Väljavalitu. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rõõmust. Vaid väike armas Gerad kaevus taldrikusse. Ema köhis hääle puhtaks ja jätkas.

      „Hiljutine rahvaloendus kinnitas, et teie majas elab üksik naisterahvas vanuses kuusteist kuni kakskümmend eluaastat. Sooviksime teid seetõttu teavitada ühest suurepärasest võimalusest meie uhkele Illéa rahvale rõõmu teha.”

      May kiljatas veel kord ja hõiskas mul käest haarates: „See oled sina!”

      „Ma tean, sa väike pärdik. Jäta järele, sa murrad mu käe.” Aga ta ei lasknud sellest lahti ja hüples edasi.

      „Meie armastatud prints Maxon Schreave,” jätkas ema, „jõuab sel kuul meheikka. Astudes esimesi samme sel eluetapil, loodab ta enda kõrvale leida kaaslase ja abielluda uhke Illéa tütrega. Kui teie kõnealune tütar, õde või abiline on huvitatud võimalusest saada prints Maxoni pruudiks ja Illéa jumaldatud printsessiks, täitke ümbrikusse lisatud ankeet ja toimetage see kohalikku maavalitsusse. Igast omavalitsusest valib fortuuna ühe tütarlapse printsiga kohtuma.”

      „Osalised majutatakse kogu külaskäigu ajal Angeleses imelises Illéa palees. Iga osaleja pere saab helde kompensatsiooni (küll ta alles rõhutas neid sõnu) kuninglikule perele teene osutamise eest.”

      Pööritasin silmi, aga mu ema ei lasknud end sellest segada. Poistega nii käiski. Kuninglikku perre sündinud printsessid korraldati abieludesse, lootuses kindlustada meie veel noore riigi häid suhteid teiste riikidega. See oli igati loogiline – me vajasime hädasti liitlasi. See ei meeldinud mulle sugugi ja õnneks polnud ma midagi sellist iial ka oma silmaga näinud. Kuninglikku perre polnud printsessi sündinud juba kolm põlvkonda. Printsidega olid lood teised. Nemad abiellusid kindlasti mõne oma riigi neiuga, et kindlustada oma aeg-ajalt ohjeldamatu rahva poolehoidu. Kogu Valiku mõte oligi meid lähendada ja meenutada, et ka meie riik sündis justkui nullist.

      Juba paljas mõte sellest, et peaksin osalema kogu rahva silme all lahti rulluval konkursil, kus see ennasttäis väike hädapätakas talle ette söödetud seltskonnast kõige ilusama ja pealiskaudsema tüdruku välja noolib, et too saaks lihtsalt teleris tema kõrval vaikides naeratada – üksnes see pani mind karjuma. Mis oleks veel alandavam?

      Pealekauba olin ma piisavalt paljude Kahtede ja Kolmede kodudes käinud, et veenduda – ma ei soovi iialgi nende seas elada, veel vähem nende sekka kuuluda. Kui jätta välja korrad, mil nälg kippus näpistama, olin ma meie Viie seisusega täitsa rahul. Ema oli tõusik, mitte mina.

      „Ja muidugi jumaldaks ta Americat. Ta on nii ilus!” õhkas ema.

      „Ema, palun. Äärmisel juhul olen mina tavaline.”

      „Sa ei ole,” vaidles May, „sest mina olen täpselt sinu nägu, ja mina olen ilus!” Ta naeratus oli nii võluv, et pidin vägisi turtsatama. Tal võis õigus olla, sest May oli tõesti ilus.

      Asi polnud ainult tema näos, kõikevõitvas naeratuses ja säravates silmades. May kiirgas energiat, entusiasmi, mistõttu tahtsid sa olla just seal, kus temagi. May oli kütkestav ja mina ei olnud. Ausõna.

      „Gerad, mis sina arvad? Kas ma olen ilus?” pärisin.

      Kõigi silmad pöördusid pere pesamunale.

      „Ei. Tüdrukud on vastikud.”

      „Gerad, palun,” lasi ema kuuldavale liialdatud ohke, kuid ei pahandanud. Geradi peale oli võimatu solvuda või pahandada. „America, võta teadmiseks, et sa oled tõesti väga kena tüdruk.”

      „Kui nii, siis miks keegi mind kunagi kohtama ei kutsu?”

      „Oh, küll nad kutsuvad, aga ma peletan nad ukse tagant ära. Mu tüdrukud on liiga kenad, et Viitega abielluda. Kenna püüdis kinni Nelja ja sinul läheb kindlasti veel paremini.” Ema rüüpas lonksu teed.

