Minu Haiti. Tarmo Jõeveer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli aga minu üllatus, kui esmaspäeval meilipostkasti avades leidsin kirja ÜROst; see oli seal istunud juba reedeõhtust saati. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et kiri on ÜRO personaliosakonnast New Yorgis ja mulle pakutakse võimalust Haitile tööle minna.

      „Okei, millegi nii suure üle pean järele mõtlema!” Ent mõni minut hiljem saatsin juba teele vastuse: „Jah!” Loomulikult olen ma nõus!

      HELESININE PASS EHK LAISSEZ-PASSER

      Helesinine pass annab vabadused, aga ka kohustused. Aeg Euroopa tolm jalgelt pühkida!

      Lõpuks ometi!

      Mu ees laual lebab kauaoodatud ümbrik New Yorgist, ÜRO peakorterist. Rebin selle lahti. Ümbrikus on mõned reisidokumendid, leping ja kõige tähtsam: minu isiklik laissez-passer ehk ÜRO ametlik pass. See helesiniste kaantega dokument näeb välja nagu päris pass, varustatud tavapärase info, pildi, masinloetava riba ja tühjade lehtedega viisade ning piiriületustemplite jaoks. Erinevalt Eesti passist on aga laissez-passer’ viimastel lehekülgedel kuues ametlikus ÜRO keeles väljavõtted ÜRO konventsioonist, mis võtavad kokku selle kandja õigused ja kohustused.

      Helesinise passi saamise ajaks olen küll ÜROs üle kolme aasta töötanud, kuid seni pole ametlikult nende ridadesse kuulunud. Rahuvalvemissioonidel Kosovos ja Bosnias sain ma jätkuvalt palka Eesti riigilt, sest me kuulusime ühtaegu nii oma riigi politseinike ridadesse kui ka ÜRO rahvusvahelise politsei koosseisu.

      ÜRO on suur ja keerulise struktuuriga organisatsioon, mis sai alguse Rahvaste Liigast. Termin „ühendatud rahvad” võeti esimest korda kasutusele 1942. aastal, kui kahekümne kuue riigi esindajad Washingtonis kohtusid ja allkirjastasid Ühinenud Rahvaste deklaratsiooni, näidates nii toetust Atlandi hartale ja vastuseisu fašistlikule Saksamaale. Atlandi harta võeti ametlikult vastu 1945. aasta juunis ning selle ratifitseerimine sama aasta 24. oktoobril märgib ÜRO ametlikku algust. Alates 1947. aastast tähistatakse seda kui ametlikku ÜRO päeva.

      Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis ja selle juurde kuuluvad mitmed rahvusvahelised fondid ja programmid, näiteks ÜRO Arenguprogramm (UNDP) ja ÜRO Lasteorganisatsioon (UNICEF). Kuid kindlasti on kõige laialdasemalt tuntud ÜRO Rahuvalveoperatsioonide osakond (DPKO), mis vastutab kõikide maailma rahuvalveoperatsioonide eest. Näiteks 2010. aasta sügisel oli käimas 16 operatsiooni, läbi aegade on ÜRO rahu valvamas käinud rohkem kui kuuekümnel korral. Huvitaval kombel on suurem osa missioonidest toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, kuigi esimene rahuvalveoperatsioon oli juba 1948. aastal.

      Missiooni juhib ÜRO peasekretäri eriesindaja (SRSG), kelle ülesandeks on kogu missiooni töö juhtimine ja kohapeal ÜRO diplomaatiline esindamine. Nii sõjavägi, politsei kui ka tsiviilametnikud alluvad eriesindajale. Suurema osa rahuvalveoperatsiooni personalist moodustavad sinikiivriteks hüütavad politseinikud ja sõjaväelased, neid on sageli tuhandetes. Sinikiivrite õlul lasub missiooni ülesannete praktiline täitmine ja just neid nähakse tänavatel korda loomas ja turvalisust tagamas. Kordi vähem – mõnisada – on operatsioonil ÜRO lepingulisi tsiviilametnikke, kes jäävad enamasti tagaplaanile. Lepinguliste töötajate ülesanne on töötada välja missiooni poliitika ja hoolitseda selle eest, et kõik kulgeks sujuvalt.

      Politseinikud, sõdurid ja tsiviiltöötajad on pärit erinevatest riikidest ja peavad ühise eesmärgi nimel koos töötama. Ma olen olnud missioonidel, kus tundub, et esindatud on kõik maailma riigid. Sellised suured rahuvalveoperatsioonid tõstavad ÜRO ametnikud aga kohalike hulgas esile ja seavad meid kõrgendatud riski olukorda – leiavad ju missioonid enamasti aset seal, kus on palju probleeme ja sissetulekud pole piisavad. Nii võib kohalikel tulla kiusatus varastada ÜROle kuuluvaid asju või, mis veel hullem, panna toime kuritegusid missiooni ametnike vastu.

