Vabrik. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ TEISEL KORRUSEL OLI PEAAEGU TÜHI. Allan seisatas ukse juures ja vaatas saali. Reinu veel polnud. Nad olid kohtumise kella kolmeks kokku leppinud.

      „Soovite lõunat süüa?”

      Unise näoga kelner vaatas teda tülpinud pilgul. Kaenla all kandis ta nahkköites söögikaarti.Tema valge kikilipsu otsad olid kergelt määrdunud.

      „Jah, aga üks kamraad peaks veel tulema. Nii et kahene laud sobib küll.”

      Kelner juhatas aknaaluse laua ja lonkis eemale. Allan üritas söögikaarti süveneda, kuid raske oli mõtteid koondada.Ta tõstis pea ja vaatas hajameelse pilguga aknast välja tänavale, kus üksikud kevadiselt riietunud inimesed kuhugi kõndisid. Neid polnud palju.Vähemalt mitte nii palju kui vanasti.

      „Kus nad siis on?” mõtles Allan. „Tööd ju kellelgi enam õieti pole.”

      Mõte tööle tõi tagasi hingekriipiva ärevuse.Viimastel nädalatel oli sellest saanud püsiv meeleseisund.Tühjad päevad pärast töötuks jäämist venisid kui unised haned keskpäevases kuumuses. Nii juba nädalaid. Ometi oli ta harjunud olema sündmuste keskpunktis. Seal, kus oli tema, toimus alati midagi tähtsat ja inimestele olulist. Seal tehti saatust määravaid otsuseid, seal suunati meeste, masinate ja materjalide liikumist. Nüüd aga valitses tema ümber tühjus, nagu oleks aeg äkki seisma jäänud. Keegi ei helistanud, keegi ei küsinud nõu.

      „Seda oleks praegu eelkõige mul endal vaja,” muigas Allan virilalt. Pilk kellale näitas, et kohtumiseni jäi veel mõni minut.

      Aeg oli hakanud viimasel ajal kummaliselt käituma.Ta oli omandanud kahetsusväärse kombe lõputult venida. Kogu oma eelneva elu oli Allan sipelnud pidevas ajahädas. Nüüd aga oli aega ülearu ja kohati tundus, et see püsib paigal.

      „No tere ka.”

      Kuidagi ootamatult oli Rein tema laua juurde ilmunud.

      „Tere ise kah.”

      Allan tõusis ja ulatas vanale sõbrale käe. Rein oli keskmist kasvu turjakas mees, kelle tihedasse juuksepahmakasse oli aeg juba esimesed hallid jooned sisse kudunud.Tavapärast laia naeratust tema näol polnud.

      „Elu ikka sees, vanapoiss?”

      „Jah, aga mis elu see on?”

      Allan silmitses endist kolleegi, kelle sünge nägu tundus tavatult võõras.

      „Mäletad, kuidas me kunagi unistasime sellest, et võiksime tükk aega mitte midagi teha ja seejärel puhata?”

      „Mäletan, miks ma ei mäleta.Vaat kui kiirelt võivad inimese arusaamad muutuda. Nüüd me vist seda enam ei taha.”

      „Ega asjata öelda, et olme määrab teadvuse.”

      „Nii see on. Aga kuidas teie kandis asjad edenevad? Mingi töine tegevus veel toimub?”

      Allan raputas pead: „Ei enam,” ja pisukese mõttepausi järel: „Ega vist linnaski?”

      „No midagi siin linnas ikka tehakse. Riigiasutused… transport…”

      Allan muigas: „Kas tead, mitu autot mulle tee peal vastu tuli?”

      „No üks ehk ikka tuli.”

      „Tegelikult kaks, aga juba linna piires. Ma olen seda teed pidevalt sõitnud ja alati on tihe liiklus olnud. Nüüd aga täielik vaikus.

      Saad sa aru, täielik vaikus! Sõidad viiskümmend kilomeetrit maha ja ei ühtki kaubaautot!”

      „Kui seisab transport, seisab kogu majandus.”

      Kelner astus laua juurde ja jäi vaikides seisma.

      „Mida me siis tellime?” Rein lehitses nõutu näoga menüüd. „Antrekoot peaks ehk sobima?”

      „Ei ole,” kõlas kelneri kiretu hääl.

      „Ehk siis böfstrooganov?”

      „Ei ole.”

      „Aga mida teil on?” ärritus Rein.

      „On biifsteek munaga.” Kelneri ilmetul näol puudusid vähimadki emotsioonid.

      „Hakkbiifsteek,” lisas ta tüdinult.

      „Mis seal ikka, eks võtame selle.”

      Kelner noogutas ja asutas minekule.

      „Ja pudel viina,” hõikas Rein talle järele. Kelner ei reageerinud, vaid astus aeglaselt köögi poole.

      „On see ikka õige koht?” uuris Allan. „Vanasti oli siin ornung majas ja poisid tegid korralikult tööd.”

      „Teevad praegugi,” muigas Rein. „Ainult et sina räägid vales keeles.”

      „Mismoodi vales?”

      „Kui sa soome keelt räägiks ja veel rohelisi markasid krabistaksid, siis jookseks nad kiini ja käiks su käsu peale kolm korda laua alt läbi.”

      „Nojah, meie maksame ju lepalehtedes.”

      „Kuidas sul siis töövärgiga on?” muutis Allan teemat. „Oled midagi leidnud?”

      „Mida paganat sa siin leiad.Viimasedki firmad lõpetavad tegevuse. Ma ei tea kedagi, kes veel midagi ehitaks.”

      „Nii ongi?”

      „Täpselt nii.”

      Jutt venis aeglaselt nagu meeste mõtegi. Sunnitud jõudeelu võttis meeltelt erksuse ja harjumatu olukord tasalülitas vaimuvälgatused, millest sõprade suhtlus varem oli tulvil. Hajameelse pilguga vaatas Allan restorani väsinud moega sisustust, musti puitpaneele ja kriimulist parketti. Unised ja loiud kelnerid tegid tujutult oma tööd.Vist oli raske nendelgi, aga neil oli ometi töö, oli, kuhu hommikul minna ja kust õhtul väsinult tulla. Neil kahel siin aga polnud midagi.

      „Jaa, ehitusega on nüüd vist selleks korraks lõpp. Kes pagan niisugust asja oleks osanud ette näha?”Allan mõtles veidi ja arutles edasi:

      „Aga mis siis, kui üritaks ka midagi tootma hakata?”

      „Suhkruvatti?”

      „Ei,” naeris Allan. „Päris nii ma seda ei mõelnud.Tarbijaturg on täiesti tühi ja sisuliselt mitte midagi pole saada. Mitmed nutikad tehnikamehed valmistavad igasuguseid vidinaid autode tarvis.

      Need lähevad kui soojad saiad, sest autojuppe pole kusagilt leida.

      Võtaks õige ka midagi niisugust ette … või mis sina arvad?”

      „Mida siin arvata? Me oleme ehitajad ja masinaehitusest ei tea tuhkagi. On sul kusagil vähemalt mõni treipink olemas?”

      „Ei ole ja treida ma ka ei oska, aga midagi peame ometi välja mõtlema. Ei saa ju lasta peret nälga surra.”

      „Muidugi ei saa, aga mida teha? Ma olen selle üle juba nädalaid pead murdnud… Ega me äkki ilmaasjata käinud loosungite ja lippudega lehvitamas?” Sõbra mure väljendus ilmekalt tema murekortsudes otsmikul ja heitunult СКАЧАТЬ