Tuulearmuke. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nüüd, Eva!“ karjub minus – „räägi nüüd, et kõik, kõik kuuleksid, milline olen! Lea hammustas, kui hull peni hammustas ta inimeste last, kelle armust elab, kelle armust hingab! Jah, hammustasin, tänuks teie almusele hammustasin mina! Tulge aga, tulge lähemale, puren teidki! Näete nüüd, milline olen, milline mu tänu teile!“

      Ent Eva mässub vaipa ning vaikib.

      Põlevate küünaldega seisavad nad sääl, nägudel unesegane hirm. Tädi pärib vaheta:

      „Mis oli? Kes karjus? Eva, sina? Lea, sina?“

      Eva rahustab ema. Ta tulnud siia kingade järele ja löönud end pimedas ära, muud midagi. Tõesti, muud mitte midagi! Mingu nad aga alla tagasi, hääd ööd!

      Juula, kes kogu aja vargaist ning mõrtsukaist soninud, laskub pahaselt alla. Tädi vaatab veel kord kõik nurgad läbi, paneb akna haaki ja läheb viimaks ometi, vanu hommikutuhvleid järele lohistades.

      „Magab Juula alati, sukad jalas?“ pean mõtlema. „Miks näib tädi nii vana?“

      Eva tõuseb voodist ja astub sõnalausumata välja. Kuulen, kuis kõrvaltoa uks avaneb, Eva haava peseb, kummutis sorib ja midagi kõlisevat maha pillab. –

      Ei, ma ei suuda magada sel ööl!

      Lähen varvastel Eva tuppa. Tuli põleb veel. Eva loeb paksu moodsat romaani.

      „Eva, pean sulle midagi ütlema.“

      Eva paneb romaani kõrvale, toetab pää käele ja uurib mind kaua.

      „Noh, ilus see just polnud, Lea! Ent mine päälegi, sa veider, ma pole pahane!“ ütleb ta viimaks ja jääb oma sõnade mõju ootama.

      „Ei, Eva, sa ei mõistnud mind. Tulin ütlema, et ma su suurmeelse vale eest tänulik pole, nagu vist ootasid. Võid rahuga tädile jutustada, ma ei karda teda. See on kõik. Hääd ööd!“

      Eva silmis on vihapisarad.

      „Mine, ma ei taha sind näha, sa jultunud tüdruk! Kelleks pead sa mind?“

      Ma lähen.

      Seisan kaua pimedas toas akna all, mille taga sajasilmaline, magav linn. Kirikute ja raekoja tornis lööb kell üks.

      4

      Professor Drilling pole minuga viimasel ajal põrmugi rahul.

      „Ei, preili Ring, see ei lähe!“ ütleb ta, kui sonaadi patuga pooleks lõpetan. „See ei lähe koguni! Enam tööd, tehnilist korrektset tööd, enam süvenemist ja muusikat! Tõsist muusikat ei tehta nii! Teie löök – eriti viimasel ajal – on midagi võimatut. Järsk ja paindumata. Toon värvita, väljendus loogikata – nee, see ei lähe! Mis on siis teiega? Loodan, et lugu lähemas tulevikus paraneb. Võtke kokku end, tehke, mis suudate – aga nii ei lähe, tõesti mitte!“

      „Rumalus!“ mõtlen. „Vana pole täna lihtsalt tujus ja tahab mind vihastada. Homme on tal kindlasti teine jutt!“ Ja nii ükskõikse ilmega kui suudan, vahin üle Drillingi läikiva päälae toanurka.

      Ent järgmine tund kordub sama lugu.

      Drilling, juba tõsiselt pahane, käib närvlikult edasi-tagasi, pidades pikki loenguid tõsisest muusikast.

      „Milles peitub viga?“ pärib ta mu ees seisatades – „on teil veel üldse tuju harjutamiseks?“

      „Jah. Aga neid sonaate ma küll mängida ei taha!“

      Kuldsete prilliraamide taga välgatab midagi. Professor Drillingi särav kogu – (ta küljes on nii palju hiilgavaid asjakesi, alates uuriketist kuue geeniuspääga ja lõpetades alati niiskete ning sädelevate silmakestega) – see kogu muutub äkki majesteetlikuks ja kurjaks. „Mis?“

      „Aga ma ei saa ju, ei tahagi neid igavaid asju mängida! Vihkan neid. Iseäranis seitsmendat. Ah, härra professor, palun jätame need üldse vahele! Ma ei saa neist ju põrmugi aru. Mõtelge, kui ammu-ammu nad on kirjutatud, kui vanad nad on! Surma ja hallituse järele lõhnavad nad. Kardan sellaseid asju, uskuge mind! Neid mängides näib, kui oleks kogu ilm täis ämblikuvõrku.“

      „Palun jätke rumalused! Mul on kahju, et teie maitse veel sedavõrt arenemata, et selle muusika jumalikus ilus üldse võite kahelda. Nii siis number seitse järgmiseks korraks, palun!“

      Seda ütleb ta ainult nii.

      Kuidas võivad need värvitud, elutud sonaadid meeldida? Mulle ei anna nad muud pääle õuduse ja tühjustunde. – Võib olla, et kunagi ammu, kui inimeste mõtted ja ihked olid teissugused – võib-olla olid nad siis õigel kohal.

      Ehk suutsid need toonid siis mõnd krinoliinis tusklevat südant etiketi raamesse tagasi suruda, oma külma, graatsilise rahuga mõnd palavikulist tuju taltsutada – võib olla!

      Ent mis puutub see minusse?

      Mina, Lea, olen mere ja väljade laps, mina vajan teist muusikat! Suurt, meelitavat elu ennast on mulle vaja, mida nii vähe tunnen, seda enam aga armastan.

      Ihkan toone, mis kuuluksid elavaile südameile, laule elu salapärasest võlust, ent nüüd pean hingestama viise aastasadade eest liikunud võõrailt olevusilt. Ei, tänan, professor Drilling!

      Mõttetus oleks seda talle öelda.

      Ta kehitaks õlgu, naerataks kaastundlikult ja ütleks:

      „Ärge unustage üht, mu preili: need asjad on klassilised!“

      Klassilised!

      See autoriteetlik sõna lepitaks professorihärra veel palju halvemaga kui need sonaadid.

      Et neid peab jumaldama ja kiitma, on Drillingile sama enesestmõistetav kui aamen issameie lõpus: kõik arusaajad inimesed teevad seda! Kiitis ja jumaldas neid tema õnnis professorgi, rahu põrmule!

      Ja mina pean neid mängima, härra Drilling?

      Hää. Olgu siis nii.

      Ent ma ei tunne neid.

      5

      Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

      Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

      Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

      „Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!.. Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!.. Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

      „Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

      Aga sellast СКАЧАТЬ