Väljavalitu. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Gerad vaid noogutas, ise nii kurb. Ja siis põimis ta oma väikesed käed mu kaela ümber kokku.

      „Ma armastan sind, America.”

      „Mina sind ka. Ära kurvasta. Ma olen peagi kodus.”

      Ta noogutas taas, aga surus käed trotslikult rinnale. Ma ei osanud aimatagi, et ta mu lahkumist sedasi võtab. May käitus risti vastupidi. Tema pakatas rõõmust.

      „Oi, America, sinust saab printsess. Ma tean seda.”

      „Oh, ole parem vait. Ma oleksin pigem Kaheksa, et sinuga koos siia jääda. Aga ole hea tüdruk ja tee kõvasti tööd.”

      Ta noogutas ja keksis edasi. Isa oli peaaegu pisarais.

      „Issi, ära nuta.” Langesin ta kaissu.

      „Kuula nüüd, kullake. Tuleb kaotus või võit, minu printsessiks jääd sa alati.”

      „Oh, issi.” Pisarad voolasid. Need sõnad päästsid valla kõik hirmud, kurbuse, mured ja pabina. Teadsin, et isegi kui naasen ära kasutatu ja hüljatuna, armastab tema mind ikka.

      Nii palavalt armastatud polnud lihtne olla. Palees ümbritsevad mind kõikjal valvurid, ent ometi ei kujutanud ma ette turvalisemat kohta kui isa kaisus. Sikutasin end sealt välja ja astusin ema juurde.

      „Tee, mida nad sinult paluvad. Ära mossita ja katsu õnnelik olla. Käitu viisakalt. Naerata. Ja hoia meid asjadega kursis. Oh, ma kohe teadsin, et sinust tuleb midagi erilist.”

      See pidi kõlama armsalt, ent ometi ootasin ma midagi muud. Soovisin, et ta oleks mind juba praegu eriliseks pida-nud nagu isa. Aga küllap ootab ta minust alati aina rohkem ja rohkem. Võib-olla emad ongi sellised.

      „Leedi America, olete te valmis?” uuris Misty. Seisin rahva poole seljaga ja pühkisin pisarad kiiresti ära.

      „Jah, täitsa valmis.”

      Kott juba ootas säravvalges autos. Oligi kõik. Hakkasin lava servas oleva trepi poole astuma.

      „Mer!”

      Pöörasin ringi. Selle hääle oleksin ära tundnud ükskõik kust.

      „America!”

      Otsisin pilguga Aspenit ja leidsin ta kätega vehkimas. Ta trügis otsustavalt läbi inimeste, kes üsna rahulolematult kõrvale tõmbusid.

      Me pilgud kohtusid.

      Ta peatus ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud temast aru. Oli see mure? Kahetsus? Ükskõik, nüüd oli hilja. Raputasin pead. Mulle aitas tema mängudest.

      „Siiapoole, leedi America,” juhatas Misty mind treppideni. Võtsin pool sekundit selle tiitliga harjumiseks.

      „Hüvasti, kullake,” kuulsin ema veel ütlemas.

      Ja ma olingi teel.

      8. PEATÜKK