, mis te nüüd, mul pole kõht sugugi tühi!” Selle peale ei jää kutsujal mõistagi muud üle kui küsida, kas tema sõber on ikka tervise juures. Küsitletav omakorda rõõmustab, arvates, et talle on heidetud päästev õlekõrs – kõhuhädad on ju turistide seas sedavõrd levinud, et nende esinemine ei tohiks kedagi imestama panna –, ning lootuses oma kimbatusest sel lihtsal moel vabaneda, astubki ta libedale teele ning vastab, et tal on tõepoolest täna hommikul veidi kahtlasevõitu tunne.
Ja ongi olukord kontrolli alt väljunud. Võõrustaja peab kirjeldama Tai köögi tervendavaid omadusi, mis just selliste hädade vastu kõige paremini aitavad, ja ilma ennast häbistamata ei saa ta külalist enam minema lasta. Ainuke pääsemisvõimalus oleks meeleheitlik samm, millega oma haiguse tõsidust tõestada sooviv külaline sealsamas põrandale variseb ja ootab, kuni ta haiglasse lohistatakse; ent sellise enesekindluseni, mis vaatajaid säärase näitemängu tõepärasuses veenaks ja lubaks kõigil osapooltel sõpradena lahkuda, küünivad vaid vähesed, seega pole just haruldane näha tänavarestoranides Kristuse kannatusi uuesti läbielavaid, näost rohelisi õhtumaa härrasmehi, kaheksajalg suunurgast välja tolknemas.
Ja samas, kui lihtne oleks sellise tervituse peale öelda: tänan, ma olen juba söönud!
Samal ajal Bombatis jätkasime meie Tommyga üksteise tundmaõppimist.
„Kui vana sa oled?” küsis ta järgmisena. Võis ju tunduda, et selleks polnud tegelikult mingit vajadust, kuid ta pidi ometi kindlaks tegema, kas ka mina saan meievahelistest suhetest õigesti aru.
Inimesi võib üksteisega võrrelda lugematute kriteeriumide järgi, alates nina ja lauba kujust ning lõpetades peaministriks oldud aastate arvuga. Milline absurd on kuulutada, et kõik inimesed on loodud võrdseteks. Jefferson, kellele see väide millegipärast omistatakse, oli kummaline, vanuigi vaimuhaigusest räsitud mees, kes suri kõrvuni võlgades, ning sellist mõtlematut ütlust ei saa talle pahaks panna. Meil aga ei maksa korrata igat lollust, mis kusagilt kõrvu on hakanud, ilma selle üle enne veidi järele mõtlemata. Kaks inimest ei saa kunagi olla samal tasemel, sest inimesi seob omavahel kõigest tükike lämmastikust ja fosforhappejääkidest moodustunud polümeeri, eristab neid üksteisest aga tohutul hulgal kaasasündinud või elu jooksul omandatud iseärasusi. Siinkohal lähevad õhtu- ja hommikumaade elanikud omavahel vaidlema. Meie võime oma pikaajalise demokraatia mätta otsast teha lahke möönduse, et inimesed pole ehk tõesti võrdseteks loodud, samas aga väidame kohe vastu, et neid tuleb siiski sellistena kohelda, kuna iga mees ju ei ole oma saatuse sepp. Oponentide vastuväiteid sobiks iseloomustama väike lõik minu selleteemalisest vestlusest ühe Patpongi õlleka püsikundega, endise katuseparandajaga Oklahomas, mis on sissetulekute mõttes umbes sama kui olla ainus õllepruul Baieris. Ta oli tänu tornaadodele hunniku pappi kokku ajanud, siis aga segastel asjaoludel hoolega jooma kukkunud ja võlgade eest Taisse põgenenud. Viimased kümmekond aastat seal elanuna ei olnud tal inimeste võrdsuse koha pealt enam mingeid illusioone.
„Te ei taha ometi öelda, et kohtleksite näiteks mind samamoodi nagu seda lotendavate tissidega eite seal?” Ta viipas põlglikult ümber läikiva posti keerutavale piigale, kelle rinnapartiil minu meelest väga viga polnud. Jah, veidi mälu värskendades meenub, et see ei olnud vist päris tavaline tänavaõllekas. „Te ütlete, et me oleme võrdsed, no taevas halasta, mees, aga mille poolest siis ometi!”
