Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäänud muud üle, kui kasutada põgenemiseks ühte punast nuppu, mille mõju me täpselt ei teadnud, peale selle, et me hakkame maailmade vahel liikuma. Ma kasutasin seadet, mis pani mu hääle kõigis ruumides kajama, ja karjusin, et nad kõik viskaksid käest kõik, mis neil seal olema juhtub, ja tuleksid meie juurde juhtruumi. Ma ootasin nii kaua, kui sain ja vajutasin siis nuppu.”

      „Kas… keegi jäi maha?” küsis Cheril tasa.

      „Keegi jäi maha.” Zeus pigistas oma klaasi ja vaatas Poseidoni ja teiste oma kaaslaste poole, kes salongis meid enamasti vaikides kuulasid.

      „Me oleksime võinud veel paar minutit oodata,” vaatas Poseidon meie poole. „Meil oli ehk veel paar minutit.”

      „Meil ei olnud neid minuteid!” nähvas Zeus. „Me ju nägime, et torpeedod lasti välja, ja ma ei teadnud, kui kiiresti me peale nupulevajutust minema saame. Veel mõnikümmend sekundit ja meist kõigist oleks tuhk järgi jäänud!”

      Teised vaikisid, kuid nii selgesti oli aru saada, et see valus vaidlus ei lõppe kunagi. Mitte kunagi.

      „Ma vajutasin seda nuppu ja maailm meie ümber lakkas olemast,” ütles Zeus karmil kuival toonil.

      „Kauaks?” küsis Chang vahele.

      Zeus vaatas üles. „Mõneks sekundiks. Vaadake, me olime lugenud, kuidas seda tööle panna, kuid me polnud kindlad isegi mitte selles, et tegemist pole enesehävitusega. Me ei saanud gradueeringutest aru. Need olid nagu aastad, kuid sinna juurde kuulus veel mingeid määranguid. Peale nupulevajutust hakkas tõusma sinine sammas ja kui see oli õige kõrgusega, sai nupu edasi päris alla vajutada. Muud polnud meil aega ei lugeda ega aru saada. Me arvasime, et läheme tulevikku, kuid vähemalt mina teadsin, et vastus ei ole nii lihtne, ma pidasin seda riistapuud mingiks tähevärava ja ajamasina ristandiks. Mnemosine oli välja lugenud, et sellega peaks saama ka teistele planeetidele reisida, aga me ei osanud. Ei oska siiani. On vaid hunnik protseduure, mille mõttest me aru ei saa.”

      „Mis edasi sai?” ärgitas Cheril teda looga jätkama.

      „Kõik võpatas,” kehitas Zeus õlgu. „Laev õõtsus pikalt, korraks käivitusid mootorid, ja akende taga oli rohekas läbi vee paistev valgus. Me olime meres, aga me ei tundnud seal midagi ära. Rannajoon oli justkui sarnane, aga ikka võõras. Me läksime pinnale.”

      „Pinnale?”

      „Vee alt välja. Luugid avanesid vabasse õhku. Väljas oli õhtu, päike hakkas loojuma. Pilvede vahelt vilkus taevasina. Ja radiatsiooni ei olnud.”

      „Neid imeväikesi osakesi, mis vabanesid sõjas ja lõhuvad inimese?”

      Zeus vaatas teda ja muigas. „Jah, nii on õige öelda. Igatahes siin me siis olime. Ükskõik kus see siin siis on.”

—

      „See käsikiri on ikka väga jabur?” küsis tüdruk rohkem nagu iseendalt, ise samal ajal mõtlikult huult näppides ja purgis ammu lahtunud õlut loksutades. Ta võttis ühe napi lonksu, krimpsutas nägu ja hakkas uuesti lehitsema originaalkäsikirja.

      „Nagu ma ütlesin – sa ei ole veel midagi näinud,” porises Karl. „Ma tean, mis küsimus sul juba algusest peale tekkis, ent ma tahtsin, et sa ikka täislaksu kätte saad.”

      Tüdruk nuhatas – ilma vihata, irooniliselt – ja noogutas: „Sa vist mõtled seda, et see kõik kõlab nagu B-filmi sünopsis. Nimed on nagu meelega valesti kirjutatud; nagu mingi vaimuvaene režissöör oleks üritanud aurupunki teha. Mingi segapuder. Võib ju ära arvata, mis on Rooma, mis Veneetsia, kuid mingid itaallased Reini jõe suudmes kloostris…”

      „Veel hullem. Loe seda.” Ta ulatas tüdrukule teisest kaustast võetud paberi.