      „Ta nimi on James, ära kutsu teda numbri järgi. Ja mis ajast saati need poisid siis siin ukse taga käivad?” Kuulsin ise ka, kuidas mu hääl ühtäkki kilama hakkas.

      „Juba mõnda aega,” tegi isa esimest korda suu lahti. Isa hääles valitses isegi tükike kurbust ja ta jõllitas oma teetassi. Ma ei saanud aru, mis ta endast nii välja viis. Et poisid meie uksetagust kulutasid. Et me emaga jälle vaidlesime. Et mina ei tahtnud konkursile minna. Et ma unustaksin nad, kui ikkagi osaleda otsustaksin.

      Ema tõstis pilgu ja ma taipasin. Ta ei tahtnud seda minult paluda. Ta ei tahtnud, et ma lähen, ent ta ei saanud eitada selle plaani kasulikkust kogu meie pere jaoks.

      „America, ole nüüd mõistlik,” jätkas ema. „Me oleme ainsad vanemad kogu riigis, kes peavad praegu oma tütart veenma. Mõtle vaid, milline võimalus. Sinust võib saada kuninganna.”

      „Ema. Isegi, kui ma tahaksin minna, mida ma kohe üld-se ei taha, osaleb seal veel tuhandeid teisi tüdrukuid. Tu-handeid. Ja kui ma isegi edasi pääseksin, oleks seal veel kolmkümmend neli teist tüdrukut, kes on juba praegu võrgutamiskunstis kahtlemata oluliselt paremad kui mina kunagi olema hakkan.”

      Gerad kikitas kõrvu. „Mis asi on võrgutamine?”

      „Ei miski,” vastasime kooris.

      „Kõige selle taustal oleks päris naeruväärne loota, et ma võidan,” võtsin asja kokku.

      Ema lükkas tooli eemale ja kummardus üle laua minu poole. „Keegi peab võitma, America. Ja sinu šansid on sama suured kui kõigil teistel.” Ta haaras salvräti ja keeras otsa ringi. „Gerad, kui sa lõpetad, lähed otse vanni.”

      Gerad oigas.

      May sõi vaikides. Gerad palus juurde, aga toit oli otsas. Nad tõusid ja läksid ning mina hakkasin lauda koristama. Isa jõi vaikides oma teed. Ta juustes paistis jälle akvarelle – näiteks erkkollast, mis mind naeratama pani. Ta tõusis ja pühkis särgilt koorukesi.

      „Isa, anna andeks,” sosistasin taldrikuid kokku korjates.

      „Ära ole rumal, kiisuke. Ma ei ole pahane.” Ta naeratas ja tõmbas mind enda kaissu.

      „Ma lihtsalt…”

      „Sa ei pea mulle selgitama, kullake. Ma saan aru.” Mu otsaette maandus matsuv musi. „Aga nüüd lähen ma tagasi tööle.”

      Mul oli aeg kööki koristama minna. Mässisin oma peaaegu puutumata jäänud taldriku salvräti sisse ja peitsin külmkappi. Teiste taldrikud olid viimseni puhtaks kraabitud.

      Oma tuppa suundudes ohkasin sügavalt. Olukord oli talumatu.

      Miks pidi ema mind niimoodi takka sundima? Kas tema polnud õnnelik? Kas ta ei armastanud enam isa? Miks talle sellest ei piisanud?

      Lamasin oma muhklikul madratsil ja püüdsin kogu seda Valiku asja selgeks mõelda. Seal leidus ju ka mõningaid plusse. Kas või võimalus natuke aega korralikult süüa. Aga miks end nende mõtetega vaevata? Ma ei armu prints Maxonisse. Illéa „Reporteris” nähtu põhjal võis arvata, et ta isegi ei meeldi mulle.

      Kesköö tundus igavikuliselt kaugel. Astusin ukse küljes rippuva peegli ette, et veenduda, kas mu juuksed näevad välja sama head kui hommikul, ja tõmbasin huultele pisut läiget, et näos oleks veidigi värvi. Ema oli kehtestanud ranged reeglid selle kohta, kuidas tuleb meiki esinemiste jaoks hoida, ent sellistel õhtutel nagu täna nihverdasin ma sellest veidi kõrvale.

      Hiilisin haudvaikselt kööki. Haarasin oma õhtusöögi ülejäägid, veidi vana СКАЧАТЬ