      Julgeoleku tagamiseks on igal missioonil olemas turvaosakond ja just sinna pakuti ka mulle Haitil tööd. Jah, ma lähen turvameheks. Erinevalt ööklubides nähtud turvadest, kel vorm seljas ja nui vööl, ei hakka ma siiski ustel seisma ja dokumente kontrollima. Minu ülesandeks on missiooni turvalisuse tagamine ja turvaplaanide väljatöötamine, sealhulgas ka ÜRO peasekretäri eriesindaja ja teiste kõrgtaseme diplomaatide kaitsmine.

      Et asju veel segasemaks ajada, võib tsiviilametnikud jagada veel omakorda kaheks: mission rats9 ja HQ personnel10. Missioonirotid on tööle võetud konkreetsele operatsioonile ja tavaliselt liiguvad ühelt missioonilt teisele. HQ personnel on pärit mõnest ÜRO alalisest asutusest, kes on tulnud mõneks ajaks missioonile kogemusi saama ja oma teadmisi jagama. Huvitav on see, et peakorteri töötajad tahavad vähemalt korra missioonil käia ja meie, missioonirotid, tahame alati peakorteris tööd saada. Ma arvan, et peamiseks põhjuseks on missioonidel töötamisega seonduv teatud ebakindlus tuleviku suhtes; peakorteris on elu kindlam. Peakorteris töötades tuleb aga missioonikogemus alati kasuks.

      Viimane töönädal Kosovos enne Haitile sõitu on tihe. Kuna mul õnnestus äraminek kaua saladuses hoida, siis täidavad mu päevi nüüd „lühikesed koosolekud” ja sõbralikud jutuajamised. Kolleegid pistavad pea ukse vahelt sisse ja soovivad õnne. Paljud uurivad ka, kas minu kaudu leiaks samuti tööd ning kuigi võtan lahkelt kõigi soovijate CVd ja kontaktandmed vastu, teame nii mina kui nemad, et šansid on väga väikesed. Töötajate valik on pikk protsess, kus vabale kohale on tavaliselt sadu, kui mitte tuhandeid kandidaate.

      Ning siis tulid lahkumispeod. Pidu ÜRO politseinikega, kellega pidevalt koos töötasime. Lõuna NATO sõjaväelastega. Istumine OSCE Gnjilane kontoris, kus ma ametis käisin. Pidu OSCE peakorteri turvaosakonnaga. Õhtusöök endiste kolleegidega inimõiguste osakonnast.

      Ma olen sageli mõelnud, millest tuleb see suur armastus lahkumispidude vastu. Kindlasti meeldivad kõigile lihtsalt toredad äraolemised, kuid ma arvan, et seal on ka kaks sügavamat põhjust. Esiteks on kolleegid ka sõbrad: päevast päeva külg külje kõrval töötades saavad alguse lähedasemad suhted – paljude erinevatelt missioonidelt pärit sõpradega olen tänaseni pidevalt ühenduses. Teiseks juhtub rahvusvahelistes organisatsioonides tahes-tahtmata, et mingil hetkel satud sa taas koos töötama endiste kolleegidega. Nii on kasulik häid suhteid hoida ja üks võimalus oma heasoovlikkust näidata on just ärasaatmispeol.

      Kuigi olen oma uute väljavaadete osas elevil ja õnnelik, muudavad lahkumispeod mu sentimentaalseks. Raske on head aega öelda inimestele, kellega olen viie aasta jooksul sõbraks saanud. Paratamatult kaotame paljudega aastate jooksul kontakti, tean seda juba ette.

      Lõpuks on kõik paberid allkirjastatud ja ära saadetud, kõik peod peetud ja ma olen teel Eesti poole, et paar nädalat enne uue missiooni algust puhata. Istun ootusärevalt Priština lennuväljal. Minust on kohe maha jäämas viis aastat konflikti serblaste ja albaanlaste vahel, kauneimad päikeseloojangud läbi Obiliči elektrijaama korstnatest tõusva tossu ja lõputud talved, kui sellestsamast jaamast tossu ei tulnud… Minust jäävad maha Brezovica suusarajad ja paljud sõbrad, aga ees on ootamas uus seiklus troopilisel Kariibi mere saarel, kus valitseb kuumus, malaariat kandvad sääsed ja võõras keel. Nagu öeldakse: võiks ka hullem olla!

      MINU UUS ELU HAITIL EHK MINUSTAH

      Kübaratornid Port-au-Prince’i viival lennukil juhatavad sisse Haiti – kireva ja kontrastiderohke maa.

      MINUSTAH – Mission des Nations Unies pour la Stabilisation en Haiti ehk teisisõnu: ÜRO missioon Haitil. Juba missiooni nimi annab vihje, et ees ootab prantsuskeelne keskkond, nii et minu slaavi ja ugri keelte oskus just eriliseks abiks pole. Mainisin ka töölevõtmise ajal, et ma ei räägi СКАЧАТЬ