Rehbinderi efekt. Jelena Minkina-Taycher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli haritud mehe ja tema parteikaaslaste kõrval poolkeenud käkina elada. Kõigepealt kavatses ta lõpetada seitsmeklassilise, siis aga minna koguni tehnikumi! Ainult ei suutnud kuidagi valida, kas õppida õpetajaks või medõeks.

      Nad said Trubnaja tänaval hea suure toa, ostsid riidekapi ja trümoo ning Matveikale ehtsa väikese nahkdiivani. Nüüd viis Leonard igal nädalavahetusel naist ja poega muuseumidesse ja teatritesse ja isegi ooperisse, kus inimesed tavalise vestlemise asemel laulsid ja üldsegi mitte kooris. Nadežda tundis mõnikord sellistel etendustel igavust, kuid Matvei, väike ju, naeris rõõmsalt ja plaksutas käsi. Kord ühel leebel päikeselisel hommikul hakkas mees tummaks jäänud Nadeždale järsku oma perest rääkima: isast, auväärsest meditsiiniprofessorist, suursugusest ja rangest emast, vanaaegsest majast Kiievi kesklinnas. Vanemad olid teda kunagi logardlikkuse, üliõpilasrahutustes osalemise ja ülikoolist väljaheitmise pärast ära neednud. Kuid nüüd saab ta isale puhta südametunnistusega otsa vaadata! Nende raiskuläinud Ljontšik on lugupeetud inimene, tehase partorg, abikaasa ja pereisa. Vaat kui tuleb suvi, sõidavad nad kõik kolmekesi vanasse heasse Kiievisse!

      Pauk kärgatas tolsamal kevadel. Ehkki rahutused algasid juba veebruaris, arreteeriti tehase direktor ja isegi tema naine, imeline kaunitar ja lauljatar Ariadna Andrejevna. Kuid Nadežda ei taibanud ikkagi midagi ja lihtsalt kivistus õudusest, kui nende maja tagusel skvääril hõikas teda abikaasa ammune sõber ja võitluskaaslane. Nad olid nagu ikka jalutanud, lumest paljaks sulanud kohtades tärkas juba rohi, väike Matvei paterdas rõõmsalt lompides.

      „Kuula ja ära keera pead. Leonard vahistati tund aega tagasi, töökohal. Varsti tulevad kodu läbi otsima. Ühesõnaga, mine jaama! Siit otse, kodunt läbi minemata. Võtad pileti endale ja lapsele ning sõitke minema. Kuhugi kaugele, maale. Ainult mitte kolhoosi, kolhoosis saadakse varsti teada. Võta, siin on pekki ja leiba, kartuleid. Raha praegu palju kokku ei kraabi, kuid sõiduks jätkub!”

      Sõber näis olevat täiesti rahulik, seletas, toppis pihku kompsukest ja üksnes silmad reetsid – liikumatud tumedad silmad nagu surnul. Ning seetõttu jäi Nadežda uskuma ja kuulas sõna.

      Seda mäletas Matvei juba ise – kuidas mindi rongi peale, pärast aga vantsiti lõpmata kaua mööda põlluteed armetusse külla, kus elas ema tädi, kadunud Vaska õde. Ema rääkis inimestele, et mees jäi rongi alla, paljud uskusid ja tundsid kaasa, mõni aga muigas kahjurõõmsalt. Tädi ise suri tolsamal aastal vesitõppe, tema abielus tütar siirdus oblastilinna. Tare oleks nii ehk naa omanikuta jäänud, keegi ei ajanud neid minema.

      Peagi sai ema tööd karjafarmis. Külas oli ka oma kolhoos moodustatud, kuid see oli väeti ja vaene, farmi eest aga ei tahtnud keegi vastutada – läbipääsmatu pori, auklikud panged, igast praost puhub tuul sisse. Seetõttu võeti ta meelsasti vastu ja dokumente eriti ei küsitud. Kas ema teadis, et varsti ta katkestab end ära, variseb ränkraske koorma all kokku? Ei, kes siis seda ette teab. Tundis heameelt, et poeg kasvab piima peal, ainult see rõõm tal veel oligi kesk häda ning igatsust mehe ja endise imekauni elu järele, mis ei jõudnudki õitsele puhkeda.

      Matvei kasvas aegamööda suuremaks, ta pandi kohalikku kooli, kuid õppimine osutus ebahuvitavaks ja isegi tobedaks – tulbakesed ja kriipsukesed. Matveil olid kõik tähed ammu selged ning ta oskas lugeda päris raamatuid, numbreid aga rehkendas kokku emast isegi paremini.

      Nii nad õhtuti istusidki, orvud, keda polnud kellelegi vaja, akna taga undas tuul, pragudest puhus sisse, ema aga muudkui heietas, muudkui korrutas palavikuliselt arusaamatuid võõraid sõnu – rajoonikomitee, partorg, unistas aina, kuidas nad seavad end valmis ning sõidavad sooja ja kaunisse Kiievi linna.

      „Nii veider perekonnanimi, küllap pole terves linnas sellist rohkem kellelgi! Nad võtavad meid kohe omaks, pojake, küll sa näed! Sa oled ju täiesti isasse, ilus, lokkispäine, tõeline Šapiro.”

