Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

      “Muidugi!” peaaegu hüüatas Mercedes.

      “Noh, minu ema ja Fedorat kutsutakse õdedeks,” tähendas Lincoln. “Aga ma ei näe, mis see siia puutub.”

      “Ei,” sõnas guru vaikselt. “Maa ja Marss on õed.”

      “Põhimõtteliselt jah,” nõustus Lincoln. “Kui nii kujundlikult väljenduda, siis jah, astrofüüsika kinnitab seda, aga…”

      “Ta meelitas teid siia,” jätkas guru. “Et siis tappa.”

      “Marss peibutas meid soodsate analüüsidega,” jätkas Mercedes. “Ta tegi kõik selleks, et meid siia meelitada. Ja me tulime, sest kuhugi mujale polnud meil enam minna. Maa olime me juba tapnud. See on kättemaks, poeg. Guru, öelge talle!”

      “See kuppel,” pomises Singhasathith, “kukub varsti kokku. Seda lagundatakse. Suur torm on tulemas, torm, mis liigutab mägesid. Mäed lendavad siia, matavad… haud.” Rohkem ta ei suutnud, guru vajus taas toolile kokku, hingas katkendlikult, ta käed värisesid.

      “Ema?” lausus Lincoln ähvardalt ja kortsutas kulmu.

      “Mida sina teeksid,” pöördus Mercedes poja poole, “kui keegi on tapnud sinu õe? Sa maksad kätte! Meelitad mõrtsuka enda juurde, peibutad teda, harjutad endaga, lubad kõike, mida ta ihkab. Ja siis tapad ta. Aeglaselt, piinarikkalt ja seda ise nautides.”

      Lincoln Oberheim, nanotehnoloogia valitseja, jõllitas tummalt oma ema, keda ta uskus olevat hulluks läinud. Uskus veel mõne minuti, seniajani, kuni kõik ekraanid tõstukis hakkasid erepunaselt vilkuma ja tema kõrvu täitis ebameeldiv häiresignaal, millele järgnes mahe naisehääl:

      “Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-9 tasemel häire. Pragu turvakilbis. Kõik peavad viivitamatult naasma oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemid lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu…”

      Triinu Meres

      Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida.

      Seepärast mitte, et seina varjas must riidekangas, mille voldid põrandani jõudes nagu läiketa tiigivesi laiali valgusid, varjavalt ja vaikselt. Seepärast, et selle riidelaama taustal pidin mina oma peaaegu katmata ihu võlud peagi kõige sündsamal-kunstilisemal moel laiali laotama ning seepärast, et mu sisemuses kees kihisev elevus ja ma ei tundnud mingit huvi selle vastu, mis kanga taga peitub.

      Minu kui modelli esimene modellitöö kahekesi kunstnikuga, lõpuks. Natuke intiimsem, kui harjumuspärane.

      Kunstnikul olid õlad nagu skulptuuril ja rõõmsad sõbralikud silmad. Mulle näis, et selliste silmade all ei ole üldse väga raske ka kahekesi viibides hommikumantlit seljast libistada ja poseerima hakata, eriti kui tulemuseks on kõrge kunst ja mitte pildiseeria naisteajakirja moeveergu.

      Ega see mul esimene kord temaga tööd teha olnud ka. Need õlad ja silmad olid juba tuttavad.

      Olin juba tööle minekuks asju pakkides soojalt elevil ja õhevil, üldse mitte nagu mu toanaaber-tüdruk, kes läks näost valgeks, kui uuest tööotsast kuulis.

      „Aga ta on ju mees! Ja sina lähed tema kodustuudiosse alastipilte tegema? ÜKSI?“

      Hakkasin naerma ja pakkisin lisaks hommikumantlile ka meigikoti seljakotti. No mida sa sellisele vastad?

      „Ole nüüd, sinuga võib… Ta võib… Nii võib…“ Õeke ei leidnud võimiste jätkamiseks ainsatki ühtaegu piisavalt koledat ja sündsat sõna ja viiples veidi aega tummalt, silmad muret täis.

      „Ära mine,“ ütles ta siis tõsiselt. „Või võta mind kaasa vähemalt! Ohutus ennekõike!“

      Oh, sõber-sõbrake, õrnake-kullake!

      Toanaaber-tüdruk ei teadnud minust midagi.

