Minu Haiti. Tarmo Jõeveer
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Haiti - Tarmo Jõeveer страница 8
Название: Minu Haiti
Автор: Tarmo Jõeveer
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479399
isbn:
Kui minu Haitile tööleasumine oli lõpuks kindel, hakkasin ennast seal toimuvaga kurssi viima. Minu sihtkoht on väga huvitava ja kireva ajalooga maa. Haiti katab kolmandiku Haiti ehk Hispaniola saarest, tema naaber on Dominikaani vabariik. Iseenesest võiks olla tegu rahuliku troopikasaarega, kuhu sooviks igal ajal puhkama minna. Tegelikkuses on aga tegemist riigiga, mis liigub ühest sisekonflikti keerisest teise ning kus vägivald ja korruptsioon on igapäevased nähtused. Kõik see on viinud olukorrani, kus Haiti on läänepoolkera vaeseim riik.
Kui 1804. aastal Aafrikast toodud orjad revolutsiooni järel võimu oma kätesse haarasid, sai Haitist esimene mustanahaliste vabariik maailmas. Oma kahesaja-aastase ajaloo jooksul on Haiti olnud nii imperaatorite, diktaatorite kui ka demokraatlikult valitud riigipeade võimu all. Riigi probleemidest annab tunnistust fakt, et lugematutest valitsejatest on oma ametiaja lõpuni teeninud vaid käputäis. Suurem hulk valitsejaid on aga riigipöörde käigus maalt välja aetud, arreteeritud või suisa tapetud. See omakorda on toonud kaasa olukorra, kus nii USA kui ÜRO on riigi asjadesse korduvalt sekkunud. Juba 1915. aastal okupeeris Haiti USA sõjavägi, võõrvõim kestis üheksateist aastat. Sellele on järgnenud ÜRO missioonid, mis hoolimata nime- ja mandaadimuutustest on kõik üritanud Haitil luua demokraatlikku korda. ÜRO on proovinud luua keskkonda vabadeks valimisteks, kaitsta inimõigusi ning parandada majanduse olukorda, sama ülesanne on ka minu missioonil MINUSTAH. Missiooni eelkäijaks oli ÜRO poolt ellu kutsutud rahvusvaheline sõjaväemissioon Multinational Interim Force, mis koosnes peamiselt USA merejalaväelastest ja mis loodi kohe pärast president Aristide’i lahkumist sama aasta veebruaris.
Jean-Bertrand Aristide, endine katoliku preester, oli väidetavalt esimene demokraatlikult valitud president Haitil. Saavutanud suure rahvatoetusega 1991. aasta alguses võimu, pidi ta sellest sama aasta septembris verise sõjaväelise riigipöörde käigus loobuma. Pärast rahvusvahelist survet Haitile ja USA sõjaväe sekkumist õnnestus Aristide’il 1994. aasta sügisel naasta oma ametikohale, kuhu ta jäi pooleteiseks aastaks. Võimule tagasi tulles saatis Aristide esimese asjana laiali Haiti sõjaväe ja lõi tsiviilpolitsei.
Teist korda valiti Aristide presidendiks 2000. aasta sügisel ja tema seekordne teenistus kestis kuni järjekordse verise mässuni 2004. aasta alguses. Sama aasta veebruaris läks Aristide eksiili. Kui üheksakümnendate alguses oli president väga armastatud ja võitis valimised suure häälteenamusega, siis viimaseks valitsusajaks oli tema populaarsus tunduvalt vähenenud. Sellest hoolimata armastatakse Aristide’i jätkuvalt Haiti vaesemate kihtide hulgas.
Ometi ei suutnud Jean-Bertrand Aristide’i ponnistused ära hoida riigipööret. Rahva rahulolematus oli kasvanud nii suureks, et kui mässajad võtsid rannikulinnas Gonaive’is võimu, ühinesid ülestõusuga suured inimhulgad. Mõne nädalaga said mässulised kontrolli ka põhjarannikul asuva Cap Haitiani üle ja veebruaris langes nende kätte Port-au-Prince. Aristide loobus võimust ning põgenes veebruari lõpus koos perekonnaga Haitilt, saatjaks eraturvafirma ihukaitsjad.
Aristide ise on oma lahkumist korduvalt nimetanud „inimrööviks”. Mõni aeg pärast missioonile saabumist sain teada, et üks minu endine kolleeg Kosovo-päevilt oli sellel lennul ihukaitsja. Ta oli tulnud koos oma meeskonnaga Haitile mõned kuud varem, et tagada president Aristide’i julgeolek. Rutiinne mõnekuuline ülesanne muutus aga kiiresti töötamiseks sõjakoldes ja kulmineerus Haitilt üleöö lahkumisega.
Järgmiseks päevaks oli kohale jõudnud juba ligi tuhat USA merejalaväelast, kellele järgnesid Prantsuse, Kanada ja Tšiili väed ülesandega tagada riigis kord ning valmistada ette ÜRO missiooni saabumine. Esimesed MINUSTAH’ osad saabusid aprilli lõpus ja mai alguses ning juuni alguseks töötas missioon juba ametlikult.
