Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ huku eelõhtul päästma saadetud. Ise ta eitas seda, kategooriliselt, ent ilmus ikka ja jälle kuhugi katastroofipaika, ravis hädalisi, ennustas, tegi imesid.

      Siin, Marsil, nägi Mercedes kuulsat guru nüüd esimest korda silmast silma. Ta oli eeldanud, et Singhasathith saabub arvuka kaaskonna saatel (kuludest Mercedes ei hoolinud), oli seda hetke veidi peljanudki ja seepärast julgeolekumeeskonnale väga üheselt selgeks teinud, et guru on tema isiklik erakülaline. Vajaduse korral pidi habitaadi juhtkond ka seda Singhasathithile meenutama, juhuks, kui ta midagi kuulutama tahab hakata või nii.

      Aga ei, tema saabumine oli diskreetne ja vaevalt keegi “Kuldroti” reisijatest üldse teadis, kellega koos nad olid kosmoseavaruse läbinud.

      Nüüd seisiski maal pooljumaluseks peetav kuulus imetegija otse Mercedese ees, lühikest kasvu keskealine tõmmut verd mees, krässus lokkidega, lumivalged silmad kurnatult pilkumas. Ta kandis seljas harilikku “Kuldroti” reisija tumesinist kostüümi. Mercedes polnud talle seletanud, kuidas end ära tunda, ta lubas, et hoolitseb ise selle eest, kuid guru väljus rahvasummast, tuli eksimatult tema juurde ja kummardas lihtsalt. Ei mingeid tarbetuid idamaiseid fraase ega tseremooniaid.

      “Guru Singhasathith? Mul on tõesti hea meel, et te mu kutse vastu võtsite.”

      “Summa oli liiga suur, et keelduda,” kostis imetegija. “Te ju ostsite mu.”

      “Kas siis teie olete ka müüdav?” muigas Mercedes lõbusalt. “Ma mõtlesin, et te põlgate raha.”

      “Ma ei põlga raha,” vastas guru rahulikult Mercedesele otse silma vaadates. “Ma ei põlga ega ei vihka midagi.”

      “Siis muidugi. Tulge minu järel, ma viin teid teie ruumidesse, te ilmselt tahate puhata.”

      Ja nad läksid. Gurule oli Mercedes valinud enda lähedale suure ja mugava korteri. Seal olid tema käsutuses automaatne köök, parimad hügieenivõimalused, holoteater… Ühesõnaga, kõik habitaadi luksused. Esimese päeva jooksul pidi Mercedes oma senise arvamuse gurust mõnevõrra ümber kujundama. Singhasathith, nagu selgus, polnud mingil juhul askeet. Seda sai Mercedes teada, kui ta “õhtul” oma külalise ruumidesse läks. Kõik lambid olid põlema pandud, seinas mängis ülisuur holoteatri paneel habitaadis programmeeritud kangelaslikku saagat Veenuse terraformeerimisest, guru ise lebas ravikemikaalidest mulksuvas vannis, jõi biojõhvikalikööri ja popsutas piipu, mille hõng reetis keemilist kanepit.

      “Ma näen, et te olete end mugavalt sisse seadnud?” märkis Mercedes ukselt, suutmata oma imestust varjata.

      “Te olete üllatunud?”

      “Ei salga, olen.”

      Guru ronis vannist välja ja heitis endale hommikumantli selga, istus diivanile ning Mercedes järgis külalise eeskuju. “Lubage siis ma seletan teile üht-teist,” sõnas Singhasathith. “Ma ei tea, milleks te mind siia ostsite, ja kui mäletate, siis ma ei pärinud ka. Jah, ma olin alguses tõrges, sest ma pole varem kosmoses käinud, ega suutnud mõista, mida ma Marsil tegema peaksin. Ma nõustusin raha pärast, mida mul endal pole vaja, kuid mida mulle koguneb. Ma nõustusin ka seepärast, et lõppude lõpuks oli teie pakkumine äärmiselt erakordne. Ka Marsil elavad inimesed, ütlesin ma endale. Ja neil on mind tarvis.”

