Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mulle õiglasena kõike vaid enda teada hoida, sestap panen läbielatu ilusti kirja. On ju kloostri raamatukogus tallel ütlemata kummalisi lugusid ning ehk sobib minugi oma nende hulka. Ma saan selle rahulikult ja tähelepanu äratamata kirja panna muu töö kõrvalt. Minu töö siin ongi ju kirjutamine ja lisaks kloostri poolt antule on juttu olnud, et ma panen professor Cindela tarbeks kirja meie mereretke, millel on kindlasti suur teaduslik väärtus.

      Oo Ital, mu kauge kodumaa! Kui ma katsun kusagilt alustada sellega, mis oluline, pean kõigepealt lühidalt peatuma oma kodul, mis tundub nii lõpmata ilus ja soe, eriti siit kaugelt põhjast, Raini jõe lumiseilt kallastelt. Oo iidne Romek, linnade isa! Iidsed templid su seitsmel künkal ja puunikerdustega sada tuhat maja oliivisalude varjus. Ka talvel, kui tulid vihmad ja tuuled, oli seal ikkagi soe, soojem veel, kui sügiseste ilmadega siin Germinuses, kui saabusin oma praegusesse elupaika; ja lund ei olnud meil kunagi mujal, kui mägede kõrgeil nõlvadel. Kahekümne kahe aastasena olin selliseisuses lugupeetud professori Rdeonal Cindela juures ja kuna mu õpingud Kapitooliumi Akadeemias hakkasid samuti edukalt lõppema, oli mul valida kas riigiametniku paljutõotava karjääri või õpetaja jälgedes akadeemilise elukäigu vahel. Ei tõmmanud mind eriti ametnikuks saamine, kuigi see õppejõuametist palju paremat sissetulekut tõotas, niisama aga tundus mulle kuiv ja seiklustevaene vaid ülikoolis teadust teha. Sestap olin rõõmuga nõus, kui mu mentor mind ühel õhtul enda juurde kutsus ja tutvustas mehele, kes oli äsja sadamasse tulnud laevalt teda külastama tulnud, kes teadusringkondades hästituntud filosoofiks professor Changiks osutus ning teatas, et ta vana sõber otsivat endale reisikaaslast ja soovitas meil omavahel edasi rääkida. Ma olen end alati väga õnnelikuks pidanud, et mul on olnud võimalus oma mentoriks lugeda professor Cindelat, ning ei ole kindlasti tema süü, et seiklus, millesse ta mu tõukas, hoopis ootamatu tagajärje andis. Mäletan, kuidas ta oma harjumuspärasel viisil pea viltu mind mõõtis, suunurgas kurrud ja tarkades tumedates silmades naer.

      „Andrizzi, ma tean, et sa püsid siin paigal nagu rott rästikuid täis korvis – otsid ainult väljapääsu. Chang tahab purjetada ümber Aafrika ja kuna tal on võimalik kaasa võtta keegi, kes tema eest musta töö ära teeks, tulid mulle kohe meelde sina.” Ta vaatas oma kaaslase poole, kes suure heatahtliku merilõvina teispool lauda patjadel lösutas, ning nad vahetasid vandeseltslasliku naeratuse. „Garanteerida saan ma sulle vaid seda, et reis tuleb raske ja ebameeldiv. Kuid just seda tundud sa lähimatel aastatel vajavat, et paremini hinnata seda unist heaolu, milles kogu su jätkuv elu toimuma saab. Ja kui sulle mingil põhjusel taoline elu veel meeldima hakkab – hoidku jumal selle eest! – on sulle samuti kasulik alustada sellel alal väga põhjalikult kogenud mehe juhtimise all.” Ta irvitas nagu saatan.

      Olin ootamatust ettepanekust hämmelduses ning tänulik. „Mida ma tegema ja oskama pean?” taipasin vaid küsida. „Minu bioloogiaalane haridus ei ole kindlasti mitte nii põhjalik kui matemaatika- ja füüsikaalane?”

      „Siis tunned sa numbreid. Kirjutada oskad sa ka. Lisaks tuleb laborivarustust tassida ja ruume koristada – nii et sa peaksid toime tulema. Ma usaldan selles osas Rdeonali arvamust. Kui ta ütleb, et sa sobid, siis sa sobid.”

      Ma polnud mitte kedagi kuulnud mu õpetaja poole pöördumas ilma igasuguste tiitliteta ja kuidagi veenis just see mind, et toda kuulsat teadlast, keda vaid ta tööde põhjal tundsin, tuleb tõsiselt võtta. Ma olin pikemata nõus. Edasi sain teada, et ekspeditsiooni koosseisu pidi algselt kuuluma üks tema enda õpilastest, kuid teel Venuzist siia oli ta ühe tormi ajal laevatrepil jala murdnud ja pidi nüüd Romekisse maha jääma. Ekspeditsiooni korraldas lugupeetud krahv Iljechu da Granit ja laeval viibisid peale meeskonna ja professor Changi veel krahvi naine ja tütar, krahvi vana sõber ja sõjamehe ning kütina tuntud vabahärra Lev Ruxus, astronoom magister Garbadi Manure ja paar selli Venuzi Vürstlikust Akadeemiast. Mitmesugustel põhjustel, mida ma ei hakka siinkohal pikalt seletama – seda enam, et mõned neist tulevad jutuks edaspidi – oli meeskonna teadusliikmeid valitud väga hoolega ja Chang oli kaasa võtnud pigem vähem kui rohkem inimesi ning niikuinii kaalunud kellegi sobiva juurdetoomist, kui vaid selline talle ette satuks neis sadamates, mida oli kavas külastada enne Herakleioni sammaste vahelt läbipurjetamist.

