Tuulearmuke. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viisakas ja kena, kui polekski su sugulane, vaid keegi võõras, elegantne kavaler. Maalikooli preilid olid mineva talve viimaseni viha pärast kollased, et Harald järjekindlalt ainult minuga five-o’clock’il tantsis. Ah jah, välismaalt tagasi tulles lubas ta mind maalida. Mu jumal küll, ja ma pole veel mõteldagi suutnud, missuguses kleidis poseerida! Mis sa arvad, Lea?“

      „Pole see siis ükskõik?“

      „Pöörane! Nagu näen, pole sul maalikunstist aimugi! Kui palju tähendab kleidi lõige, värv! Lasen end milleski kerges, heledas, näiteks mu hiinakrepp kleidis maalida, juustes ja käes õunapuuõied, silmis säärane unistav ilme,“ Eva võtab öölaualt peegli – „ma nimetaksin selle pildi „Hommikuks“ või „Kevade ärkamiseks“. Poseeriksin aga oma tumepunases sametkleidis, süles vaagen verevate õunte ja kirsimarjadega – nägu kurbtõsine, suunurgis kannatus – vaata! – mis nime annaksid sellele maalile?“ Eva kivineb oma kannatusrikkasse poosi.

      „Mina?..Nimetaksin ta „Kõhuvalu liigsöömisest“.

      Eva vaatab mulle imestanult otsa, taipab siis ja puhkeb heledasti naerma.

      „Ah sina, balsameeritud printsess! Või niisugune oled sa?“

      Muutub siis äkki tõsiseks.

      „Lea, pean sulle midagi tunnistama. Enne aga annad ausõna, et seda kellelegi ei ütle. Jah?“

      „Hää küll. Ausõna.“

      „Aga sa vaatad nii imelikult, Lea! Sule silmad, palun! Ah, seda saladust kannan enesega juba kaua, kaua. Ei, ma ei söanda sulle seda siiski öelda! Hihihii! Anna ausõna, et sa enne silmi ei ava, kui ütlen!“

      „Kestab see proloog veel kaua, Eva? Kui jah, siis ütle, ja ma ei ava silmi enne homme hommikut.“

      „Ei, ei! Kohe! Oota ainult veidi!“

      „Hääd ööd!“

      „Üks, kaks, kolm! Armastan Haraldit. Nüüd tead seda.“

      „Rumalus, Eva! Sa ei usu seda ometi ise?“

      „Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?“ küsib Eva haavunult. „Sellepärast, et ta sinu vend on, mis?“

      „Aga ma ei mõista, Eva! Vaevalt mõni tund tagasi vandusid ometi, et seda näitlejat armastad, alles hiljuti veel jumaldasid professor Režinskit, minevaasta, mäletan, kirjutasid armastuskirju Harry Ohakale?“

      „See ei ütle midagi. Ei suuda sa seda taibata, et korraga mitut võib armastada? Ja õigust öelda – pääle Haraldi ei armasta ma praegu kedagi tõsiselt. Need taevalikud lokid, mis tal ometi olid!“

      „Iga kolme päeva takka laskis ta neid Harti juures uuesti põletada.“

      „Aga Lea! Tõesti? Põletada, kes oleks seda uskunud? Kuule, aga sa pole ka põrmugi õelik!“

      „Tean, tean. Mul puuduvad ju üldse kõik õelikud, sõbralikud ja täditütrelikud omadused! kuulen seda iga päev enam kui vaja.“

      „Harti juures käis ta, ütlesid?.. Ah, tunnen, tunnen teda sellest! Hart on kõige moodsam ja tema soeng maksab ikka enam kui teistel. Tead, Hellmutil on üks katoliiklane apteegis, kes…“

      Küünal paiskab seintele kõikuvaid varje. Nõrka vaha lõhna levib toas. Kauged, ammu kahvatunud mälestused ärkavad selle silitava lõhnaga. Jõulud kodus, lumisel rannal, ema, väike-Raldi, Jaan… Väike- Raldi on linnast koju sõitnud, suureks, pikaks kasvanud, nii et pintsak lühikeseks jäänud ja punetavad käerandmed käistest välja vaatavad. Uhke on ta nüüd oma kirju mütsi ja läikivate saabaste pääle. Jaaniga koos hellitavad nad Lead, veavad teda kelguga liumäele ja nikerdavad võidu puunukke. Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. Ent Lea armastas neid ebaõnnestunud kujukesi, vast rohkemgi kui teisi.

