Rehbinderi efekt. Jelena Minkina-Taycher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Või varjati seda tema eest nimme, teades tema lahket loomust?

      Semjon jõudis magamistuppa tormata, kui üle pea tekiga kaetud Valja enam peaaegu ei hinganud:

      „Fašistid! Te kõik olete fašistid, hoorapojad!.. Sokud! Sitased sokud!”

      Ei, sõnad olid vängemad, Matvei polnud paljusid enne üldse kuulnudki, isegi maal mitte. Kättemaksjad lendasid laiali nagu kutsikad. Tuli pandi kustu ning keegi ei näinud, kuidas Semjon nuukseid tagasi hoides kemmergus öökis.

      Lugu mätsiti muidugi kinni. Valjal osutusid murtuteks neli roiet ja ninaluu, kuid ajapikku paranes kõik ära, kadusid isegi koledad sinikad silmade ümbert ning avanes ümmargune nöbininaga näolapp, üleni tedretähniline nagu vutimuna. Ta ei jäänud Semjonist sammugi maha, mida oli väga naljakas vaadata: kiitsakas poiss, pikk kui tapuritv, ning kõrval temast poole lühem patside ja nöpsninaga kera.

      Valja rääkis ise, kuidas tema isa, rajoonihaigla peaarst, oli 1941. aasta sügisel keeldunud koos taganevate vägedega lahkumast. Sest ei jätkunud transporti raskelt haigete ja haavatute äraviimiseks. Nendega koos jäid maha Valja ema, sama haigla lastearst, kaks naissanitari, paarkümmend patsienti ja muidugi mõista ka kümneaastane Valja. Ning algul oli kõik peaaegu normaalne, sakslased neid ei puutunud, mitu inimest said terveks, ümberkaudsetest küladest hakkas saabuma uusi patsiente, peamiselt vanurid ja sünnitajad. Ning pärast seda, kui isa oli Saksa ohvitseril pimesoole eemaldanud, ilmusid haiglasse värske piim ja teised toiduained.

      Mitte keegi ei saanud haavatutest isegi teada, Valja vanemad suutsid nad palgiveovankritega metsa pakku saata. Ent siis kuulutati linnas välja juutide kogunemine, kõik ehmusid hirmsasti ära, sest juba liikusid jutud nende massihävitamisest, ning kui haiglasse tuldi noorele juuditarile ja tema äsja sündinud lapsele järele, viskus Valja ema järsku politseinikule kallale ja püüdis imikut tema käest ära rebida. Seepeale kargas üks sanitar Valja juurde ja vedas ta keldrisse ning Valja sai alles öösel teada, et ema on tapetud.

      Siis möödus veel kaks aastat, Valja koolis ei käinud, kuid isa hankis kuskilt viienda ja kuuenda klassi õpikud ning hoidis tema õppimisel pidevalt silma peal, isegi dikteeris Turgenevi raamatu järgi etteütlusi. Valja õppis arstiriistu steriliseerima ja siduma, aga viimasel aastal assisteeris juba iseseisvalt operatsioonidel. Muidugi ei ravinud nad ainult kohalikke elanikke, vaid ka Saksa sõdureid, üks päris poisiohtu oli pea pool aastat siruli, isa ütles, et poiss on õnneseen ning et nii keerulist ja edukat rinnakorvioperatsiooni pole kirjanduses mitte kuskil kirjeldatud. Ning kui meie omad olid rajooni lõpuks vabastanud, jättis isa just selle sõduri vangide juurde saatmata, käskis hoopis kohalikesse rõivastesse riietada ja köögitöölisena esitada. Kuid teised haiged kandsid ette ning isa lasti koos tema õnneseenega sealsamas hospidalihoovis maha.

      Valja ja Semjon abiellusid kohe, kui kool läbi sai, nad suundusid suurde oblastilinna, Valja läks õppima medkooli ja Semjon veoautojuhi kursustele. Hiljem, juba sõjaväes olles, sai Matvei foto tillukesest nöpsninaga tüdrukust, kellel oli Semjoni naeratus ja Valja tedretähnide külv põskedel. Tagumisele küljele oli Valja korraliku käekirjaga kirjutatud: „Kallile onu Matveile Aljonkalt. 20.05.1952”. Matvei rõõmustas hirmsasti korraga kõige üle – nende armastuse, päris ehtsa väikese tütre, vastastikuse igavese sugulus- ja vendlustunde üle. Ainult et jälle vajusid peale üksindus ja äng.

      Sõjaväes ta muidugi ei teadnud veel ega osanud aimatagi, milline imeline uus sõprus teda ees ootab!

      Kõik algas matemaatikaringis seitsmendas klassis. Matvei pani end kohe kirja, ta oli juba ennegi armastanud algebrat ja eriti geomeetriat – korrapärasuse ja loogika pärast. Mitte nagu mingi igav kirjandus või ajalugu, kus on leheküljed välja rebitud ja lõigud maha tõmmatud. Uus matemaatikaõpetaja, hiljuti rindelt tagasi tulnud mees, hakkas kohe Matveile eraldi ülesandeid andma. Oli kohutavalt põnev, kuigi ka raske. Ning poisid naersid ja pilkasid, kutsusid „professoriks”. Kuid vanemates klassides enam ei naerdud, isegi ei palutud anda maha viksida – keegi ei saanud enam aru, millega nimelt ta tegeleb ja millisel tasemel. Toosama õpetaja kirjutas talle ka suurepärase iseloomustuse Moskva Riiklikku Ülikooli astumiseks.

