Rehbinderi efekt. Jelena Minkina-Taycher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – te satute linna, kus on olemas filharmoonia ja elav muusika! Tähendab, võib loota, mu sõber, loota ja tööd teha!”

      Ja nad tegid tööd! Just see juhuslik õpetaja mõtles ja planeeriski Ljova elutee lähimateks aastateks. Plaan kõlas lihtsalt ja koosnes kolmest punktist: kohalik muusikakool, muusikaalase keskhariduse diplom, Gnessinite instituut.

      „Moskva konservatooriumi soovitan peast heita, mu sõber, seal on oma konkurss ja omad võitjad. Ei midagi hullu, ambitsioonid on varases nooruses tervisele kahjulikud. Ja see pole veel teada, mida on eelistatavam endast maha jätta – kas kunagi esitatud kontsertide salvestusi või tänulike õpilaste ja järgijate armaada. Muusikapedagoogika instituut – see kõlab kaunilt ja paljutõotavalt. Uskuge mind, mina valiksin ainult Gnessinka!”

      Järgmisel suvel astus Ljova muusikakooli. Naljakas meenutada, kui häbiväärselt lihtsateks osutusid eksamid, kuidas harmooniaõpetaja punastas ja kuidas pabistasid kobarasse hoidnud tüdrukud. Noil aastail polnud veel ei klaveri- ega keelpilliosakonda, valmistati ette vaid muusikaõpetajaid üldhariduskoolidele – täielik mõttetus ja ajaraisk. See-eest pandi tal kõik eksamid kirja ja viidi kohe kolmandale kursusele. Loomulikult tegi õpilane Krasnopolski kõige jultunumal moel pooltest tundidest poppi, kuid sai diplomi, täiesti ametliku muusikakeskhariduse diplomi kätte!

      Kogu selle aja töötas Ljova sisuliselt üksi, luges teooriat, püüdis tempot arendada. Hädasti olnuks vaja professionaalset lähenemist – Arkadi Borissovitš valis ülesandeid, söötis ette järjest raskemaid ja tundmatuid töid, nõudis igapäevaseid heliredeleid ja etüüde, kuid mingit ladusat õpet ta mõistagi asendada ei suutnud.

      „Sa saad hakkama, mu sõber! Suurepärane käehoid, on kuulmine, on tempo, oskus tööd teha. Polegi nii vähe. Ja pealegi pretendeerid sa lihtsalt instituudis õppimisele, igati normaalne nähtus. Mitte kontserteerida, vaid just nimelt õppida! Ma ei näe põhjust läbikukkumiseks!”

      Jah, tal oli jällegi õigus, sellel haigel ja väsinud filosoofil, kes ei osanud üldse õpetada. 1959. aastal pääses Ljova edukalt Gnessinite instituudi keelpilliosakonda. Ema tuli temaga kaasa, jättis isegi Lilja seekord Marki ja naabrinaise hoolde. Eksamitest jäi meeleheitliku hirmsa pinge ja õuduse udu. Sellele järgnes sama meeleheitlik kergendus.

      Möödus mitu rahutut tühja päeva, kuni Ljovale jõudis lõpuks kohale: ta on jälle Moskvas! Linn polnud vahepealsete aastatega peaaegu üldse muutunud ning oli samas pea tundmatuseni muutunud. Mingi teistsugune imeline ja tundmatu vabadus! Tänavatel naerdi palju, platsidele kogunesid noorteparved, loeti luulet, õõtsuti kaelastikku. Ljova ei saanud millestki aru, kuid ihkas palavalt sulanduda sellesse uude ellu. Kõik oli ümberringi imetore – suur noobel linn, kaasaegsed ilusad tüdrukud ilusates kleitides ja kingakestes, näitused, kontserdid, etendused! Kolm vahepealset aastat paistsid tuhmi juhusliku unenäona ning oli tahtmine joosta korraga igasse suunda, saada tuttavaks kõikide tüdrukutega, kuulata luulet kõikidel väljakutel.

      Ema ajas mingeid dokumente, kraamis tuba, leppis naabritega kokku pesupesemise ja muu argijama asjus. Ljova ei saanud tema manitsustest peaaegu midagi aru, lihtsalt ei kuulanud, isegi jaamas mitte, kui ema puhkes hirmsasti nutma. Ega taibanud õpetajale kingitust saata, noor juhmard, ainult sirgeldas Kremli vaatega postkaardile juhuslikud rutakad read tänusõnu.

      Arkadi Borissovitš suri tolsamal sügisel raskekujulise mädase pleuriidi kätte. Ema kirjutas, et ei aidanud ka kallis ja uus antibiootikum, mille Mark oli sõjaväevalitsuse kaudu hankinud. Küllap andsid vanglas ja asumisel veedetud aastad tunda. Ja ta suitsetas ka nii palju.

      Mu nimest sinule mis jääb?

      Jah, talle osaks saanud nimi polnud lihtsate killast, lausa kingitus pilkajatele – Matvei Leonardovitš Šapirov. Lastekodus kutsuti teda nöökavalt Motjaks ja isegi Marusjaks, ülikoolis Apollonõtšiks. Eks katsu vaielda! Ja ka perekonnanimi oli arusaamatut päritolu – mine võta kinni, kas vene või aseri. Lõpuks selgus, et hoopis juudi! Juba külakoolis pandi lõppu miskipärast viimane täht juurde. Enne lastekodusse saatmist. Kuid tolle tähe koristas Matvei hiljem muidugi ära.

