Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

      „Ilus!” püüdsin end õigustades oma tundeid võimalikult detailselt kirjeldada, ja osutasin igaks juhuks pelikanidele, et ta minu sõnu eksikombel vääriti mõistma ei juhtuks.

      Mu vestluskaaslast tundus see väide rõõmustavat. Ta koputas nuiaga vastu äärekivi, otsekui tõestades mõlema vastupidavust, mõtles pisut järele ning asus mu iseloomustust omapoolsete tähelepanekutega täiendama.

      „Imeilus,” hääldas ta püüdlikult. „Linnud, nokk-nokk linnud. Mina enne söönud, maitsev!”

      Oma mõtted sel viisil edasi andnud, viipas ta sõbralikult nuiaga ja lisas: „Nämm-nämm!” Sai lobisetud, ent nüüd on ikkagi aeg edasi astuda.

      Liikusime poolringis ümber lillede, mina kolinal ees ja tema sahinal taga. Ma ei mäleta, kas jõudsin juba mainida, et minu jalgade ümber kinnitati äsja umbes kolmekilone lehmakett, millega ma polnud veel päriselt harjuda jõudnud. See, sinder, koliseski, lohisedes mu järel nagu Brežnevi kohver ja valmistades mulle seeläbi üksjagu piinlikkust. Vastuolu mind ümbritseva idülliga oli kisendav, lisaks olid raudrõngad juba hoolega ametis mu pahkluudesse villide hõõrumisega.

      „Üks hetk,” laususin oma kaaslasele ning peatusin. Tõstsin keti maast üles ja tegin prooviks paar sammu. Arvestades asjaolu, et seda sorti kettide valmistajad võtavad nende pikkuse arvutamisel aluseks keskmise inimese kasvu ning jagavad selle kolmega, saades tulemuseks täpselt sellise mõõdu, mis lubab seda käes hoidval inimesel end sirgu ajada täpselt niipalju, et tema rüht ei ole veel kaugeltki mitte väärikas, liikusin enda arvates edasi küllaltki sujuvalt. Siiski ei jäänud ma tulemusega päriselt rahule ning, teinud oma plaanides kiire vangerduse, peatusin taas.

      „Kannatust palun,” pomisesin pelikanide poole ning sidusin oma märsi ühe rihma ümber keti. Seekord ei pidanud ma saavutatus pettuma, ning ringtee teise serva jõudsime juba üsna nobedalt ja vaid kergelt tilisedes.

      Taas kord avanes meie ees värav, ning selle taga, otsekui irvitades meie eelmise peatuspaiga püüdluste üle täiusliku sümmeetria poole, oli ehitiste ja piirdeaedade ideaalselt projekteeritud ja teostatud võrgustik, mille üks külg peegeldas vastaspoolt ilma ainsagi möödalaskmiseta, ning vastupidi. Sellist tulemust polnud siin nii keerukas saavutada kui pelikanide aia puhul, sest metalli või betooniga õilistatud pindadel oli õnnestunud loodus siit sootuks eemale tõrjuda. Meie ees sirgus betoonist tee ja sellest kummalgi pool viis kahekorruselist betoonhoonet, mis olid üksteisest eraldatud võreaeda imiteerivate betoonist müüridega. Õhulisust väljendavad avaused müürides olid kindlustatud sääsevõrku matkiva võrega, ning vaatepilt nende taga oleks üldmulje täiuslikku korrapära kindlasti veelgi täiustanud, kui need polnuks aastate jooksul kogunud endasse kogu tolmu, mis elanike lohisevad sammud betoonpõrandalt üles keerutasid. Rahu ja vaikus olid aga selja taha jäänud. Kõikjalt kostis nüüd jutukõminat, nagistamist, sammude müdinat ja mingite mulle veel tundmatute tööde tegemisel tekkivaid hääli. Kusagil loendati inimesi: „Esimene! Teine! Blaa! Blaa! Blaa blaa!”

      Minu jutukas saatja oli vahepeal märkamatult asendunud teise, hoopis toekama härraga, kes nuia asemel oli relvastatud kaenla alla pigistatud mahuka toimikuga. Möödusime meist mõlemat kätt jäävatest rohelistest raudväravatest, seejärel veel kahest. Neist parempoolne oli praokil, ning avause kaudu märkasin kolme pruunis ülikonnas härrasmeest, kes lamasid korralikult üksteise kõrval betoonpõrandal, vasak kõrv vastu maad, ja vaatasid mind ainiti, kuigi võrdlemisi ükskõikse moega. Nende pilk väljendas mõtteid, mida tekitab pealtnägijas munade koorumist ootavaid ornitolooge vaatlevate psühhiaatrite jälgimine. Peatusin ja viipasin neile, ent ei suutnud nende näoilmeist välja lugeda, kas nad seda ka tähele olid pannud. Järgnesin taas mind veidi etteheitvalt silmitsevale valvurile ning jõudsin tema kannul järgmise parempoolse väravani, mis oli samuti poolenisti avatud ning mille kohale oli ilusa rohelise värviga maalitud V-täht.

