Vabrik. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

      „Arvad sa?” Rein raputas kahtlevalt pead: „Ei usu, et meiesugustele nutikatele poistele midagi märkamata jääks. Olukord lihtsalt on lootusetu ja siin pole midagi teha.”

      Allan valas viimase viina välja ja tõstis klaasi:

      „Tervist!”

      „Tervist! Mille peale joome?”

      „Joome meie kümneaastase eduloo mälestuseks.”

      „Joome pealegi. Kümme aastat olime ehituses tuntud tegijad. Nüüd on sellest vaid mälestus ja varsti pole sedagi.”

      Mehed jõid ja jälle valitses laua taga vaikus. Päevavalgus suurte akendega ruumis muutus aina kahvatumaks. Kätte hakkas jõudma päikselise kevadpäeva lõpp.

      „Pööras, aga palju pööras,” ohkas Rein ja keerutas tujutult tühja klaasi käes.

      „Misasi?”

      „Riik. Enne oli töö, aga polnud vabariiki. Nüüd on vabariik, aga pole tööd.”

      Allan noogutas vaikimisi.

      Telliti veel üks pudel viina. Ja taas üritati midagi mõistlikku leiutada. Kaaluti mitut võimalust, kuid ükski neist polnud teostatav. Lõpuks oli viin jälle otsas, aga lahendust polnud ikka veel.Alkohol, mis varem oli erksa vaimuga kolleegide kohtumistele hoogu andnud, nüüd vaid pärssis aktiivset ajutegevust ja maalis niigi musta meeleolu veelgi süngemaks. Jututeemad said otsa, jäid vaid segased ja heitlikud mõtted. Enam polnud teineteisele midagi öelda.

      Nad tõusid lauast ja suundusid loiult väljapääsu poole. Suur alkoholikogus muutis sammu ebalevaks ja taaruvaks. Mööda koridori astus nende poole lühikest kasvu mees, kelle kõnnakus oli tunda sama ebakindlust. Mehe punase ja pundunud näo järgi võis oletada, et ta oli joonud rohkem kui päeva. Koridor oli küll lai, kuid mitte niipalju, et purjus vastutulija kokkupõrketa mööda oleks saanud.Ta vaarus õlaga vastu Reinu külge ja jäi oma lühinägelike silmadega juhmilt põrnitsema.

      „Mitä’s horjut, senkin virolainen!”

      Allan vaid aimas, mida see võis tähendada. Soome keelt ta ei osanud.

      „Ise oled loll,” vastas Rein.

      Olukord tundus kõigile naljakas ja kohe hakkas toimima kõrtsikülaliste ülemaailmne solidaarsus. Mees sirutas käe ja teatas:

      „Olen Harry, kuka sinä olet?”

      Mehed tutvustasid end. Soomlase joomane aju tuvastas peagi, et eestlased on samas seisukorras kui temagi. Sellest tegi ta eksimatu järelduse: siit võib täna õhtuks joomakaaslased leida.

      „Tässä ravintolassa on vodka halpaa, mennään ja otetaan pienet paukut!”

      See jutt oli selgemast selgem, ning tõrkumata mindi restorani tagasi. Uuesti istuti lauda ja telliti viina. Nagu ikka vennasrahvaste kohtumisel, algas siingi elav eesti-soome segakeelne keskustelu.

      Vestluspartneri juttu mõisteti vaid aimamisi, samakõlaliste sõnade järgi. Mõnikord oli tuttavate sõnade taga hoopis erinev mõiste, aga sellest end segada ei lastud. Alkohol tasandas kõik ja sõbrad olid veendunud, et nad saavad vestlusega suurepäraselt hakkama.

      „Minkä ammatin miehiä?”

      Allan ei osanud vastata, kuid linnamees Rein mõnd soome sõna siiski teadis.

      „Rakennusmiehiä? Tiedättekö jotain huonekalujen tekemisestä?”

      Seda mehed enam ei mõistnud. Nähes kaaslaste nõutuid pilke, otsis soomlane taskust pruunika puuklotsi.

