Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

Чтение книги онлайн.

      1

      Võimatu hirmutada

      Kui Karou mööda pehme lumega kaetud munakive kooli jalutas, polnud tal selle päeva kohta mingeid pahaendelisi eelaimusi. Tundus olevat lihtsalt üks järjekordne esmaspäev, süütu oma loomulikus esmaspäevasuses, rääkimata jaanuarikuisusest. Oli külm ja oli pime – talvetardumuses ei tõusnud päike enne kaheksat – aga samal ajal ka mõnus. Langev lumi ja varajane kellaaeg kõlasid hästi kokku ning muutsid Praha üleni hõbedaseks ja uduseks – tontlikuks nagu mõnel vanaaegsel fotol.

      Trammid ja bussid sõitsid möirates mööda jõeäärset peatänavat ja andsid märku kahekümne esimesest sajandist, kuid vaiksematel teedel oleks talvine rahu võinud sama hästi pärineda ka mõnest teisest ajast. Lumi ja kivi ja tontlik valgus, Karou omaenda sammud ja aurujuga tema kohvikruusist, ning ta oli üksi ja igapäevaste mõtete meelevallas – kool ja muud asjatoimetused. Juhuslik hammustus põske, kui südamevalu korraks kihvatas, nagu südamevalu ikka kihvatab, kuid ta tõrjus selle eemale, otsustavalt, valmis selle kõigega ühele poole saama.

      Karou hoidis ühes käes kohvikruusi ja kiskus teise käega mantlihõlmu koomale. Üle õla oli ta visanud oma kunstimapi ja tema lahtistele pikkadele ja paabulinnukarva sinistele juustele oli ilmumas lumehelvestest pitsimuster.

      Lihtsalt üks järjekordne päev.

      Ning siis.

      Lõrin, kiirustav jalaaste ning keegi haaras temast selja tagant kinni, ta tõmmati mehe laia rinna vastu, käed rebisid äkiliselt tema salli ning ta tundis oma kaelal hambaid – hambaid.

      Näkitsemas.

      Ründaja näkitses ta kallal.

      Vihasena püüdis ta ründajat kohvi üle ääre ajamata tõrjuda, aga natuke lärtsatas tassist siiski maha räpasele lumele.

      „Jeerum, Kaz, jäta järele,” nähvas ta ja pöördus näoga oma endise kallima poole. Tänavalambid valgustasid pehmelt poisi ilusat nägu. Vastik ilu, mõtles tüdruk ja tõukas ta eemale. Vastik nägu.

      „Kuidas sa aru said, et see olen mina?” küsis poiss.

      „See oled ju alati sina. Ja see ei lähe kunagi läbi.”

      Kazimir teenis leiba objektide tagant väljahüppamisega ning teda ajas närvi, et tal ei õnnestunud Karoud kunagi õnneks võtta. „Sind on võimatu hirmutada,” kurtis ta ja vaatas tüdrukut enda arust vastupandamatu mossitusega. Natuke aega tagasi ei olekski tüdruk sellele ilmele vastu panna suutnud. Ta oleks kikivarvule tõusnud ja limpsanud tema mossis alumist huult ja narritanud teda veidi ning sulanud siis suudluses vastu poissi nagu päikese käes kostunud mesi.

      Aga need päevad olid möödas, mis möödas.

      „Vahest ei ole sa lihtsalt kuigi hirmuäratav,” ütles Karou ja kõndis edasi.

      Kaz keksis talle järele ning sammus siis tema kõrval, käed taskus. „Aga ma olen küll hirmuäratav. Lõrin? Hammustus? Iga normaalne inimene oleks rabanduse saanud. Sina muidugimõista mitte, sul ju vere asemel jäävesi.”

      Tüdruk ei teinud temast väljagi ja poiss lisas: „Hakkame Josefiga uut ekskursiooni tegema. Vanalinna vampiiriretk. Turistid hakkavad selle peale tormi jooksma.”

