Tuulearmuke. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

      Majade vahele laskub külma hämarust. Kloostripargi puud sirutavad raagus latvu kui kondiseid sõrmi rohekasselgesse, kõrgesse taevasse.

      Prrr!.. Kahju, et mu mantel nii õhuke! Kindad olen ka rutuga unustanud.

      Tänavanurgal seisabki Grit mustas palitus ja laiaäärelises kübaras, kaelas sirelivärvi kašnee.

      „Kaome ruttu!“ ütlen ringi vaadates. „Ärge küsige midagi – ainult eemale siit!“

      Kardan kohtamist tädi, Eva või mõne muuga.

      Grit on mõistlik ja ei päri midagi.

      Istume pooltühja tänavraudtee vagunisse ja sõidame läbi pimeneva linna. Siin-sääl süttivad elektripirnid ja rohekad gaasilambid.

      Imelik, tõesti imelik! Grit suudab vaikida. Poleks seda uskunud.

      „Kuhu?“ küsin viimaks.

      „Oleneb täiesti teist,“ vastab ta. „Olen juba varemini kõigega nõus.“

      Märkan nüüd, ta lõhnab millegi magusvänge järele. Avaldan imestust sellase teguviisi kohta.

      „Teie auks, Lea,“ ütleb ta tõsiselt. ,,Sirel… See peaks teile ju ometi meeldima.“

      Veidraks olete läinud, Hans Grit!

      Astume vaiksele agulitänavale.

      Linnast välja viival puiesteel mühiseb tuul. Rahulikult vaatavad mõõtmatust kõrgusest kuldsed silmad. Külm on nende vilkuv vaade ja iseteadlik. Traadid teeääres undavad kaeblikult. On, kui nutaks keegi oma suurt, vaibumatut valu.

      ,,Rääkige nüüd, Grit! Kuulete, kui kaeblikult kõnelevad traadid!“

      ,,Jah. Igav ja monotoonne.“

      Vaikime jälle kaua.

      „On teile midagi öelda, Lea!..“

      ,,Näete seda valgusjuga vasemal? Kiirrong sõidab sisse.“

      „Jah.“

      „Grit, õpite õigusteadust?“

      „Jah, mis siis?“

      „Naljakas! Öelge ise, pole see imelik? Nüüd kõnnite minuga siin poris ja olete vana veider Hans Grit, kellele kõiksuguseid rumalusi võib rääkida. Mis siis sest? küsite. Oodake! Mõne aasta pärast olete advokaat, prokurör või midagi muud sarnast ülitähtsat ja tõsist ning mõistate kohut. Ühel päeval tuuakse teie ette Lea, kes midagi õige halba teinud, ja teie ülesandeks on siis talle karistust määrata. Palun pidage suu, Grit!.. Teie peate mulle siis karistuse määrama! Näen nii selgesti teid praegu kohtulaua taga, olete nii karm ja asjalik. Siis tuleb mulle meelde tänane Hans Grit, kes lõhnas sireliõite järele. Prokurör Grit muidugi ei mäleta midagi, lehitseb raamatuis ja otsib kõige karmimat karistust…“