Название: Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust
Автор: Ervin Bernhardt
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511129
isbn:
Mis tema ettepaneku teise poolde puutub, siis see jäi mulle mõnevõrra arusaamatuks ja ma olin sunnitud paluma tal seda veidi täpsustada.
„Aga see on ju väga lihtne!” selgitas mu heategija rõõmsalt. „Kui kõik on läbi, küsib kohus, kas kaebealusel on midagi öelda või mitte. Siis sina ütledki, et palun väga vabandust, ma enam ei tee! Ja siis ütled veel, et palun kergemat karistust.” Preili naeratus katkes kui noaga lõigatult. „Jäta see endale meelde, kolm sõna üksteise järel sellises järjekorras – palun, kergemat, ja karistust. See on väga-väga oluline,” lisas ta väga, väga tõsise häälega, tõusis püsti ning kutsus naeratuse taas esile.
„Olete vaba,” hõikas ta hüvastijätuks kelmikalt, haaras oma ridiküli ning tuiskas uksest välja enne, kui jõudsin sellele minu meelest üsna kohatule naljale väärikat vastust leida. Selle lõpuks välja mõelnud, avastasin, et hoolimata meie vastastikusest sümpaatiast – või siis just tänu sellele, minu jaoks ootamatult tärganud tundele, mis mu täiesti segadusse ajas – polnud ma taibanud isegi tema nime küsida. Või uurida, kes ta selline üldse oli, ja mis nimelt oli kirjutatud ajaleheväljalõikes. Või miks kohtusime siin, mitte aga kõigi ülejäänute jaoks seks otstarbeks eraldatud saalis, kus kuulu järgi – sest ise polnud ma sinna seni veel sattunud – oli ütlemata lõbus, kuigi ehk veidi lärmakas.
Kuninganna sünnipäev olnuks pidulikum sündmus, kui seda poleks varjutanud kuninga ema surm nädalapäevad varem. Juba eelmisel päeval rivistati kogu meie santlaager betoonplatsile üles ja viidi läbi põhjalik nägude kontroll.
Tavainimesele veidi harjumatu silmavaatega isikud eraldati teistest ning viidi kindlasse kohta hoiule, meile ülejäänutele aga jagati värskelt pestud pruunid ülikonnad ning manitseti neid kohe järgmisel hommikul aegsasti selga panema.
Juba õhtul hakkasid ringlema kuulujutud, et oodata on vanglate inspektsiooni külaskäiku eesotsas pealik Viratšaiga, kelle elusuuruses portree rippus ka meie maja sissekäigu juures värava kõrval. Sel puhul korraldati meie seas hoolikas läbiotsimine, tunduvalt põhjalikum kui iganädalane vaid linnukese pärast ette võetud puistamine. Selle käigus leiti ja viidi suurtes plastkottides minema hulganisti meloneid, lusikaid, pliiatseid (sealhulgas minu oma), sigarette, talismane, Vietnami salvi ja pikki pükse. Madratsid keerati rullist lahti ja torgiti kahvliga auke täis. Betoonvann puhastati ja saadud löga sõeluti hoolikalt läbi. Ka toidujäätmete vaat tühjendati otse betoonpõrandale, misjärel Esimene ja Teine, kummikindad õlgadeni üll, selle tuhkatriinuliku püsivusega kahte hunnikusse jaotasid: raadiod, patareid, narkots ja väitsad esimesse ning riis, kala, kummipaelad, soust ja lihapallid teise.
Esimeseks külaliseks tol hommikul, kui kõik see mees oli endalt öö jooksul kogunenud kehamahlad minema uhtunud, oli kolmest theravada mungast ja kahest piduriides valvurist koosnev rühmitus, kelle vastuvõtuks moodustasime kümme nauditavalt sirget rivi küllaltki selge pilgu ja ühtlaselt pruuni riietusega võõrustajaid. Meie kooris lausutud tervitussõnad valmistasid neile sedavõrd rõõmu, et järgmised kaks tundi suutsid nad sisustada omapoolsete õpetussõnade ja luuletuste abil. Mina oma puuduliku keelekasutuse tõttu ei suutnud neist küll sajandikkugi mõista, tervituse aga olin sõprade abiga eelmisel õhtul pähe õppinud. Selle täies ilus ei suuda ma õiget sõnastust enam meenutada, ent laias laastus tundus see kõlavat umbes nii:
Linnud tasased
Sel kuldsel suvel kõngend
Kõrgelt kukkund saak
Te ette laotan
Neist söödud riisi
Sedamööda, kuidas mungad seks otstarbeks kaasa toodud mikrofoni abil oma sanskritikeelsete luuletustega läbipõimitud tarkuste jagamisega näilise monotoonsusega edasi rühkisid, moodustasid nad oma selja taha neid sõnu halvasti mõistvate kuulajate jaoks teistmoodi ajaviite. Müür hakkas päikese käes vilkuma, esmalt aeglaselt ja siis järjest kiiremini, ning selle pinnale tekkisid liikuvad pildid, mis oma värvitasakaalu poolest meenutasid krohvile kriidiga joonistatud freskosid.
