Väljavalitu. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Aspen oli riietunud valgesse. Ta nägi peaaegu et ingellik välja. Olime ikka veel Carolinas, aga peale meie polnud seal kedagi. Olime üksi, aga ei tundnud kellestki puudust. Aspen punus okstest mulle krooni, ja me olime koos.

      „America,” kõlas läbi une ema karjatus.

      Ema pani tule põlema, see kõrvetas mu veel kinniseid silmi. Hõõrusin neid, püüdes lauge lahti venitada.

      „Ärka üles, America, mul on sulle ettepanek.” Äratuskell näitas seitse. Olin voodis olnud… viis tundi.

      „Rohkem und,” pobisesin.

      „Ei, kullake, aja end jalule. See on tähtis.”

      Tõusin hädavaevu istuli, riided kortsus, juuksed peas püsti. Ema plaksutas käsi, nagu see aitaks protsessi kuidagi kiirendada.

      „America, ole nüüd, ärka üles.”

      Haigutasin. Kaks korda järjest.

      „Mida sa tahad?” pärisin.

      „Et sa osaleksid Valikus. Sinust saaks suurepärane printsess.”

      Selle vestluse jaoks oli kell alati ilmselgelt liiga vähe.

      „Ema, no tõesti, ma vaid…” Ohkasin, meenutades, mida Aspenile alles eile õhtul lubasin – ma vähemalt täidan selle ankeedi ära. Aga nüüd päevavalgel ei olnud ma küll kindel, kas suudan selle läbi teha.

      „Tean, et sa ei taha seda teha, aga ma mõtlesin, et püüan sinuga niimoodi kokkuleppele jõuda, et sa tahad ise oma meelt muuta.”

      Nüüd läksid mu kõrvad kikki. Mida ta mulle pakkuda tahtis?

      „Arutasime eile õhtul isaga seda asja ja jõudsime järeldusele, et sa oled piisavalt vana, et ise tööotsi vastu võtta. Klaverit mängid sa niikuinii sama hästi kui mina ja kui sa natukene rohkem pingutaks, valdaksid ideaalselt ka viiulit. Ja su hääl… Minu meelest pole kogu maakonnas kellelgi paremat.”

      Naeratasin uimaselt. „Aitäh, ema. Päriselt.” Üksi töötamine ei paistnud siiski kuigi ahvatlev. Mismoodi see oleks pidanud mu meelt muutma.

      „See pole veel kõik. Sa võid ise tööotsi vastu võtta, esinemas käia ja… poole teenitud rahast endale jätta.” Ta nägu oli seda öeldes üsna krimpsus.

      Mu silmad muutusid tõllaratasteks.

      „Aga ainult juhul, kui sa Valikus osaled.” Naeratus kerkis ta suunurkadesse. Ta haistis, et suudab mu ümber rääkida, aga eeldas vast siiski suuremat vastupanu. Minus ei leidunud aga võitlusvaimu. Olin juba lubanud osaleda ja nüüd võisin selle eest ka ise raha teenida.

      „Sa ikka taipad, et ma saan ainult proovida. Valivad siiski nemad.”

      „Jah, ma tean. Aga see on proovimist väärt.”

      „Vau, ema.” Vangutasin pead, ise ikka veel šokis. „Olgu, ma täidan täna ankeedi ära. Sa mõtled seda rahaasja ikka tõsiselt?”

      „Muidugi. Varem või hiljem lähed sa niikuinii oma teed. Ja oma raha eest on hea varakult vastutama õppida. Ainult ära oma peret unusta, eks. Me vajame sind.”

      „Ma ei unusta teid, ema. Kuidas see sellise tänitamise juures võimalik olekski?” Pilgutasin silma, ta hakkas naerma ja kokkulepe oli sündinud.

      Duši all üritasin seedida viimase kahekümne nelja tunni jooksul toimunut. Ühte lihtsat ankeeti ära täites teenisin ära oma pere heakskiidu, tegin Aspeni õnnelikuks ja teenisin raha, mis aitaks meil abielluda.

      Mina raha pärast väga ei muretsenud, aga Aspen uskus veendunult, et meil peab olema natuke sääste varutud. Juba asja ametlikuks tegemine nõudis omajagu ja lisaks tahtsime pärast pereringis väikese pulmapeo pidada. Minu arvutuste järgi poleks vajaliku summa kokku kraapimine kuigi kaua СКАЧАТЬ