Minu Haiti. Tarmo Jõeveer

Чтение книги онлайн.

      „Chicagost, kuid sündisin Argentinas,” venitab Gill. „Ja sa?”

      „Mina olen Eestist.”

      „Okei, aga kus sa USAs elad?” ei lase Gill ennast heidutada.

      „Ei-ei, ma olen Eestist ja elan ka Eestis.”

      „Kas tõesti?” imestab Gill. „Sa ei ela USAs ja pole kunagi elanud… Mina olen seal elanud üle kahekümne viie aasta, aga sina räägid aktsendivabalt ja mina ei räägi?” ei usu Gill oma kõrvu. Oskamata selle peale midagi öelda, naeratan kohmetult ja püüan oma paberivirna uurida.

      „Kas sa hakkad ka turvaosakonnas tööle?” uudistab Gill edasi.

      „Seda küll, kuigi ma ei tea, kus täpselt. Kas sulle juba on öeldud, mis tööd tegema hakkad?”

      Loomulikult pole ka Gillil aimugi, mida ta täpselt tegema hakkab. Tundub, et praegusel momendil on meie esmaülesandeks süles olevatest paberivirnadest läbinärimine. Ainukesed inimesed missioonilt, kellega oleme seni kohtunud, on reisi- või personaliosakonnast; turvaosakonnaga, oma tulevase töökohaga, pole me veel kokku puutunud.

      Räägime veel ühest-teisest, arutades, kuidas me kumbki Haitile sattusime. Nagu öeldud, on Gill äsja saabunud Iraagist, oma eelmiselt lähetuselt. Mõned kuud tagasi plahvatas tema Hummeri kõrval IED ehk isetehtud lõhkekeha, nüüd on ta ühest kõrvast peaaegu kurt. Õnnetus ajendas Gilli rahulikumat teenistust otsima ja siin ta nüüd siis on.