Seina peale joonistus puu, ja selle alla istuma täidlasevõitu mees, kuldne kroon peas. Tema silmadest paistis kõigutamatu rahu ja mõistmine, mis ei hõlmanud ainult teda ümbritsevat maailma, vaid ka sellest väljapoole jäävate maailmade ringi, ning sellele järgnevat, ja siis veel järgmist ja nõnda edasi, kuni ei olnud enam võimalik eristada meest ja tema teadmuse piiridesse jäävat ruumi. Ma ei oska seletada, kuidas see kõik müüri peale ära mahtus. Tema pilgus aga ei olnud valu ega etteheidet, kannatusi ega igatsust, kiitust ega halvakspanu, ning mulle tundus, et ta polnud teadlik mitte ainult igast vihmaussist ja universumi kuningast siin ilmas, vaid ka minust, pisitillukesest minunatukesest koos kõigi mu kahtluste ja halbade mõtetega, ning ta ei pannud mind pahaks.
Mehe vasakul käel, madalale kummardunud oksal, istus kolm helesinise sulestikuga lindu, paremal rohu sees aga kolm jänest. Lindude ülesandeks oli märgata, kui mõni meie rivist lõõskava päikese ees alla annab ja betoonpõrandale pikali heidab, ning sellest jänestele teada anda. Nood omakorda laotasid magaja väsinud kehale ilusa lillade ja roheliste triipudega teki ning võidsid tema pead jahutava Vietnami salviga.
Ainus, mis mind selle muidu nii täiusliku pildi juures häiris, oli asjaolu, et ma ei tohtinud sellele armsale inimesele korrakski päriselt otsa vaadata või tema olemuse üle aru pidada. Niipea kui ma talle teadlikult tähelepanu pöörasin, muutus ta (eriti näojoonte poolest) minu kunagise inglise keele õpetaja sarnaseks. Kroonikandja kratsis end tohutu suure sakilise kännu otsas ja moodustas suisa imekspandava kergusega taikeelseid lauseid, mis oma grammatiliselt ülesehituselt meenutasid ülikeerukat hammasrataste ja vedrude süsteemi, milles üheainsagi kruvi poolpöörde võrra keeramine muutnuks ülima täiuslikkuse võikaks kaoseks, millel aga sellest hoolimata puudus igasugune tähendus. Teisest küljest aga ei tohtinud ma puu all istuvast mehest täiesti mööda vaadata või pöörata liiga palju tähelepanu tema väikestele abilistele, ega lakata olemast teadlik – mõistmiseks ei olnud ma mõistagi võimeline – tema ja teda ümbritsevate maailmade vahelisest seosest, sest siis hakkas pilt taas vilkuma ning ähvardas sootuks kaduda.
Päev polnud veel õhtusse jõudnud, kui mungad oma jutujärjega lõpule jõudsid. Uinunuid ei olnud palju ning ülejäänutest piisas täiesti, et nad taas väärikalt teele saata. Ometi ei lubatud meil veel tõusta, kuna kuulamata oli asutuse ülema asetäitja proua Karamaranni tervitus ja teadaanne. Teda oodates lahutas meie meelt sadakond mustade kiivrite ja kämblajämeduste puust kumminuiadega varustatud noormeest, kes jooksid esmalt ilusas korrapärases trobikonnas viis korda mööda majadevahelist teed üles ja alla ning tolmutasid oma keppidega puhtamaks kõik müüre kaunistavad võred, seejärel aga moodustasid meie maja ukse taha toreda sirge rivi ja lugesid end paariks. Ühed jäid oma kohale proua saabumist julgestama, kahed aga voogasid uksest sisse ja kontrollisid veel kord üle betoonpostid ja prügikasti, kiikasid vanni, mõlema putka salasoppidesse ja kirjutuslaua alla. Tulemusega rahule jäänud, seisid nad kolmekaupa meie selja taha ja valvasid seal sõrmegi liigutamata, kuni taevas pilve tõmbus ja proua peakorterist teele sai asuda.
Teade ise oli küllaltki lühike ega sisaldanud palju üllatavat, kuna juba hommikul oli betoonputka seinale kleebitud kuninganna sünnipäevaks väljakuulutatud amnestia põhjalik tabel. See oli kõigis lugejates tekitanud palju elevust СКАЧАТЬ