      “Minul oli teid tarvis,” täpsustas Mercedes. “Keegi teine siin teist ei hooli. Keegi pole uskunud teie kuulutusi ja…”

      “Ma pole midagi kuulutanud,” raputas guru nukralt pead. “Ma pole usklik, ma olen üsna üksik ja õnnetu inimene, kellele on antud võime näha, tunda ja aidata rohkem kui teistele. Kui ma midagi usungi, siis saatust ja ettemääratust. Kõige imestusväärsem sealjuures on inimeste arvamus, et ma elan mingi teatava reeglistiku järgi, mis vastab nende ettekujutustele prohvetitest. Ma ei kuuluta midagi, proua, ma näen ja mul pole sellesse isiklikku suhtumist. Ma saan aidata, ja ma aitan. Mul on vaid väga valus kõige selle pärast, mis toimub Maal.”

      “See veenab mind, et oletegi kõige õigem inimene, keda ma vajan.”

      “Miks te mind kutsusite?”

      “Kas te suudate pimedat nägijaks teha?”

      “Kui see on ette määratud, siis suudan.”

      “Kas te suudate pimedaid nägijateks teha?”

      “Missis Oberheim, ma pole jumal.”

      Kolm päeva kulus Mercedesel selleks, et veenda oma poega ja tema kaudu habitaadi juhtkonda, et ta vajab ühte reisi tõstukiga Marsi pinnale. Vastasel korral ta sõidab Maale tagasi. Lincoln ei suutnud seda uskuda, ja õigesti tegi, sest loomulikult Mercedes bluffis, kuid ta saavutas siiski oma eesmärgi. Niipalju ta oma poega tundis.

      Guru Singhasathith, Mercedes ja Lincoln Oberheim sisenesid tõstukisse ja tõusid hääletult mööda habitaadi lüüsi üles. Guru nägi nüüd esimest korda Marssi, ta vaatas seda tummalt, kuidagi äraolevalt ja huvita. Lincolni näolt kiirgas tüdimus ja ükskõiksus, ta oli tulnud rahuldama lihtsalt oma ema kapriisi, tulnud jalutama tema ja ta külalisega. Vaid Mercedes ise näis pühendunud ja isegi kuidagi pühalik.

      Tõstuk jõudis lõpp-punkti. Edasi tuli ainult kuppel ja Marsi tujukas atmosfäär.

      “Istuge,” pakkus Mercedes. “Istuge ja vaadake.”

      “Ma olen seda kõike küllalt näinud, ema,” ütles Lincoln.

      “Ma rääkisin meie külalisega,” sõnas Mercedes väärikalt. “Ma teen seda, mida sa oleksid pidanud tegema juba ammu, siis kui Marss meid reetis.”

      Lincoln ohkas sügavalt ja silmitses gurut. Too istus tõepoolest mugavasse tugitooli ja suunas pilgu planeedile.

      “Näete neid külmunud võrseid?” küsis Mercedes. “Mälestused terraformeerimisest. Surnud mälestused. Ma tahan, et te räägiksite, mida te tunnete. Ja mida te näete.”

      Guru ei reageerinud. Mõne aja pärast pöördus ta Mercedese poole. “Te ei sega mind, ma töötangi niimoodi, te võite vabalt rääkida.”

      “Kuulge, mis komejant see on?” ei saanud Lincoln aru.

      “See pole komejant,” lõikas Mercedes. “Las lõpuks ükski inimene tunneb ja tunnetab seda planeeti. Las ta ütleb sulle, mis siin tegelikult peidus on. Ja kui sa teda praegu ei usu, siis hakkad uskuma aastate pärast. Siis kui Marss on oma plaani teoks teinud.”

      “Ema, mida sa tahad nüüd öelda?”

      “Seda, et me oleme lõksu püütud. Oma kabinettides ja aparaatide taga sa seda ei näe ja mind sa ei usu. Guru tuli siia, et teha ühest pimedast nägija, ja ma palun ka, et ta prooviks teha kogu habitaadist lõpuks nägijad. Mitte ainult minu õde Fedora pole pime, vaid teie kõik, kes te ei käi jalutamas, usute vaid oma ekraane ja nanotehnoloogiat.”

      Singhasathith oli äkki silmad sulgenud, toolile tagasi naaldunud ja hingas raskelt.

      “Kas teil on halb?” päris Lincoln.

      “Muidugi on tal halb. Tal peabki halb olema. Ta on näinud ja tundnud seda, mis on Marsis peidus, mis valitseb seda planeeti. See on täpselt nii, nagu nendes vanades õudusjuttudes, kus Marsi kaevudes peitub keegi salapärane Ootaja. Ta oli vagusi, kuni tulid inimesed, vaenlased, ja siis tappis nad.”

      “Ema, mida sa ometi räägid!”

      “Ma СКАЧАТЬ