Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõpmatu hulk reaalsusi ja kõik võimalikud olukorrad on esindatud. Aga milleks neid tarvis on, kui ainuke asi, mis need realiseeruma paneks, oleks ajaränd? Eksisteerivad nad nii-öelda igaks juhuks, vaatamata sellele, et nendeni ei vii loogiliste järgnevuste teed?” Ta turtsatas. „Vahepealne variant on, et iga kord, kui aega muudetakse, tekib uus reaalsus, mis läheb vanast teises suunas. Seega peaks inimlik sekkumine kuidagi vabastama universumi jagu energiat – see väide on intellektiga nii sügavas opositsioonis, et…” Ta lõi käega.

      „Milline on siis kooskõlaline universum? Annan veel ühe vihje – kas on võimalik, et eksisteerib protsesse, mis ei avaldu kusagil mujal kui inimtekkelisena? Vastus on „ei”. Universum on väga suur, ja siin juhtub mida iganes. Järelikult peame me välja mõtlema nii ajarännu kui lõimede teooria, mis lubab maailmal koos püsida.” Vahepeal oli ta veinitoop uuesti tühjaks saanud. „Neil kõige väiksematel mateeriaosakestel – noh, elementaarvõngetel või mis iganes me kokku leppisime neid nimetada – ajamõistet rakendada ei saa. Matemaatiliselt pildilt on kõik lihtne, aga ma olen kindel, et teie pead lähevad lõhki, kui te püüate ette kujutada maailma, mis koosneb seisunditest. Ja lihtsalt üks seisundite või elementaarvõngete seostest ei anna eri suundades läbi arvutades sama tulemust.”

      Mõtlesime selle üle paar minutit.

      Mina ei saanud midagi aru, aga professor Chang hakkas oigama. „Ehk siis teatud mõttes on aeg illusioon?”

      „Jah,” kehitas Kronos õlgu. „Ajaga on võimalik mängida, kui sa tahad. Ainult et see ei ole lihtne. Mida sul selleks tarvis oli?”

      „Objekti, mille piiril põhjuslikkus katkeb. Sündmuste horisonti.”

      „Õige. Millised olid looduslikud sündmuste horisondid?”

      „Ülisuured tähed, mis on enda raskuse all kokku varisenud, nii et nad on kõverdanud ruumi piirini, kus valgus enam välja ei pääse.” Peab ütlema, et selliste asjade võimalust on mul alati olnud raske ette kujutada, eriti nende omaduste valguses, mida Kronos sellistele objektidele omistas.

      „Ehk siis on väga väikesesse ruumialasse koondunud potentsiaal, millest näiteks piisaks päikesele valguse andmiseks miljarditeks aastateks. Mis seal võis juhtuda? Mäletad, ma andsin sulle valemid ja sa arvutasid.”

      Chang kibrutas kulme. „Jah, ma tegin seda, kuid…” Ta raputas ebamääraselt pead. „Põhivalem oli, et integraal üle kõigi tõenäosuste on üks, kui ruumivõrrandi osatuletiste nurkväärtused lähenevad nullile…” Ta hääl kustus.

      Mina olen selle sõnasõnalt kirja pannud, kuid kui isegi professor Chang julges tunnistada, et ta ei saa sellest aru, ei ole liigne veelkordne rõhutamine – nad rääkisid asjadest, millest ma mitte midagi ei taibanud.

      „Ja sellest tulenes näiteks, et vastuolud põhjuslikkuses on võimalikud vaid koonduvas infojadas. Ehk siis on sul kusagil piiratud alas võimalik luua temporaalne tagasiside, kuid tervet maailma sa petta ei saa.” Nad vaatasid pisut aega teineteisele otsa ja siis raputas Kronos ohates pead. „Need sõnad on täiesti mõttetud ilma nende taga oleva teooriata.”

      „Aga sa ju oled siin? Aitad meid!” ei suutnud ma end pidada.

      Ta pilk peatus sekundiks minul, siis langetas ta pea, näol tuttav lõpmatu kurbus. Ta oli tõtt-öelda ka juba väga purjus. „Inimkannatuste dimensiooni maailmas ei ole. Ükskõik, mida ma teen, on see suuremas skaalas mõjutu.”

