Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väntsutas ja hulluks ajas. Poes Izîl enam teretulnud ei olnud, nii et Karou tuli välja temaga kohtuma.

      Nüüd Izîlit vaadates oli Karoul temast kangesti kahju. Ta oli peaaegu maani küürus, tema pahklik oliivipuust kepp oli ainus, mis teda näoli kukkumast päästis. Silmad olid siniseks löödud ja kinni paistetanud ning hambad, mis ei olnud päriselt tema omad, tundusid tema kokku kortsunud näos liiga suured. Vurrud olid olnud tema uhkus, kuid rippusid nüüd sirgelt ja sugemata. Iga möödakäija oleks teda haletsusega vaadanud, kuid Karou jaoks, kes teadis, milline Izîl oli alles mõne aasta eest välja näinud, oli see suisa traagiline.

      Izîli nägu lõi Karoud nähes särama: „Vaata aga, kes sealt tuleb! Soovikaupmehe imeilus tütar, armas hambasaadikutar. Kas oled tulnud kurvale vanamehele tassikest teed ostma?”

      „Tere, Izîl. Tassike teed kõlab suurepäraselt,” ütles Karou ja juhtis ta kohvikusse, kus nad tavaliselt kohtusid.

      „Kullake, kas kuu on tõesti juba möödas? Pean tunnistama, et olin meie kohtumise üsnagi unustanud.”

      „Oh, ei ole sa midagi. Ma tulin varem.”

      „Aa, nojah, sind on muidugi alati heameel näha, aga paraku ei ole mul neidsamuseid eriti.”

      „Aga mõned ju ikka on?”

      „Mõned on.”

      Erinevalt enamikust teistest kauplejatest ei jahtinud ega mõrvanud Izîl iialgi; ta ei tapnud üldse mitte. Varem, kui ta töötas arstina konfliktipiirkonnas, oli tal ligipääs sõjas langenutele, kelle hammastest ei tundnud keegi puudust. Nüüd, mil tema hullus oli läinud talle maksma tema elatisallika, pidi ta haudu üles kaevama.

      Äkki nähvas ta: „Kuss, asi! Ole korralik ja siis vaatame.”

      Karou teadis, et Izîl ei räägi temaga ning tegi viisakalt näo, et ei kuulnud midagi.

      Nad jõudsid kohvikusse. Kui Izîl oma toolile langes, ägas ja oigas see, toolijalad kooldusid justkui palju suurema raskuse all kui üks kurnatud mees. „Niisiis,” küsis ta ja seadis end sisse, „kuidas läheb mu vanadel sõpradel? Issa?”

      „Temaga on kõik korras.”

      „Ma tunnen tema näost väga puudust. Kas sul on temast uusi joonistusi?”

      Karoul oli küll ja ta näitas neid Izîlile.

      „Imeilus.” Ta silitas sõrmeotsaga Issa põske. „Nii ilus. Nii modell kui teostus. Mu armas, sa oled väga andekas.” Vaadates joonistust somaallasest salakütist, Izîl turtsatas: „Idioodid. Mida kõike tuleb Brimstone’il inimestega äri tehes taluda.”

      Karou kulmud kerkisid. „Ole nüüd, nende probleem ei seisne mitte selles, et nad on inimesed, vaid selles, et nad on vaevalt inimesed.”

      „Tõsi ta on. Ilmselt on igat tõugu olendite seas omad vääritud. Kas see pole tõsi, mu koletis?” Viimase lause ütles ta üle õla ning sel korral näis pehme vastus õhust ilmuvat.

      Karou ei saanud sinna midagi parata. Ta vaatas maha, kus Izîli vari selgesti põrandakividel näha oli. Tundus ebaviisakas piiluda, nagu tuleks Izîli… olukorda ignoreerida, justkui laiska silma või sünnimärki. Tema vari reetis selle, mida otse vaadates näha ei olnud.

      Varjud räägivad tõtt ja Izîli oma ütles, et tema seljas rippus üks silmale nähtamatu olend. See oli kohmakas laia rinnaga kuju, käed tugevasti ümber Izîli kaela. Sinna oli uudishimu ta viinud – too asjandus ratsutas tema nagu muula seljas. Karou ei teadnud, kuidas see kõik oli nii läinud, ta teadis vaid, et Izîl oli soovinud teadmisi ja nii oli tema soov täide läinud. Brimstone oli Karoud hoiatanud, et suured soovid võivad minna väga suurel määral valesti, ning see siin oli selle väite tõestus.

