Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käskis tulistada.

      “Olen sinuga päri.”

      “Ja kui plahvatust ei põhjustanud see mees?”

      “Siis hävitas miski muu selle bussi.”

      “Näiteks?”

      “Kütusepaaki tabanud süütekuul on üks võimalus. See läidab kütuseaurud – ja põmm! Ülejäänu teeb kütusepõleng.”

      “Kas sa kuulsid lasku? Mina mitte.”

      “Ei, kuid ehk tulistati plahvatusele nii lähedal, et me ei tarvitsenud seda märgata.”

      “Ja miks oli vaja buss õhkida?”

      “Kuidas see mees sulle selles bussis jälile jõudis?”

      “Ta tuli kiirustades ja viimasena,” arutas tüdruk talle otsa vaadates.

      Kaalutlev toon meeldis Robiele. Ta ise tegi sageli nõnda. “Võimalik, et ta sai ülesande viimasel hetkel ning asus sind taga ajama. Tõenäolisemalt kaotati sind silmist, kuid leiti taas.” Ta jäi vait. “Kumb võimalus?”

      “Pole aimugi.”

      “Kindlasti on sul mingi idee. Koguni oletus.”

      “Aga see püssiga mees põiktänavas?”

      “Tema jälitas mind.”

      “Jah, seda ma tean. Sul oli jälgimisseade küljes. Aga miks ta sind jälitas?”

      “Ma ei saa sellest rääkida. Ütlesin juba.”

      “Siis vastan minagi samamoodi,” torkas Julie vastu. “Mis edasi?”

      “Võin sõidutada su bensiinijaama. Kutsud sealt takso. Sõida teise bussiga New Yorki. Või siis rongiga.”

      “Rongipiletid on nimelised.”

      “Sinu omal oleks lihtsalt Julie.”

      “Ja sinu omal lihtsalt Will,” vastas tüdruk. “Ent sellest ju ei piisa, ega?”

      “Ei.”

      Nad istusid ja vahtisid teineteisele otsa.

      “Kus su vanemad on?” küsis Robie.

      “Kes sulle ütles, et mul on vanemad?”

      “Igaühel on vanemad. See kuulub elu juurde.”

      “Ma mõtlesin elavaid vanemaid.”

      “Niisiis on sinu omad surnud?”

      Tüdruk pööras pilgu kõrvale ja näperdas kruusisanga. “Sellest ei tule vist midagi välja.”

      “Kas sõidame politseisse?”

      “Kas sinul oleks sellest abi?”

      “Mõtlesin sinule.”

      “Ei, minul mitte.”

      “Kui sa räägiksid mulle, mis on juhtunud, siis ehk saaksin sind aidata.”

      “Sa oled mind juba aidanud ja ma olen selle eest tänulik. Kuid ma tõepoolest ei tea, mida võiksin veel teha.”

      “Miks sa tahtsid sõita New Yorki?”

      “Sest see ei asu siin. Miks sina selle sõidu ette võtsid?”

      “Sobis nõnda.”

      “Mulle see ei sobinud.”

      “Seega olid sunnitud minema. Miks?”

      “Salajane info,” ütles tüdruk. “Sul pole luba seda teada.”

      “Mis? Kas sa oled mingi algaja spioon?”

      Robie vaatas teleri poole, sest miski köitis ta pilku. Elamust veeretati välja ratasraam, millel lina all lamas kaks laipa. Üks oli suur, teine pisike.

      Teine reporter esiplaanil rääkis Washingtoni politsei kõneisikuga.

      Too naine ütles: “Ohvrid, ema ja tema väike poeg, on tuvastatud, kuid me ei avalda nende nime enne, kui mõni sugulane endast märku annab. Kontrollime mitmesuguseid vihjeid. Palume, et kõik, kes juhtusid midagi märkama, teataksid seda meile.”

      “Teatati, et juurdlust toimetab FBI,” ütles reporter.

      “Hukkunud naine oli föderaalteenistuses. Niisuguses olukorras on Büroo kaasamine standardprotseduur.”

      Ei, tegelikult ei ole, mõtles Robie. Ta jälgis pingsalt ekraani, soovides rohkem informatsiooni. Näis olevat möödunud terve aasta ajast, kui ta põgenes sellest hoonest, mida nüüd piirasid politseinikud ja FBI agendid.

      “Ja seal oli teinegi laps?” küsis reporter mikrofoni kõneisikule lähemale nihutades.

      “Jah. Tema pääses vigastamata.”

      “Kas laps leiti samast korterist?”

      “Rohkem pole täna võimalik öelda. Tänan.”

      Robie pöördus ja pani tähele, et Julie silmitseb teda tähelepanelikult.

      Tema silmad söövitasid nagu hape mehe kaitsekihti.

      “Kas see olid sina?”

      Ta ei öelnud midagi.

      “Ema ja laps, ah? Ja mis? Kas aitasid mind selle hüvitamiseks?”

      “Kas soovid veel midagi süüa?”

      “Ei. Ma soovin lahkuda.”

      “Võin su ära viia.”

      “Ei, parem lähen jalgsi.”

      Tüdruk läks oma tuppa ja tuli minut hiljem tagasi, seljakott käes.

      Kui Robie signalisatsiooni välja lülitas ja eesukse avas, ütles ta: “Mina ei tapnud neid inimesi.”

      “Ma ei usu sind,” lausus tüdruk lihtsalt. “Tänan siiski, et sa minu ellu jätsid. Mul on veel suured jamad klaarida.”

      Robie jälgis tüdrukut piki kruusateed eemale kiirustavat.

      Ta läks oma joppi võtma.

      22. peatükk

      Robie pani kiivri pähe, tõmbas nahkkatte Honda tänavasõidu mootorrattalt, käivitas selle ja sõitis kuurist välja. Ta tõstis ratta hargile, sulges ja lukustas kuurivärava ning istus siis taas 600-kuupsentimeetrise mootoriga hõbedase ja sinise mootorratta sadulasse.

      Ta jõudis maanteele just õigeks ajaks, et näha, kuidas Julie ronis laevasuuruse igivana Mercury esiistmele. Autot juhtis eakas naine, kelle pea ulatus hädavaevu rooli ülaservani.

      Robie vähendas kiirust ning järgnes Mercuryle umbes viiskümmend СКАЧАТЬ