      Kui tolle kodustuudio-kunstitöö juures üldse keegi ohus on, mõtlesin tookord endamisi naeratades, siis kunstnik ise. Aga tal olid rõõmsad sõbralikud silmad, nina, mis oli kunagi murtud ja natuke viltu kinni kasvanud, ning ilusad õlad. Miks ma pidanuks talle halba tegema?

      Ei, täiesti ohutu olukord. Rahustasin toanaabri-tüdrukut õlakehituse ja paari lamedusega ning jooksin bussi peale.

      Selgus, et lisaks kenale õlapartiile oli kunstnik ka väga professionaalne, konkreetne ja rahulik. Me surusime kätt, tegime pilte, tegime pilte ja kui ma ära väsisin, tegime pausi. Tõmbasin pehme sinilillekarva hommikumantli selga ja luusisin mööda majapidamist ringi. Tema köögiseinad olid samuti sinised, eredad nagu taevauputus.

      Ta tegi mulle teed ja pakkus õuna.

      Võtsin tee. Õunte eest tänasin, ent ei-tänasin.

      Poseerisin ma muidugi tolle musta katte ees, mis seinal rippus – ja tõesõna, ma ei tundnud midagi kummalist. Ei märganud midagi võõrikut. Õige peakalde ja pooside hoidmise vahele ei kummitanud mind ükski sünge pilt, valukarje ega vana vere lõhn. Keerasin oma pika selja kunstniku poole, puusal nõksuga paremale välja võlvuda lastes ega märganud ei ulgumist, ei nuttu. Mu mõtted olid tol esimesel korral hoopis mujal.

      Need olid pilkudel, mis läbi kaamera mu keha mõõtsid, parimaid ja halvimaid nurki tuvastasid, naeratasid, kui ma end sirutasin ja seljalihased liikusid.

      Mu mõtted olid kaameral ja mehel, kes seda hoidis.

      Kui toosama mees mind hiljem ära saatis, silmad ikka säravad ja soojad, olin elevil, rahul ja kallistasin teda õrnalt, aga pikalt. Need olid soojad käed, mis seepeale emmates mu ümber seati, ja ta kael lõhnas isaselt. Midagi ehtsat, puhast ja helget oli selles lõhnas ning trepist alla minnes naeratasin ikka veel.

      Pildid, nagu hiljem selgus, olid ka head.

      Järgmisel korral töötasime hoopis väljas. Halli, inimese puute peaaegu unustanud majavare juures kesk kuivanud kõrsi ja lamandunud põdrakanepit turnisin ma mööda katuseta jäänud seinajäänuseid ja kunstnik püüdis võtet päikesevalgusest, mis mu juustekardinast läbi kumaks.

      Üksik rännult maha jäänud rästas otsis härmatanud lehtede alt toitu ja talv lõhnas õhus.

      „Ütle, kui sul külm hakkab!“ sõnas kunstnik kohe alguses ja ma lubasin öelda.

      Rohkem ta ei küsinud. Pani ainult teki maha jalgade kaitseks ja ulatas mantli, kui stseeni muutmist ja valguse suunda arutas.

      Ma ei öelnud talle toona, et kuni miinuskraade pole, on külm mulle üsna ükstapuha. Lahkumiskallistus oli isegi parem, kui eelmine, kõik mu pikad helepruunid juuksed laiali ta rinnal ja tema sõrmed mu abaluid silitamas.

      Ta tegi mu õnnelikuks, mul oli temaga hea ja mina meeldisin talle vähemalt samavõrra, see oli tunda. Aga ta ei käinud peale.

      Mis on haruldane, sest ma olen kaunis kena tüdruk – ka täiesti objektiivselt võttes. Mitte et puuder ei teeks minugi nägu vähem läikivaks või ripsmetušš fotol ülearu oleks, aga ma olen sedasorti ilus, kes on nii modellitüüpi kui samas iga keskmise vastutulija maitse ühekorraga. Suguvõsa viga. Vanaema võrgutas kord ainult pahkluu näitamise ja ripsmealuse pika pilguga piiskopi ära. Tolle mitrat hoiti meil veel mõned aastat tagasi baarikapis konjakikarahvini ümber kui väärt mälestuseset.

      Kunstnik СКАЧАТЬ