Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

      Arvatavasti 411,7 järeldas Robie.

      Tüdruk sisestas mõne mündi ja valis järgmise numbri.

      Taksofirma.

      Tüdruk rääkis midagi, riputas kuuldetoru hargile, sisenes bensiinijaama, sai tualettruumi võtme ja astus ümber nurga.

      Tal tuli taksot oodata ning sedasama teeb ka Robie.

      Tema taskutelefon helises. Ta vaatas ekraanile ja tõmbas äkitselt hinge.

      Tabloole ilmunud numbrit nimetati siniseks kutsungiks. See lähtus tema agentuuri tipust. Robiele polnud veel kunagi varem sealt helistatud. Ent see number oli tal peas. Tuleb vastata. See siiski ei tähendanud, et ta oleks kuigi koostööaldis.

      Ta vajutas klahvile ja ütles: “Seda kõnet ei saa jälitada. Te teate seda.”

      “Peame kohtuma,” ütles mees.

      See polnud tema juhendaja. Robie teadis, et nõnda ei saagi olla. Sinised kutsungid ei lähtunud operatsiooni juhendajalt.

      “Mul oli juba eile öösel üks kohtumine. Ma ei usu, et järgmise üle elan.”

      “Teile ei põhjusta see mingeid tagajärgi.”

      Robie ei vastanud. Ta laskis vaikimisel edastada kuuldud avalduse absurdsuse.

      “Teie juhendaja eksis.”

      “Kena kuulda. Ma jätsin ju ülesande täitmata.”

      “Luureandmed olid samuti ekslikud.”

      Robie ei kostnud midagi. Tal polnud aimugi, kuhu kõnelus tüürib, ega tahtnud teada, kas ta üldse soovib sinna minna.

      “Luureandmed olid ekslikud,” lausus mees uuesti. “Juhtus lihtsalt äpardus.”

      “Äpardus? See naine pidi surema. Pealegi oli ta Ühendriikide kodanik.”

      Nüüd oli teise mehe kord vaikida.

      “Peainspektori büroo,” ütles Robie. “Mulle teatati, et see naine kuulub terrorirühmitusse.”

      “Pole oluline, mida teile teatati. Teie ülesanne on täita käsk.”

      “Isegi siis, kui see on väär?”

      “Kui see on väär, siis pole selle klaarimine teie asi. Hoopis minu oma.”

      “Ja kes kurat teie olete?”

      “Te teate, et tegemist on sinise kutsungiga. See on teie juhendajast kõrgemal. Palju kõrgemal. Jätame selle jutu kuni kohtumiseni.”

      Robie silmitses, kuidas Julie tuli tualetist tagasi ja läks sisse võtit ära viima.

      “Miks see naine sihikule võeti?”

      “Kuulge, Robie, teie kohta langetatud otsuse võib muuta. Kas soovite seda?”

      “Arvatavasti pole oluline, mida mina soovin.”

      “Tegelikult on. Me ei taha teid kaotada. Peame teid väärtuslikuks abiliseks.”

      “Tänan. Kus on minu juhendaja?”

      “Ta sai uue ülesande.”

      “Kas tahate öelda, et temagi on surnud?”

      “Meie ei harrasta niisuguseid mänge, Robie. Te teate seda.”

      “Ilmselt ei tea ma kuraditki.”

      “Kõik on just nii, nagu peabki olema.”

      “Rääkige seda endale. Võib-olla hakkategi uskuma.”

      “Meil tuleb tekkinud kahjusid vähendada, Robie. Peame üheskoos tegutsema.”

      “Mul pole mingit tahtmist teiesuguste meestega koostööd jätkata.”

      “Peate sellest üle saama. Tegelikult on tingimata vajalik, et te seda teeksite.”

      “Lähtume sellest. Kas teie saatsite kellegi möödunud ööl mind tapma? Püssiga mehe põiktänavas? Kas tal on minu tallajäljed näos? Võib-olla lamab ta alles teadvusetult sealsamas põiktänavas?”

      “Tema ei olnud meie mees. Kinnitan seda. Nimetage täpne asukoht ja me kontrollime seda.”

      Robie ei uskunud teda, kuid sellest polnud lugu. Ta ütles mehele, kus see oli juhtunud ja jättis selle jutu.

      “Mida te minult soovite? Uute ülesannete täitmist? Mul pole selleks tuju. Võib-olla käsite mul järgmisena mõne skaudi tappa.”

      “Jane Windi surma asjus on algatatud juurdlus.”

      “Jah, arvata võib.”

      “Seda juhib FBI.”

      “Kuulsin sellest.”

      “Me tahame, et tegutseksite agentuuri ja Büroo vahendajana.”

      Ükspuha kui paljusid võimalusi oli Robie kaalutlenud, polnud ta sellele küll tulnud.

      “See ei ole tõsine jutt.”

      Vaikus.

      “Ma ei lähe selle jama ligigi.”

      “Me vajame teid sideisikuna. Ja soovime, et tegutseksite meile tarvilikul viisil. See on oluline.”

      “Miks üldse vajame selle juhtumi puhul sidepidajat?”

      “Sest Jane Wind töötas meie teenistuses.”

      23. peatükk

      Kohtumise aeg ja paik lepiti kokku ning Robie pani telefoni aeglaselt ära. Ta nägi hekiokste vahelt, kuidas takso bensiinijaama parklasse vuras. Julie väljus bensiinijaamast, käes sigaretipakk ja pudel mahla.

      Seega on ta isikutunnistuse järgi vähemalt kaheksateistkümnene.

      Julie istus taksosse ja sõitis kohe minema.

      Robie käivitas mootori ning järgnes umbes viiekümne meetri kaugusel.

      Ta ei kartnud teda silmist kaotada. Ta oli poetanud munapudru sisse seeditava biotransmitteri. See toimib kakskümmend neli tundi, laguneb ja väljub organismist. Jälgimismonitori oli ta kinnitanud randmele. Ta heitis sellele pilgu ja jäi veel kaugemale. Polnud mingit mõtet riskida, et tüdruk märkab jälitajat. Julie oli juba näidanud, et tal on üle keskmise vaatlemisoskus. Ta oli küll noor, kuid sellegipoolest ei tohtinud teda alahinnata.

      Takso pööras osariikidevahelisele 66. maanteele ja suundus itta Washingtoni poole.

      Liiklus oli juba tihedaks muutunud. Läänest näis hommikul pealinna suunduvat lausa lõputu vool. Tuli sõita, päike lakkamatult silmades, ja samamoodi paistis see õhtul tuhandetele ärritunud inimestele vastu.

      Tänu Hondale СКАЧАТЬ