      Nii see on, mõtles Karou. Kazi kummitusretkede eest maksti head raha. Need seisnesid selles, et turiste veeti karjakaupa pimedas mööda Praha tänavarägastikku ringi ning peatuti kohtades, kus väidetavalt oli keegi mõrvatud, et „tondid” saaksid ukseavadest välja karata ja turistid kiljuda. Ta oli ise ka mitu korda tonti mänginud, oli hoidnud üleval verist pead ja ulgunud, kuni ta turistide karjete tõttu enam naeru pidada ei suutnud. See oli väga lõbus olnud.

      Kaziga oli väga lõbus olnud. Aga enam mitte. „No õnn kaasa siis,” ütles ta tuhmil häälel ja põrnitses enda ette.

      „Me võiksime ka sind kasutada,” ütles Kaz.

      „Ei.”

      „Sa võiksid mängida mõnda vihast seksikat vampiiri…”

      „Ei.”

      „Luurata mehi…”

      „Ei.”

      „Sa võiksid kanda oma keepi…”

      Karou tõmbus jäigaks.

      Kaz hakkas pehmelt ja meelitavalt kõnelema: „Sul on ju see ikka veel olemas, kullake? Kõige ilusam asi, mida ma iial näinud olen, see must siid vastu sinu valget nahka…”

      „Ole vait,” sisistas Karou ja jäi keset Malta platsi seisma. Jeerum, mõtles ta. Kui tobe ometi temast, et ta tollesse tänavanäitlejasse nii kõrvuni ära armus, tema jaoks end kostümeeris ning sellistele mälestustele ainest andis. See oli ikka eriti rumal.

      Üksildane ja rumal.

      Kaz tõstis käe ja pühkis tüdruku ripsmetelt lumehelbe. Karou ütles: „Puuduta mind ja sa saad selle kohvi kohemaid endale näkku.”

      Poiss langetas käe. „Urr, mu kartmatu Karou. Millal sa ometi minuga võitlemise jätad? Ma ju ütlesin, et mul on väga kahju.”

      „Olgu sul siis kahju. Aga palun mine ja tegele sellega kusagil mujal.” Nad rääkisid tšehhi keeles ja tüdruku õpitud aktsent kõlas suurepäraselt kokku poisi emakeelega.

      Poiss ohkas. Teda vihastas, et Karou tema vabandusi ikka veel vastu võtta ei tahtnud. Sellega ei olnud ta arvestanud. „Kuule nüüd,” meelitas ta. Tema hääl oli korraga karm ja pehme, nagu oleks mõni bluusilaulja teralist kruusa ja siidi kokku seganud. „Me oleme kokku loodud, sina ja mina.”

      Loodud. Karou lootis siiralt, et kui ta üldse kellegi jaoks loodud on, ei ole see Kaz. Tüdruk vaatas talle otsa, sellele ilusale Kazimirile, kelle naeratus mõjus talle varem kui kutse ja sundis teda poisi poole. Ning see oli tundunud olevat üks äärmiselt hunnitu paik, värvid oleksid seal justkui kirkamad olnud ja aistingud sügavamad. Kuid siis oli ta avastanud, et samuti oli see olnud väga populaarne paik, kus tema eemal olles ka teised tüdrukud käisid.

      „Las Svetlana on su vihane vampiir,” ütles ta. „See tigetsemise osa on tal ju suht käpas.”

      Poiss vastas valulikul ilmel: „Ma ei taha Svetlat. Ma tahan sind.”

      „Paha lugu. Mina ei ole saadaval.”

      „Ära ütle nii,” sõnas poiss ja haaras tüdruku käe järele.

      Karou tõmbus eemale ning kuigi ta üritas ükskõikseks jääda, tundis ta hinges siiski valusööstu. See kõik ei ole seda väärt, ütles ta endale. Mitte põrmugi. „Muuseas see, mis sa praegu teed, ongi jälitamine, saad sa aru.”

      „Häh. Ma ei jälita sind. Ma lihtsalt juhtusin samas suunas minema.”

      „Jajah,” ütles Karou. Nüüd olid nad tema koolist vaid paari maja kaugusel. Erakool Böömimaa Kunstilütseum asus roosas barokses palees, mis oli kuulus selle poolest, et natsiokupatsiooni ajal olid kaks noort Tšehhi rahvuslast seal ühel gestaapo-ohvitseril СКАЧАТЬ