      Kui Raldi jälle ära sõitis, istus ema köögiakna all ja vaatas suuril silmil lagedale lumeväljale. Küllap’ ema teadis, et ta enam oma punasuulist Raldit ei näe.

      Lea pani pää ema sülle ja tundis, kuidas suur valu temagi südamesse valgus. Ja kõvasti-kõvasti võttis ta ema ümbert kinni.

      Kui Raldi kevadel jälle tuli, polnud ema enam. Vanaema askeldas vaikseis kambreis, Raldi hulkus sihitult rannal, Jaan kuivatas nuuksuva Lea silmi, omal tedretähelisil põsil suured, ümmargused pisarad.

      Möödusid üksluised, külmad aastad, täis undavat igatsusvalu ja peidetud ootusi. Kasvas Lea, muutudes ümbruse käte all trotslikuks ning kalgiks. Raldi sirgus, ja ikka võõramaks ja kaugemaks moondus ta.

      „Kas sa siis ei kuule, Lea? Üks Harti õpilasist sai jalgadevõistlusel esimese auhinna.“

      „Ja, ja.“

      Ning nüüd tuleb Harald jälle tagasi? Miks ei ole ta enam endine? Miks on temas nii palju, palju kibedat pilget ja valet?

      „Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? Vannun, mitte keegi ei saa seda teada!

      Võid mind usaldada, tõesti, Lea! Ütle, keda armastad?“

      „Jäta mind, palun. Ei armasta kedagi. Pääle iseenese, muidugi.“

      „Soo? Pole ilus sinust. Kuid keegi meeldib sulle ikka vähemalt. Enne meeldib, pärast hakkad armastama. Mulle meeldisid alguses Harry ilusad käed. Oled tähele pannud ta käsi? Kitsad ja õrnad, küüned läikiv-roosad, lumivalgete äärtega. Professor Režinski kandis iga päev ise kaelasidet. Ja kõik olid nii maitserikkad, et tahtmata tema isikust huvitusin. Lea! Enne ma siit ei liigu, kui sa ei ütle, kellele sümpatiseerid!“

      „Jäta! Turvaste Jaan on mulle sümpaatlik! Mine nüüd minema!“

      „Mis see oli? Turvaste Jaan?.. Hahahaa! See tedretäheline hirmutis? Jaan!.. hahahaa! Võiksin end surnuks naerda! See pole ju üldse inimene, vaid kloun, karikatuur – ei, tore nali!“

      „Siin pole midagi naerda. Mine ometi kord, kas sa siis ei kuule?“

      „Lõhki pidime end emaga tookord suvel naerma! Ta hellitas sind ju kui päevast pardipoega! Kui abitu, kui naeruväärne ta oli!.. See kuju, see nägu! Kui koer lonkis ta sulle kõikjale järele… prrr!.. ma ei taipa, kuidas seda küll kannatasid? Tal olid alati kole totrad silmad ja niisugune rumal mood, ammuli sui vahtima jääda… Päris idioot…“

      „Vaiki!“

      „Kord istusime kõrvu trepil ja ta võttis mu käe. Issand jumal, missugused käed tal olid! Uu-uu! Suured, punased käpad – hirmus! Küüned puhastamata – oo, koledus! Ei, ta ülemine luuk oli tõesti lahti, usu mind. Idioot igast küljest oli see sinu sümpaatlik Jaan!“

      „Kasi välja! Jaan pole idioot. Kasi välja, kuuled?“

      „Jaan oli idioot ja on idioot. Idioot, idioot, idioot on ta!“

      Kuum viha haarab mu ja teeb meeletuks. Undab midagi ja keerlevad tulised spiraalid, kõvasti, kõvasti surun nüüd hambad su käsivarde, Eva! Tunned, kuis on nad teravad, mis? –

      Kui hele, lõikav kisa maja läbistab, kargan ehmunult põrandale. Mis ma tegin?

      „Hull! Metsaline! Ai!“ sisistab Eva läbi hammaste. „Näed!“ tähendab siis СКАЧАТЬ