Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle meeldis. Kuulge, ma ju tundsin seda.

      See oli neljandal korral, kui ta musta katte minu sealviibimise ajal seinalt alla võttis.

      Ma olin parasjagu riidesse pannud, kampsun seljas, velvetid jalas, tõstsin pilgu ja musta riide tagant paistis miski helepruun ja karvane. Mis asi…

      Ta lasi riidel veel enam langeda ja ma ei saanud aru, kuidas ma polnud näinud, tundnud, kasvõi haistnud.

      Vaatasin ja surusin end vastu ahju, sest korraga oli mul külm.

      „Sul on hundinahk seinal,“ ütlesin ja ta vaatas taburetil seistes üle õla tagasi, nägu selle absurdse murtud nina ümber nii muretu ja helge.

      „Jah, isa laskis mulle ühe. Ta on jahimees. See siin on pisike, noor. Maakodus on suuremad.“

      Mul sisemuses jooksis judin, lõputu püstiste karvade tunne ihul ja naha all, hirm, viha ja erutus ühes.

      Ma ei olnud teda enne kartnud. Ei kartnud tegelikult ikka veel, aga nüüd sai ta mu silmis juurde tõsidust, kurbust ja koos sellega ka – ehtsust.

      Vaatasin nahka seinal. Kolp oli alles, paokil lõugade vahelt paistsid heledad hambad. Silmakoobastest vahtisid lakke kollasest klaasist silmad, kitsad nagu sisalikul. Laiali naelutatud käpad olid noore hundi suured, paljulubavad ereruugete karvadega kirjatud päkad, küüned küljes. Must vööt piki selgroogu, valge-, halli- ja pruunikirju kohev saba, kollakas lõuaalune. Kui ma hoolega nuusutasin, keskendusin ja selle ruumi kõigi lõhnade hulgast sihipäraselt otsisin, leidsin ma üles ka tema lõhna.

      Selle surnud hundi lõhna.

      Mul on nii kahju, mõtlesin ma hundinahale seinal. Nii kahju. Mina olen Mariann. Kes sina oled? Mis sinuga juhtus?

      Nahk ei vastanud. Hunt selles oli ammu surnud.

      Kui võib, ma kutsun sind Pruuniks, mõtlesin, suutmata silmi nahalt eemale kiskuda.

      Kas võib?

      Klammerdusin kätega ahju külge, selle soe kahhelpõsk pakkus pihkudele nõrka lohutust, ja ootasin tundmatu õekese vastust. Otsisin kõigi meeltega kajasid selle suguvenna surmast, tema elust – aga ei kuulnud midagi peale kauge kiunatuse.

      Mis võis ka õuest tulla. Linn, inimesed, nende koerad…

      „Sa oled väga vaikseks jäänud,“ ütles kunstnik, taburetilt alla roninud, kanga kokku voltinud, ära pannud, ja hakkas valgusteid kokku pakkima. Ma tõmbasin huuled sisse ja lakkusin neid seestpoolt. Üleni kuivad ja katki. Vere ja huulepulga maitse segamini.

      „Ta on nii ilus,“ ütlesin ainsat, mis pähe tuli.

      „Talvekarv, pehme ja kohev,“ vastas kunstnik nagu möödaminnes. „Seepärast on ilus.“

      Ma tahtsin koju.

      „Ega mul isalt palju kingitusi olegi, ta paneb pahaks, et linna tulin. See nahk ja veel paar asja. Kuule, aga sul on kindlasti kõht tühi,“ lisas ta, õlaga eelmise teema mööda kehitanud, ja astus must mööda kööki. „Ma tegin eile pasteeti. See on päris hea. Röstsaia ka?“

      Ma tahtsin koju. Või siis kätte maksta, rebida, tappa.

      Aga samas – hundijaht on legaalne tegevus. Mul polnud mingit alust vihastada.

      Lihtsalt ehmusin, eks ole.

      Ehmatus teeb alati kõhu tühjaks ning enne pildistamist polnud ma ka palju söönud. Ning et ma ei kavatsenud kuskil rahvast täis tänaval nälja või viha pärast pärast endast välja minna, tasus ilmselt süüa. Kui üldse raevu minna, siis parem juba siinsamas, kus see õnnetu nahk oli. Kus oli vähemalt – põhjust.