      Ema suri 1941. aasta veebruaris, neli kuud enne sõja puhkemist. Külanõukogu jõudis üheksa-aastase Matvei veel oblasti lastekodusse ära saata. Juba perenimega Šapirov, viimase tähe lisas haleda südamega koolidirektor – milleks vaene laps sihukese hüüdnimega kannatab!

      Matvei ei tahtnud kunagi meenutada lastekoduelu esimesi kuid, loomalikku väljakannatamatut igatsust ema järele, tema soojuse ja hääle järele, käte järele, lõputu ja hindamata jäänud armastuse järele. Arusaamatu, mismoodi ta ellu jäi. Võib-olla polekski jäänud, kui Semjon poleks teda oma hoole alla võtnud.

      Semjon saabus sõja puhkedes, kui evakuatsiooni ajal liideti kokku mitu lastekodu. Ta oli juba jõudnud laste vastuvõtupunktide ja mingite spetsiaalsete internaatide vahet pendeldada ning omandanud suurepäraselt ellujäämise keerulise kunsti. Oma vanemaid ei mäletanud Semjon üldse, ainult hoidis hoolega päevapilti, kus kaks naljakat ühesuguste valgete panamakübaratega paksukest naersid rõõmsalt mere ja palmide taustal. Nad hoidsid kätest kinni tillukesel lokkispäisel paksukesel, kelles Matvei tundis suurivaevu ära kiitsaka linalaka Semjoni.

      Matvei õppis uuelt kaaslaselt mitu tähtsat asja – leiva säilitamist sellisel viisil, et kuivikud ei mureneks ega läheks hallitama, konide leidmist, teise pudruportsu saamist. Pudru osas seisnes kogu kavalus ajastuses. Esimese portsu järele tuli läbi murda võimalikult vara, pugeda sügavale poistesumma sekka ja, mis peamine, mitte vaadata korrapidajale silma. Pärast aga lakkuda kauss hoolega puhtaks, oodata kannatlikult ja astuda uuesti ligi – avalikult ja rahulikult, nagu poleks sa kunagi varem siin seisnud. Mitte kohe, kuid Matvei omandas ka oskuse magada ükskõik millise lärmi sees, katnud pea padjaga, õppis lööma kividest välja sädet pläru süütamiseks ja eristama peaaegu täis plärusid lõpuni põlenud tühjadest kestadest. Ent peamine oli see, et taandusid äng ning kohutav tühjuse ja hüljatuse tunne. Isast-komissarist ei rääkinud ta kunagi kellelegi, polnud tahtmist ja nagunii poleks usutud – külas väljastatud uuel sünnitunnistusel oli isa kohale rasvane must kriips tõmmatud.

      Semjon ei kakelnud kunagi. Ja ka temaga ei kakeldud. Sest mitte miski ei ajanud teda vihale ega kurvastanud. Kõige näljasemal, 1942. aastal, puhus ta lugusid oma eelmisest lastekodust ja väitis, et mitte keegi siinsetest poistest ei hinda ega mõista oma õnne. Kah mul asi, et on külm, et leiba antakse vähe, kuid see-eest on pooled tunnid ära jäetud, põõna ja puhka! Nad peaksid aastakese-paar eriinternaadis elama, siis teaksid, mida elu väärt on. Kogu rühm rõkkas naerda, lesides voodis ja kuulates tema järjekordset pajatust raevukatest kasvatajatest ja kavalatest nagamannidest.

      Muide, kogu vaba aja lamades veetmine oli samuti Semjoni tarkus, sedasi käis pea näljast vähem ringi. Hiljem sai Matvei teada, et eriinternaatideks kutsuti lastekodusid, kus hoiti rahvavaenlaste lapsi. Kas naljakad lõbusad paksukesed seal päevapildil olid siis rahvavaenlased? Aga tema enda isa? Komissar, revolutsionäär, kolhoosi esimees? Oletame, et isa seadsid löögi alla mingisugused reeturid. Jah, kindlasti oligi nii, võib-olla oli seal terve vandenõu? Kuid miks pole kõik see aeg selles asjas selgust saadud? Ema, vaene ema! Tuleb välja, et ka teda oleks võidud arreteerida nagu Semjoni ema? Ja Matvei oleks eriinternaati saadetud?! Ta peab hakkama ise isa otsima, vaat mis! Aga mismoodi sa otsid, kui mitte midagi pole alles, ei fotosid, dokumente ega Moskva aadressi?

      Matvei nägi ainult ühe korra, kuidas tema sõber kakleb. Kakleb ägedalt ja hirmsalt, jagades paremale ja vasemale täpseid raskeid lööke. Kuid hoidudes siiski näkku löömast. Semjon ei suutnud näkku lüüa, mitte ilmaski, vaat milles oli konks.

      Natuke aega enne toda kohutavat päeva toodi nende juurde uus tüdruk, Valja Krasnova. Ta oli nagu ka Semjon Matveist aasta jagu vanem, sattus teise rühma, mistõttu Matveid ennast õnneks arveteõienduses osalema ei kutsutud.

      Ei, uusi oli varemgi tulnud, kuid seal oli kõik lihtne – vanemad olid kas surnud või pommitamisel hukkunud, aga Valja kohta hakati kohe rääkima, et ta on reeturi tütar. Sakslaste heaks töötanud reeturist arsti tütar. Ning oli ka ise kõik kolm aastat rahumeeli fašistide all elanud, kuni meie omad linna vabastasid СКАЧАТЬ