      Ta mäletas ema hästi, eriti nende ühise elu viimast aastat, kui nad istusid õhtuti võõras rõskes tares teineteise kaisus ning ema jutustas kõiksugu maailma asjadest, muudkui kiirustas jutustama, aina ruttas, just nagu oleks teadnud oma aega, talle määratud tundi. Tema aga, külalaste seas harjumatute tumedate jäikade lokkidega kaheksa-aastane enneaegu mehistuv poiss, muudkui kuulas ja kuulas. Rõõmutust näljasest lapsepõlvest, sellest, kuidas ema isa, Kõõrdsilm-Vaska, oli laamendanud ja mürgeldanud. Jah, just niiviisi olla teda eluaeg kutsutud – mitte Vassili Mitrofanovitšiks, vaid ainult Vaskaks või veel Joodik-Vaskaks. Ning ema ei kutsutud lapsena muudmoodi kui Vaska tütreks. Jah, nii nad virelesid, elasid almusest ja pesupesemisest, ei suutnud isegi omale lojuseid muretseda. Hiljem ilmusid külla linnariietes võõrad, revolutsionäärid. Nad jäid väiksele Nadkale hästi meelde, sest ta sai tookord esimest korda ehtsa kompveki, suure, kuldses paberis kompveki. Isa sai võõrastega kiiresti sõbraks, lärmas, tagus omale vastu rinda, juhatas kätte kohad, kuhu jõukamates majapidamistes oli vili peidetud. Sellest sõprusest ei sündinud midagi head – linnamehed võtsid vilja ära ja sõitsid minema, isa aga lõid oma küla inimesed hilissügisel maha. Need olid küll vaid kuulujutud, et omade töö, tapjat eriti ei otsitudki. Kohalesõitnud militsionäärid panid kirja, et Kõõrdsilm leidis oma otsa purjuspäi – olevat jäärakusse kukkunud ja pea vastu kive lõhki löönud.

      Matvei ei saanud päris hästi aru – mis vili, miks tapeti, kuid oli vakka, ei küsinud. Ema aga pobises kiirkõnes kui millestki tarbetust ja ammu unustatust – jah, vaevlesime emakesega viletsuses, jah, töötasime võõraste juures pimedast pimedani. Hiljem koolis ka ema ära ning Nadka oleks isegi arvatavasti pikemata otsad andnud, kui külades poleks alanud uus ettevõtmine – ühismajand. Ehk siis kolhoos. Selline vägev uus algatus, et nii lojused kui ka põllud oleksid ühised ning rahvas töötaks kollektiivselt ja jagaks saaki võrdselt.

      Vaat siit algas põnev osa! Matvei teadis juba, et ema hakkab nüüd tema isast rääkima.

      Mõistagi ei olnud kolhoosid kõigile meeltmööda, kanged peremehed pistsid kisama, et ei anna nad midagi ära ega taha kedagi tunda. Ning siis ilmus külasse komissar, kolhoosi esimees! Sellist sõna nagu „komissar” sai Nadka alles hiljem teada, aga tookord lihtsalt jõllitas kindlameelset inimest mõeldamatult kauni eesnimega – Leonard – ja võõrapärase perenimega Šapiro. Sellest perekonnanimest õhkus midagi imelist – kas õhupalle või tsirkusemelu –, Nadka ei jõudnudki välja mõelda, sest algasid täiesti uskumatud imelood! Ei möödunud nädalatki, kui range, aastates komissar (küllap juba üle kolmekümne!) tegi just temale, harimatule plikale ettepaneku lüüa kaasa suures riiklikus ettevõtmises – kulakute ja sotsialismivaenlaste vastases võitluses! Sest suur Stalin ise oli üle terve riigi kuulutanud: kolhoosid peavad toetuma kehvikutele!

      Nõnda siis algas ema armastuse lugu. Ta mitte ei käinud, vaid lendas mööda koduküla, liugles linnuna! Ehkki väsis harjumatusest istungitest ja tundmatutest sõnadest, ehkki nägi kulakute nimekirjadega kurja vaeva – ikkagi omad, tuttavad inimesed, ei tahtnud ta siiski mõelda ega kurvastada! Öösiti embas ta harjumatust kolhoositööst äravaevatud ja halliks läinud Leonardit, nuttis tema veriseks hõõrutud käte kohal, kuid tundmatu vaimustuse, mõeldamatu õnne ja vaimustuse laine kandis teda juba eemale kodusest kaldast, üksindusest ja rahutusest, kandis teise, ilusasse ellu!

      Ei, ta ei löönud kartma, isegi kui kõht paisus silmakargavaks. Komissar Leonard ei jätnud teda hätta, ei häbistanud naabrite ees, vaid viis kogu ilmarahva nähes külanõukogusse registreerima. Ja nii saigi puruvaesest orvust Kõõrdsilma-Nadkast Nadežda Vassiljevna Šapiro, kolhoosi esimehe enese seaduslik naine ja väikese vägilase Matveika ema.

      Moskvasse kolisid nad kolmekümne kuuenda aasta suvel, komissar kutsuti tähtsale tööle СКАЧАТЬ