      „Ahhiia!” kiljatas mu teejuht ootamatult, ning sedamaid läks värava taga kiireks sagimiseks. Kaks sinistes ülikondades tursket tegelast sikutasid ühe uksepoole pärani lahti ja kummardasid maani. Kummardasin vastu, kuna toimikut kandev valvur ei teinud neid märkamagi ning sammus otseteed värava kõrvale paigutatud kirjutuslaua juurde. Järgnesin talle aupaklikus kauguses ja leidsin end laste mänguväljaku suuruselt platsilt, mille keskel trooniv kahekorruseline betoonehitis oli ainus jäänuk hoovist väljaspool asuvast korrapärast. Kõik muu näisid kellegi hooletud käed olevat paisanud sinna, kuhu parasjagu jõudu jätkus, välja arvatud tohutu suure roostes megafoni, mille nad olid hoolikalt kõrgele majaseina külge kruvinud ning millest kostis kellegi haledat soigumist hirmsa raginaga segatud tinisemise saatel. Märkasin ka, et suurem osa inimestest, keda silma järgi otsustades tundus olevat musttuhat ja kes isegi vaikides näisid tekitavat rohkem lärmi kui lähedalolijaile kasulik, ei kandnud siin mitte ülikonda nagu mina ja kõik need kaaslased, kellega olin siiamaani kokku puutunud, vaid kõikvõimalikes värvitoonides ja kulumisastmetes lühikesi pükse ja maikasid. Mõned neist silmitsesid mind uudishimulikult, mõned ükskõikselt või kaalutlevalt, enamik aga jätkas oma toimetusi, millest suurem osa näis olevat seotud kiirustamisega sinna, kus inimesi oli veidi vähem kui nende praeguses kohas, ja siis sealt tagasi, kuna sihtkoht osutus korraga ülerahvastatuks.

      „Sina!” öeldi korraga kirjutuslaua tagant. Kõnetajaks oli tumehallis kostüümis meesterahvas, kelle rüht, näoilme ja kolm triipu õlakul olid sügavas vastuolus tema laual valitseva korralagedusega. Lugenud mu silmist, et mõistsin teda just minu poole pöördunud olevat, viipas ta mind käskivalt lähemale ning avas toimiku, mis mind saatnud valvuri kammitsaist viimaks vabanenuna veidi kapsastunud välimuse oli võtnud.

      „Minu nimi on…” alustas ta veidi kähedal häälel ja näitas mu peale näpuga.

      Ootasin kannatlikult järge, kuid minu küsiv pilk ei andnud tulemusi, tema vastuküsiv pilk jäi mulle mõistetamatuks, mõne aja pärast olime mõlemad unustanud, millest jutt oli, ning pidime otsast alustama.

      „Minu nimi on misasi!” lisas ta seekord täpsustuseks. Hakkasin taipama, et tegu pole mitte niivõrd küsimusega, kuivõrd ülemuse enesekehtestamise protsessiga, püüdsin meeleheitlikult mõnd teravmeelset vastust välja mõelda ning olin seda just leidmas, kui vahetult enne selle sõnastamisega alustamist avastasin tema vasakult reväärilt nimesildi ning veerisin nii püüdlikult, kui oskasin:

      „Vilojan Kampsunipunn on sinu nimi.” Ma küll ei uskunud, et minu antud teave tuli talle üllatusena, või et see nimi tähendas tema oma keeles midagi sellist, mille kordamisel valdas kuuljat häbi ja ängistus, kuid sellest hoolimata peitis nimetatu pea käte vahele ning jäi niimoodi küllaltki pikaks ajaks. „Minu nimi sina ise,” sõnas ta lõpuks resigneerunult, avas aeglaselt silmad ja hakkas mind sõnade taktis näpuga ribide vahele torkima. „Sina, värdjas, minu nimi sina, ette tänades raisk!”

      Oleksin pidanud taipama. Kehakeeles rääkides ei tohi sõnadele tähelepanu pöörata, kuid mina alles õppisin seda kõike. Nüüdsest peale püüan teha kõik endast oleneva, et ebaolulist ignoreerida, lubasin endale, ning deklameerisin:

      „Dorian Green, teie teenistuses!” Vilojan põrnitses mind veidi aega mõistmatult, pani siis silmad kinni, ajas põsed punni ja pahvatas täiest kõrist naerma. Hetke pärast ühinesid temaga mõlemad taevakarva ülikonnaga mehed, ning viimaks ka paljud teised uudishimutsejad, kes oma senised toimetused selle tarvis mõneks ajaks edasi lükkasid.

      Durian on arvatavasti Tai kõige kuulsam, samas kardetuim puuvili. See viljub vaid korra aastas, ning sedagi mitte turismihooajal, kui ta võiks maa majandusele märgatavat kahju tekitada, vaid alles vihmaperioodi lõpus, kui potentsiaalsed ohvrid on juba ammu oma võlgu ostetud häärberitesse tagasi põgenenud. Durian haiseb nagu kätekreemiga balsameeritud СКАЧАТЬ