      „Jah, aitäh,“ ütlesin kuiva kurguga, ja kunstnik tõi mulle taldriku tõepoolest maistvate pasteedisaiadega, kruusitäie teed ja pani söömise taustaks filmi käima. Tal oli selline komme, pärast tööd filmi vaadata.

      Vahtisin tummalt ekraani, et mitte näha meest. Oli parem mõtted mujale viia, keskenduda mängueludele ehedate asemel, mängusurmadele selle õe asemel seal seinal, naelad käppadest läbi, klaassilmad karvade vahelt tühjusse vaatamas.

      Jäin vaatama, kuniks võileivad otsa saavad. Film algas mingisugusest rongist, mis sõitis erinevate aegade vahel, aga edasi läks nagu kurb lugu armastusest ja inimestest, igatsusest ja loomingust. Hea film.

      Peategelane tegi mu viienda pasteedileiva lõpul ühe naise hingele haiget.

      „Päris ebameeldiv mees,“ ütles kunstnik, ja tema hääles oli siirast nördimust. „Niimoodi lihtsalt ei tehta.“

      Korraga hakkas mul kurb hoopis tema, mitte hundi pärast teise toa seinal.

      Pasteet oli oivaline, tema enda valmistatud. Mees istus mu kõrval, käed siivsalt taldriku ümber, ja lõhnas jätkuvalt nagu midagi puhast, ausat ja hella. Nagu värskelt küpsetatud leib ahju ääres, nagu sügisene sammal, nagu kevadiselt purikalt kukkunud sulaveetilk, noore mehe puhas higi ja natuke šampoonihõngu.

      Selle hundi oli lasknud ta isa, mitte ta ise. Kas mina tahaksin, et mind nuheldaks mu vanemate pattude eest? Kelle riiulis see „Libahunt“ nüüd lugemist ja peeglina kasutamist ootaski?

      Jõin oma tee ära ja vaatasin filmi lõpuni, kunstnik sealsama kõrval läbi puuvillase polosärgi kehasoojust ja isast lõhna õhkamas. Ta lõhnas kogu aeg nii arusaamatult hästi!

      Kallistus. Käed mu selga silitamas, osavad ja õrnad.

      „Kas ma tohin sind teatrisse kutsuda?“

      Koduteel mõtlesin asja üle veel korra järele. Nende tugevate käte, puhta kaameratehnika ja veel puhtsüdamlikuma headuse peale.

      Nädala pärast läksin teatrisse.

      Muidugi ma harjusin külas käes pikapeale ka Pruuniga seinal. Rääkisin temaga vahel mõttes, kuigi ta kunagi ei vastanud, aga üldiselt oli see nahk mu jaoks peagi vaid natuke jube sisekujundusdetail, umbes nagu toanaabri-tüdruku ema vanast kombineest tehtud lambivari.

      Käisin kunstniku juures edasi, vähem pilte tegemas, rohkem suudlemas, ja nautisin seda, kui aeglaselt ta seda vana head paaritumiseelset kurameerimistantsu tantsis. Tal polnud sellega selgesti kuhugi kiiret.

      Mul ka mitte. Lugematud kiired kepid köögis, pesuköögis, puuvirna taga, otsapidi ojas, kõvera kuuse juures Orunukas, diivanil, võserikus, voodi ees, kus iganes olid mulle õpetanud, et aja võtmine enne kehade jagamist pole tingimata halb valik.

      Kunstnik küpsetas iga nädal ise leiba. Ehtsa juuretisega. Selle lõhn tõmbas mind ta poole sama kõvasti nagu ta enese ihu oma.

      Samuti perekonnaviga.

      Tol päeval oli mu kallim pätsid ahjust välja võtnud vast veidi enne minu tulekut. Ühe neljakandilise ja jõulumaitselise lõikas lahtigi, aga mul polnud leivaisu.

      Eriti mitte iseküpsetatud juuretiseleiva, kuitahes ahvatlevalt see ka lõhnaks. Nii palju, mõtlesin endamisi, see kunstnik mulle ka veel ei meeldi.

      Seisin hoopis kätega ahju najale nõjatudes ja lasin tal oma selga masseerida. Ta teadis, kuhu vajutada, kust silitada, mismoodi lihaseid lõõgastuma panna. Mingi skulptuuriklassi kogemus? Polnud aimugi.

      Võisin СКАЧАТЬ