*

      Me heiskasime purjed ühel soojal aprilliõhtul ja triivisime mõõnavoolust appi võttes eemale Tiberi suudme kaldamuulidest. Kogu mu sünnilinn laotus mu silme all ja olin imestanud, kui tundsin südames torget. Nii ilus oli see oma varjuliste alleede, küngastel valgete sammastega uhkeldavate patriitsimajade ja all-linna maalilise segadusega. Oh, muidugi olin sealt ennegi eemale saanud, kasvõi õppekäikudel Endulcesse, suvistel matkadel Aglia mägedesse, rääkimata nendest kuudest, mil saatsin lugupeetud professorit tema matkal Capriosse. Kuid see oli esimene kord, mil lahkusin oma sünnilinnast pikemaks ajaks. Oleks ma siis teadnud, mis mind ees ootab!

      Või kas oleks sellest kasu olnud? Oleksin ma siis tõesti loobunud? Mõttetud küsimused, seda enam, et nüüd ma tean määratult rohkem aja koest, tean, et nendes otsustes oli palju rohkem ettemääratust ja saatust, kui ma hinges aimata oleksin osanud. Igatahes laotus mu ees kogu linna panoraam, kui seisin ahtritekil ja vaatasin, kuidas rohelusse pikitud värvikirevate seinte ja katuste mass sulas õhtupäikeses lillakalt küütlevasse, pea õhuliselt läbipaistvasse merre.

      „Kui kõrvale jätta, et sa vaatad põhimõtteliselt vales suunas, peab ütlema, et ilus on see linn tõepoolest. Aga võib-olla vaid sellepärast, et ilm on ilus ja meile ei saja mingit jumalate kust kaela.”

      Pöördusin. Teadsin juba esimestest sõnadest, et see on Teriek, minust natuke vanem, laiaõlgne, laia tedretähnilise näo ja tumedate silmadega esmapilgul lihtsameelne professor Changi sell, kellega ma pidin kogu reisi kajutit jagama. Avastasin aga, et koos temaga seisab mu selja taga ka teine sell Maguns, kes tolles meile antud neljases kajutis kolmandaks oli. Neljanda pidime saama Valenist, Espani linnast, kust samuti pidime läbi käima, seni aga täitis vaba koid igasugune sorteerimata teaduslik pahn, mida meie õpetatud juht ei riskinud alla trümmi muule kolale seltsiks jätta. Imestasin küll, et kuhu see pannakse, kui uus kaaslane pardale asub, ja mõistatasin, kas meie esimeseks tööks saab materjalide sorteerimine – ehkki imestamist vääris, miks sellega juba alustatud ei oldud.

      Maguns aga oli umbes minuvanune või aasta noorem tume ja vibalik vähese jutuga sell, kellel paistis olevat tõsine huvi igasuguste mereelukate püüdmise, määramise ja prepareerimise vastu. Nüüd silmitsesid nad mu selja taga seistes tüünesse hämusse sulavat Romekit ja tundusid eluga ülimalt rahul olevat. Nende õnnistatud meeleolu põhjus selgus hetk hiljem, kui Teriek mulle silma pilgutas ja jakihõlma all peidus olnud veinipudeli mulle pihku libistas. Kõige esimene asi, millest esimene tüürimees Velho Eirio oli alustanud mulle laeva kodukorra selgitamist, oli selge keeld tarbida mistahes alkohoolseid jooke või muid joovastavaid aineid, mida ta pole isiklikult välja jaganud. Meeskonnalt ei nõutud sellel laeval täielikku karskust, iga söögikorra juurde võis käia vein või rumm, kui seda sooviti, kuid selle jagas kokk tüürimehe volitusel. Meil, reisijatel, oli kord veel vabam, kuid samuti kehtis nõue, et kogu kangem kraam on tema käes hoiul. Ühelt poolt polnud kellegi asi, mida sisaldas igaühele eraldatud mõtteline trümmiosa – niikaua muidugi, kui see ei haisenud või teistele ohtlikuks ei muutunud –, kuid rangelt oli keelatud hoida rõõmujoogi pudeleid mujal laevas ja igasuguseid vaimu ergutavaid substantse eraviisiliselt tarbida. Kehtis see ka tubaka, tolle Uuest Maailmast leitud mõnusa tossu kohta, millele veel omakorda lisandus karm keeld laeval loata tuld kasutada.

      Kõhklesin siiski vaid hetke. Oli esimene õhtu, ma ei saanud oma tulevastele kaaslastele tossikese muljet jätta ja lõpuks olin hommikust peale kõigiga hüvasti jättes seda märjukest niikuinii parasjagu pruukinud. Sättisin end masti varju ja kummutasin suurema punnsuutäie. Sellid irvitasid heatahtlikult.

      „Kuhu me sinu arust läheme?” irvitas Teriek, pöördudes reelingule toetuma ja viibates laias kaares loojuvasse päikesesse, mis talle nüüd näkku paistis.

      „Kas see ei ole selge?” mühatas Maguns ja jäi justkui äraootavalt mulle otsa vaatama.

      „Ma СКАЧАТЬ