      Selleks võttis ta julguse kokku alles pärast väeteenistust, pärast Stalini surma. Tal polnud üldse raha, Moskvas polnud mingeid tuttavaid, kuid pealinn ja ülikool ahvatlesid hullupööra! Hing jäi kinni paljast mõttest, et temast võib saada MRÜ täieõiguslik üliõpilane, et ta võib hakata elama hiigelsuures linnas. Ja veel hellitas ta ammust salaunistust leida isa jäljed.

      Eksamid osutusid täiesti tehtavaks, dokumentides oli kirjas: venelane, ema Nadežda Vassiljevna Šapirova, talupoeg, suri 1941. aastal, teisi sugulasi pole… Lühidalt, võeti ilma probleemideta vastu. Pealegi oli Matvei sõjaväes parteisse astunud. Miskipärast tundus, et isa oleks heaks kiitnud ja teda toetanud.

      Ta sööstis kirglikult uude ellu, lõi kaasa agitbrigaadis, käis matkadel, laulis ennastunustavalt, õppis kitarri mängima. Kuid peamine oli õppimine! Matvei ei läinud õppima mitte mehhaanika-matemaatikateaduskonda, nagu lemmikõpetaja oli kunagi soovitanud, vaid füüsika-matemaatikateaduskonda; tahtis reaalset tööd, riik vajas teadlasi kosmonautika, kaitsetööstuse, tootmise arendamiseks. Eriti peibutas tuumafüüsika, juba räägiti tõsimeeli „rahuaatomi” kasutamisest, seal oli oodata vapustavat potentsiaali, isegi kõige suuremad hüdroelektrijaamad paistsid selle taustal lapsemänguna.

      Kuid õppimine osutus hirmus raskeks. Kursusekaaslased, Matveist mitu aastat nooremad ülbed säravad imelapsed üksnes muigasid. Üsna varsti mõistis ta, kus tema koht on, mõistis oma juhmust ja mahajäämust. Eriti raskelt edenes teoreetiline füüsika, vaevalt jõudis ühest sabast lahti saada, kui tekkis teine. See pole teile lastekodu kool, kus on nii lihtne tarkpeana näida! Kuid Matvei ei kavatsenud alla anda. Ja taganeda polnudki kuskile.

      Naljakas kujutleda, milline ta toona välja nägi! Eksalteeritud ja alailma näljane üleküpsenud üliõpilane paguniteta ärapeetud sõduripluusis. Kommunistliku kasvatuse ja pideva ajupesu produkt! Kes oleks saanud selgitada, et just MRÜ füüsikateaduskond ei ole hariduse omandamiseks kõige õnnestunum koht ja et teaduskonna dekaani, Vassili Stepanovitš Fursovit kutsutakse kuluaarides „Kurtšatovi lemmikkomsorgiks”? Matvei pilgule oli see kõik ju norm – parteilik distsipliin, kohutav salastatus, range sissepääsusüsteem, justkui sa ei siseneks mitte õppekorpusse, vaid vähemasti tuumaenergiainstituuti. Kui poleks olnud sõprust Sašaga, olekski ta paljudeks aastateks sotsiaalseks idioodiks jäänud!

      Ei, see polnud mitte lihtsalt juhus, vaid vapustav, käsitamatu vedamine! Teoreetilise füüsika õppejõud Aleksandr Iljitš Galperin, ligipääsematu noor geenius, tegi Matveile ettepaneku täiendavalt õppida, kusjuures tema pool! Käisid jutud, et Saša Galperin on vaid kahekümne kuue aastasena doktoriväitekirja lõpetamas ja suure Landau lemmikõpilane. Miks ta just Matvei välja valis – kas haledusest, lugupidamisest tema visaduse ja tööarmastuse vastu? Ei lähe ju küsima!

      Galperin elas koos vanaema Frida Markovnaga, kes oli psühhiaater. Vana korra aegne range vanadaam, pealtnäha ise ka natuke napakas, miskipärast kiindus Matveisse, kutsus alati lauda, keelitas niisamagi, „ilma mingi füüsikata” läbi astuma. Veel veidram ja toredam oli aga see, et Saša osutus normaalseks kutiks, kirglikuks lugejaks ja vaidlejaks. Galperini kogu elu oli toetunud raamatuteadmistele, ta polnud peale Moskva õieti kuskil käinud ning päris Matveilt alailma kõige kohta – lastekodu, sõprade, sõjaväes valitsenud suhete, komandöride, partorgide kohta. Kuid ta mitte lihtsalt ei pärinud, vaid arutles, andis hinnanguid. Näiteks Valja loos äratas temas suurimat huvi Valja isa, nad vaidlesid vanaemaga tükk aega – kus lõppeb Hippokratese vanne ja algab reetmine, kas õigem olnuks naise kaitseks välja astuda ja surma saada või suu kinni hoida ja tööd jätkata, kas on võimalik armastada kodumaad ja päästa samal ajal vaenuarmee sõdurit? Ning sageli ilmnes, et ühene vastus puudub, nagu näiteks Matvei parteisse astumise osas.

      Enne СКАЧАТЬ