      Karou arvas, et nähtamatul asjal, keda kutsuti Razgutiks, oli olnud saladusi ja Izîl oli põlenud soovist neile jälile saada. Mis iganes seal ka ei oleks sündinud, makstud hind oli ilmselgelt liiga kõrge.

      Razgut rääkis parajasti, Karou kuulis ainult üliõrna sosinat ja sellist häält, nagu matsutaks keegi pehmete lihavate huultega.

      „Ei,” ütles Izîl. „Ma ei küsi tema käest seda. Ta ütleb kindlasti ei.”

      Karou vaatas vastumeelsusega pealt, kuidas Izîl vaidles asjaga, mida Karou ainult varju pealt nägi. Lõpuks ütles hauaröövel: „Olgu, olgu, olgu, tasa! Ma küsin.” Ta pöördus Karou poole ja ütles vabandavalt: „Ta tahab maitsta. Lihtsalt natuke maitsta.”

      „Maitsta?” pilgutas Karou silmi. Tee ei olnud veel saabunud. „Mida maitsta?”

      „Sind, soovi-tütar. Ainult üks limpsatus. Ta lubab mitte hammustada.”

      Karoul hakkas kõhus keerama: „Ee, ei.”

      „Ma ju ütlesin sulle,” pomises Izîl. „Jää nüüd vait, palun sind”

      Vastuseks tuli madal sisin.

      Valges hõlstis kelner tuli ja valas piparmünditeed, ta tõstis kannu näo kõrgusele ja sihtis asjatundlikult pika teejoa mustrilistesse klaasidesse. Karou heitis pilgu hauaröövli sissevajunud põskedele, tellis ka saiakesi, lasi tal veidi aega süüa ja juua ning küsis siis: „Noh, mis sul välja käia on?”

      Izîl kaevus oma taskutesse ning tõi lagedale peotäie hambaid ja viskas need lauale.

      Lähedal ukseavas vahti pidav Akiva ajas selja sirgu. Tema ümber jäi kõik vaikseks ja soiku ning ta ei näinud muud, kui vaid neid hambaid ja tüdrukut neid sortimas, täpselt nii, nagu ta teadis, et vana koletisest nõid teeb.

      Hambad. Kui kahjutud nad seal laua peal välja nägid – lihtsalt ühed tillukesed räpased asjakesed, surnute suust välja tõmmatud. Ning kui need jäid sinna maailma, kuhu need kuulusid, ei saanudki neist iialgi muud. Brimstone’i kätes aga muutusid nad millekski palju enamaks.

      Akiva ülesanne oli sellele ilgele kaubitsemisele lõpp teha ning koos sellega saatana mustale maagiale kriips peale tõmmata.

      Ta vaatas, kuidas tüdruk ilmselgelt kogenud käega hambaid uurib, justkui ta teeks seda kogu aeg. Akiva tülgastuse sisse sigines ka midagi pettumuse sarnast. Tüdruk oli tundunud liiga puhas selle äri jaoks, kuid ilmselgelt ta seda ei olnud. Akival oli õigus, kui ta arvas, et tüdruk ei ole tühipaljas kaupleja. Ta oli enamat kui see, sest istus siin ja tegi Brimstone’i tööd. Aga kes siis ikkagi?

      „Väga hea, Izîl,” ütles Karou. „Need on täiesti kohutavad. Kas sa tõid need otse surnuaialt?”

      „Massihauast. See oli peidetud, kuid Razgut nuhkis selle välja. Tema leiab alati surnud üles.”

      „Milline talent.” Üle Karou selja jooksid külmavärinad, kui ta kujutles, kuidas Razgut teda himuralt passib, lootes teda maitsta. Ta pööras oma tähelepanu hammastele. Kuivanud liha riismed rippusid nende juurte küljes ühes mullaga, millest nad olid välja kaevatud. Vaatamata mustusele oli lihtne näha, et tegemist ei olnud kvaliteetsete hammastega, need hambad olid kuulunud inimestele, kes järasid kõva toitu, suitsetasid piipu ega tundnud hambapastat.

      Karou pühkis hambad laualt ja viskas need oma tassi põhja СКАЧАТЬ