      Klots oli umbes sigaretipaki suurune. Küljed korralikult lihvitud, peitsitud ja lakitud. Mõistmatute nägudega vaatasid mehed puukuubikut ega osanud midagi arvata.Vist tahtis soomlane näidata, et tema teeb selliseid klotse.

      „Osaatteko te valmistaa sen mallin mukaan?”

      Asi sai selgemaks. Külaline ilmselt soovis osta selliseid klotse. Mehed vaatasid nüüd asja põhjalikumalt. Puidu pruun pind oli ideaalilähedaselt sile.Veatu töötlusega. Korrektselt viimistletud ja värvitud. Purjus inimese bravuurikusega arvasid sõbrad, et see on käkitegu ja niisuguse teevad nad iga kell valmis. Soomlase nägu venis naerule.Ta ulatas meestele oma nimekaardi ja teatas:

      „Kahden viikon kuluttua teidän on oltava Lahdessa. Näytteet mukaan! Maksan rahaa, paljon rahaa.”

      See jutt meestele meeldis.

      Lustakas pidu kestis hiliste öötundideni. Argumenteeritud kõne asendus pikkamööda segaste häälitsuste ja ohjeldamatu naeruga. Peo lõppu mäletas hiljem vaid restorani personal, kellel purjus klientidest vabanemiseks tuli teha tõsiseid pingutusi.

      RAHUTUST UNERAMMESTUSEST VIRGUNUD AJU REGISTREERIS KÕIGEPEALT pöörase peavalu. Suu kuivas ja vaevahigi pärlendas otsmikul. Allan üritas tõusta, kuid see tundus võimatu. Iga liigutus tegi haiget, ebamugavustunne laienes südame piirkonda ja sealt edasi kogu kehasse. Nõrkus ja südamepööritus andsid mõista, et eile polnud ta oma tervisega just parimal moel ümber käinud. Organism küsis kiirelt vett. Raskelt ja vaevaliselt ajas Allan end istuma ja silmitses juhmi pilguga oma lähimat ümbrust. Lõpuks taipas, et ta on Reinu kodus diivanil.Ta tõusis ja kõikus kööki.Väriseva käega kurku kallatud tassitäis vett tõi esialgu pisut kergendust, kuid kohe niristas ta uue tassitäie. Pikkamööda ilmusid fragmendid peost, restoranist, soomlasest ja meeletust alkoholikogusest.

      Alles poole tunni pärast ilmus kööki morn ja murelik Rein. Virila näoga vaatas ta taburetil kössitavat kurba kuju.

      „Hing ikka sees?” Iroonia sõbra hääles tundus kohatu.

      „Veel on.”

      „Eile jäi küll mulje, et mitte kauaks. Sind tuli taksosse lausa lohistada.”

      Allan jättis vastamata.

      „Mulle tuleb meelde, et vennastusime Virus mingi soomlasega,” jätkas Rein.

      „See oli kohati ikka päris lõbus.”

      Koos üritati meenutada, mis eile kõik juhtus, kuid rõõmu oli sellest vähe. Kehvale tervisele lisandus teadmine, et oma töömure lahendusele polnud nad sammukestki lähemale jõudnud. Kaotasid lihtsalt veel ühe päeva. Kokku moodustas see kassiahastuse, mida oli raske taluda.

      Ettevaatlikul sammul lontis Allan esikusse ja võttis varnast oma kortsunud pintsaku.Taskus tundus olevat midagi liigset.Väriseva käega kobas ta kuue külgi ja tõi hetke pärast päevavalgele pruuni puuklotsi. Nüri pilguga vahtis ta klotsi, kuni pikkamööda hakkas meenuma soomlase jutt näidistest, tootmisest ja suurest rahast.

      Meenus ka see, et nad olid lubanud tootmise kohe käima keerata.

      „Loll oled, kui seda tegema tahad hakata,” teatas Rein kööginurgast.„Eestis niisugune tehnoloogia puudub. Sa vaata, kui siledaks nad on küljed lihvinud! Kust leiad sa vahendid nii hea pinna saamiseks? Ja mitteläikivat lakki pole tervel Venemaal olemas.”

      Seda teadis Allan isegi. Sõnatult pani ta klotsi taskusse tagasi ja lahkus.

      III

      AEGLASE СКАЧАТЬ