„Ma ei väidagi, et te olete võrdsed,” püüdsin ennast kaitsta. „Ma väidan, et teil mõlemal peaksid olema võrdsed võimalused oma elu muuta hoolimata sellest, kuhu saatus teid viinud on.”
„Noh, ja kuhu on ta meid viinud? Et saatus on mõnele nigu armastav ema, võtab aga käest kinni ja talutab potile. Või mõnele teisele annab üle kurgi, kui miskit ei meeldi. Midagi ei vii sind see sinu saatus. Ise lähed, kuhu jalad viivad.” Ta ragistas vihaselt oma vürtsikaid krabijalgu ja sülitas koorikud põrandale.
„Ma väidan sulle, et mina istun sinuga siin selles sitases urkas ja rüüpan oma viimase raha eest lahjendatud õlut läbi oma viimaste katkiste hammaste, kuna ma tahan seda teha. Kogu oma näruse elu olen ma eland nii, et kusagile mujale mind ei lastaks ka, ja täie õigusega! A kui ma oleks sama loll kui sina, vaat siis ma ütleks, et oh mind vaest õnnetut, mis nad kõik minuga teinud on ja muudkui teevad edasi, mul perse juba valutab, jätke kohe järele! A mis ma siis oleks, mingi ühe jalaga jänes või, kõigile taha trukkida? Võrdsed, kus nüüd ütles!”
„Aga ma ju räägingi, et võimalused peaksid kõigil…” „Mis kuradi võimalused peaksid minul olema, mis sinul ka on? Või sellel eidel seal? Ma võin ka sinna püünele ronida ja perset keerutada, a tahaks näha, kes mulle selle peale sajabaadise kannika vahele pistab. Vaata, temal on võimalus seal õitseda, sinul on võimalus seda, mokk töllakil, pealt vahtida, ja minul on võimalus teie kõigi peale sülitada, vaat nii!”
Lühidalt öeldes, oriendis pannakse kõigepealt paika omavaheline hierarhia ning alles siis hakatakse vaatama, kuidas sinuga käituda. Tuvastamine, kes on kellest üle, võiks teinekord olla ülemäära keeruline, kui appi ei tuleks järgmine tabel (täidetud minu ja Tommy näidisandmetega):
Kahe inimese esmasel kohtumisel visualiseeritakse see tabel ning asutakse seda ülevalt alla täitma. Võit annab kaks punkti, viik ühe ja kaotus null punkti. Välismaalase ees saab kohalik võistleja positsiooni eest kahe asemel kolm punkti. Üks Y-kromosoom annab kaks punkti. Mängitakse, kuni punktide vahe on kolm või enam. See tabel võimaldab numbrite abil näiteks tõestada, et kaotajaks jääb alati noorem naisterahvas vanema meesterahva ees, välismaalane endast vanemate kohalike ees hoolimata nende soost, ja naisõpetaja oma õpilase ees, juhul kui too on pärast kooli lõpetamist koos oma kahe lapsega salaviina ajades hunniku raha kokku ahnitsenud ja kui õpetajal pole lapsi ega autot. (Tõsi küll, võitja eduseis oleks habras ning jõudude vahekord muutuks niipea, kui õpetajat õnnistataks järelkasvuga või õpilane oma hangeldamisega vahele jääks.) Seega, olnuks Tommy minuvanune naisterahvas, jätkunuks mäng kuni eluasemeni, kus ma võinuks end oma sooja vee ja käimla abil kaheksa punktiga viie vastu võitjaks kuulutada; nüüd aga piisas meie puhul esimesest küsimusest (mis, arvestades tema näkku kirjutatud aastate ligikaudset arvu, oli tegelikult üleliigne) ning oligi paika pandud, et tema on minust suurem mees ja mina temast pisem, mistõttu on tema kohus minu eest hoolt kanda, minul omakorda ei sobi sellele vastu vaielda.
Tommy СКАЧАТЬ