Vahepeal oleme märkamatult jõudnud üle Atlandi ookeani ja valjuhääldist kostab kapteni teadaanne, et peatselt alustame laskumist Kennedy lennuväljale. Ja juba veeremegi värava poole, küll tunnise hilinemisega.
Ma lootsin, et mul on enne missioonile suundumist piisavalt aega veel tsivilisatsiooni mõnusid nautida, Manhattanil jalutada ja õhtust süüa. Kuid piiriületusjärjekord on üle mõistuse pikk ning kui lõpuks lennujaamast pääsen ja õhtuses liiklusummikus Manhattani poole roomavas taksos istun, näen päevavalgust kaduvat ning sellega koos kaob ka minu innukus New Yorgi avastamiseks. Söön hotellis, võtan külma õlle ja poen magama.
Järgmisel hommikul jõuan lennujaama paaritunnise ajavaruga. Istun aurava kohvitassiga kohvikusse ning asun sirvima Lonely Planeti reisijuhti.
Rahvaarv 9 145 000. Pindala 27 750 ruutkilomeetrit. Ametlikud keeled: prantsuse ja kreooli. Rahaühik: gurd, mida kohalikud kutsuvad Haiti dollariks. Need kuivad faktid ei anna õiget pilti sellest, mis mind ees ootab. Vaatan Haiti kaarti ja püüan välja selgitada, kus on parimad rannad ja ujumistingimused. Kuna Haiti asub saarel, siis ei peaks ju meres ujumisega probleeme olema, arvan naiivselt. Seda, et esimese suvitusrannani tuleb poolteist tundi sõita, ei oska ma aimatagi.
Hakkan sättima värava poole, kust lennuk mind otse Portau-Prince’i viib. Viimase seitsme aastaga, mis ma olen kodust eemal olnud ja erinevais paigus töötanud, on mu silmaring ja maailmavaade avardunud. Ma ei ole enam see eestlane, kelle jaoks on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Ma olen muutunud vabamaks, suhtlemine võõrastega ja jutlemine tühistel teemadel pole enam probleem, ma isegi naudin seda. Lisaks olen harjunud viibima pidevalt muutuvas seltskonnas, kus päritolu ja nahavärv pole olulised. Ent kasvades üles keskkonnas, kus kõik sinu ümber, kaasa arvatud sina ise, on valge nahaga ja riietuvad aastaringselt pruuni või musta, äratab täiesti erinevate värvikirevalt riietatud inimeste nägemine loomulikult uudishimu.
Jälgin ootesaalis minuga samale lennule suunduvaid inimesi. Sissekäigu kõrval istuvad kaks noort meest, kes agaralt mobiiltelefone näpivad. Neil on jalas valged tossud ja viis numbrit suuremad teksased. Fakt, et pükste hargivahe jääb vaid natuke ülespoole põlvi, ei paista neid häirivat. Paljakspöetud päid troonivad viltu keeratud New York Yankeesi pesapallimütsid. Kuidas neil küll püksid jalas püsivad, imestan omaette. Kuidas nad kõndida saavad?! Kuid juba järgmisel hetkel krapsavad noormehed püsti, et pakkuda istet hingeldavale vanadaamile, kes sikutab enda järel kaht suurt riidekotti. Ja poiste püksid ei vajugi põrandale!
Panen tähele, et paljudel reisijatel on kaasas vähemalt kaks hiigelsuurt pampu ja tundub, et lennukile lastakse ükskõik kui suurte või raskete kodinatega. Hingeldaval daamil on seljas tagasihoidliku lillemustriga kleit ja jalas lihtsad mustad kingad. Värske soengu otsas kübar… ei, kaks kübarat… oot-oot, tegelikult lausa kolm kübarat! Siis märkan, et ka mõnel teisel naisterahval on peas samasugused kübarakuhilad ja ühel vanemal härrasmehel troonib peas kaabutorn! Tänaseni ei tea ma, mis on selle veidra tava taga – kas on tegu religioosse kombega või toimus kuskil peakatete soodusmüük?
Juuni alguses on kodus enamasti soe ilm, New Yorgis valitseb aga juba tõeline suvekuumus. Haiti omakorda on täiesti erinevast liigast. Kui oleme õnnelikult maandunud ja kapten turvavööde tule kustutab, kõlab nähtamatu stardipauk. Ühel hetkel hüppavad kõik püsti, üritavad ülevalt laegastest oma hiigelsuuri pampe kätte saada ning trügivad ukse poole. Milleks küll selline trügimine, imestan. Ega meist kedagi ju lennukisse jäeta!
Avatud lennukiuksest sisse kiirgav valgus pimestab silmi. Koban oma päikeseprillide järele, neid leidmata astun silmi kissitades kõikuvale lennukitrepile. On keskpäev, päike on peaaegu seniidis ja helesinises taevas pole ühtegi pilve. Kuigi kapten oli teatanud, et temperatuur Port-au-Prince’is on 28 kraadi, hoovab mulle näkku saunakuumus. Ronin trepist alla ja iga sammuga tekib aina enam higipiisku mu otsmikule. Lasen end kiirustaval rahvahulgal terminali sisse kanda ning saan šoki – astun kui külmkappi! Kohe saab ka selgeks, miks kõik lennukist nii meeleheitlikult välja trügisid: kaheksast passikontrolliputkast СКАЧАТЬ