      Tüdruk luges ja kortsutas kulmu. „Blää-blää: „…paljud sõnad esinevad kujul, mida ei ole mitte kusagil, ma kordan, mitte kusagil Maal varem täheldatud. Ainsana on Romeki nimekuju mainitud Margaost leitud Lõuna-Sküütide käsikirjas. Ma ei ole seda ise näinud, kuid Dennis Angelbrecht pidas seda trükiveaks või häälduse põhjal tulenenud eksituseks…” Üks meist on blondiin – sküüdid ja Margao? Mis sajand?”

      „Kuule, see ütleb sulle midagi? Uau. Loe edasi.”

      Ingrid ei pahandanud, kuna suurem osa Karli imestusest tundus olevat siiras.

      „Ma ei ole nii loll, kui pealt paistab. Kes on Dennis Angelbrecht?”

      „Üks möödunud… nüüd juba ülemöödunud sajandi Saksa ajaloolane. Rändas palju Iraanis ja Indias, avaldas hilisemas eas mõned teooriad, mis kolleegide poolt vaimuhaiguseks kuulutati ja „kaastundest” maha vaikiti. Ma ei ole neid ise näinud, kuid siin kusagil paberites leiduvate vihjete põhjal paistab, et ta kahtles suuremas osas tänapäeval kanooniliseks peetavas ajaloos. Teda on kaudselt seotud… mis selle tegelase nimi oli, kes leidis keskaja kuningate ja piibli kuningate valitsusaegade hämmastava sarnasuse ja arvas, et ajalugu on tuhat aastat lühem?”

      „Tean, aga nime muidugi ei ütle. Hm.” Ta luges edasi. „„…ja kuigi assotsiatsioonid on väga elementaarsed, on – vähemalt minule jäänud mulje põhjal – geograafiline seos äärmiselt raskesti tabatav. Esiteks tundub juba rannajoon täiesti teistsugune olevat ja lõpuks tundub täiesti ilmne, et see „Raini jõgi” voolab tegelikult siinsamas Pärnus.” Mis rannajoon? Millest ta räägib?”

      „Miljoni dollari küsimused. Mina õpin ajalugu, aga ka sina oma alustamata algharidusega…”

      „Kuule, sul võib õigus olla, et me ei õppinud eriti midagi peale osariikide, aga…”

      „Sorri,” Karl naeratas vabandavalt. „Pärast palun peksa, aga jätame selle. Siiralt – ka sina märkasid esimesel lugemisel, et kogu see tekst on täis vastuolusid. Purjelaevad, ümber Aafrika purjetamine – see viitaks nagu hiliskeskajale, samas aga vilksatavad jutus Austraalia ja Antarktika. Kuidas sai üks nende hulgast „Põhjamerel püügiretkel” käia? Kuhu nad üldse läksid? Mis kuradi ookeanil nad üldse olid? „Herakleioni sambad” on muidugi Gibraltar, eks ole – ja pane tähele, osa nimesid on õigesti kirjutatud. Tundub, nagu oleks mingite kohtadega mingi probleem… Ma ei oska seda seletada – nagu oleksid need paigad, millel midagi reaalset taga on, kuidagi mänguajalukku asetatud, samas kui näiteks lõunas asuv suur manner on lihtsalt „Aafrika”.” Ta kehitas õlgu. „Ja siis korraga läheb lahti mingi fantastilise astrofüüsika ja maailmade vahel liikumise jutt…”

      Tüdruk raputas pead ja lasi paberitel lauale kukkuda. „On selles ka mingit iva?”

      Poiss peitis nina õllepurki ja nohises natuke aega. „Ma ei tea. Käsikirja mõisted on ilmselt topitud tänapäevastesse teooriatesse. Kui otsida, on vihjeid braanidele, superstringiteooriale, ja muide on meie universumi tekkimise teooriates vastuolud. Aga mina olen veel vähem füüsik kui too Andrizzi tänapäeva mõistes. Kui sa hästi järele mõtled, on tegemist tõlkega tekstist, mille pani kirja keegi, kes räägitust aru ei saanud. See pole USA film, kus terve galaktika inglise keelt räägib. Vaata seda – sõnaraamatuks on seda palju nimetada.”

      Ingrid luges, aeg-ajalt kõva häälega kommenteerides: „Soft võrdub masindeemoni mõistusse kirjutatud korraldused. Ahaa – originaalis on pikalt välja kirjutatud, Viktor on selle lühidalt softiks nimetanud… Andrizzi sellest aru ei saanud… Õudus: ’englema’ võrdub ’inglise’; ’graek’ on ilmselt ’kreeka’; ’rosse’ võrdub ’vene’ – olgu. ’Tsudi’ võrdub ’eesti’ – no on…” Ta vaatas pead vangutades korraks üles. „Mida Viktor ise sellest arvab? Sa ütlesid, СКАЧАТЬ