      „Kuid kõik, mida me teeme, mõjutab tulevikku? Seda sa ju teed siin? Selleks sa siin oledki?”

      „Mu sõber, ükskõik kui arrogantne ma välja paistan, on talumatult raske teada, et iga su tegu… et sa kõige lõpuks pead kümneid ja kümneid kordi elama läbi maailma lõpu. Ja mu lunastus on vaid päikesejänku seinal.” Mida ta sellega mõtles, ma ei tea.

      „Aga ikkagi sa tulid?” Professor silmitses toda kummalist meest ja paistis, et temalgi on hirm.

      Kronos rüüpas uuesti karikast. „Ma olen sõdur. Ma võitlen selle eest, millesse ma usun.”

      „Kuid see ei saa ju mõjutada ei minevikku ega tulevikku?” ei jätnud ma järele, kuigi mu hääl värises.

      Ta nagu ärkas ja fikseeris oma pilgu taas minul. Ma olen lõputult korranud, et suurema osa ajast ei suutnud ma temast aru saada, ja ega seegi lause mingi erand ei olnud, ehkki sel hetkel ma peaaegu mõistsin, mida ta öelda tahtis: „Kui torm su hukutab, siis ei ole mingit kasu teadmisest, et sa nägid seda tulemas ja ohverdasid korralikult merejumalale. Jumalaid ei ole olemas ja tormil on ükskõik.”

*

      Kronost ei ole ma kunagi mõistnud, seda enam, et tükk aega ma lihtsalt ei uskunud teda, kui ta ka juhtus midagi poetama oma elu ja mineviku kohta. Ma panin mõnikord kirja meie õhtusi jutuajamisi, kuid ma ei teinud seda esimestel nädalatel ja seega pean selle aja nüüd mälu järgi taastama. Järgnev vestlus laeva haldava seltskonnaga – Kronost sel õhtul ei olnud ja me kõik tundsime end vabamalt – toimus aga nii umbes kuu aega pärast meie saabumist ja selleks ajaks oli tekkinud teatud vastastikune usaldus.

      Ma ei mäleta täpselt, kuidas vestlus sinnapoole tüüris. Me sõime ja ma vist üritasin küsida masindeemoni mõistusesse kirjutatud korralduste – softi – kohta. Siit edasi aga saan toetuda oma konspektile.

      Zeus selgitas: „Kui me selle veidra laeva leidsime, saime üsna varsti aru, kuidas seda juhtida. Sel olid omad kaitsed, aga need olid maha käinud…”

      „Kuidas – maha käinud?” katkestas Cheril. Ta kippus üldse vestluse juhtimist enda peale võtma ja see meeldis tegelikult meile kõigile, sest ta küsis tihti küsimusi, mida me mingitel põhjustel – enamasti kartusest valele teemale sattuda või rumal välja näha – ei julgenud ise küsida.

      „Leviatan oli seatud nii, et kui teatud aeg on mööda läinud, avaneb ligipääs järjest uutele, sügavamatele juhtimiskihtidele. Ilmselt on tsivilisatsioon, kes selle valmistas, ammu ajas ja ruumis liikunud ja aru saanud, et kui seade on kuhugi maha jäänud või kadunud, on kõigile kasulikum, kui ükskõik kes saab seda teatud aja pärast kasutada. Nii lasigi see laev meid rahulikult sisse ja võttis vastu korraldusi. Vaata, piisas ühest pilgust, et näha sarnasust siinse kirja ja kreeka tähestiku vahel. Hakkasimegi siis katsetama kreeka sõnaraamatuga. Saime kätte ainult kreekavene sõnaraamatu ja mingil hetkel katsetasime seda skanneri peal. Tulemus oli jahmatav – riistapuu õppis kiiresti ära vene keele. Järgmiseks tahtsime katsetada eesti-vene sõnaraamatut, aga siis tuli mõistus koju ja otsustasime anda käsklusi vene keeles, et ta aru saaks, muidu aga jääda oma keele juurde. Siis üritasime oma kutsungeid registreerida, aga ei osanud. Arvuti õppis kiiresti vahet tegema erinevatel häältel, ja kui me hakkasime kasutama kreeka jumalate nimesid, kodeeris ta need sisse. Nii me siis panime paika, kes on kes, ja leppisime sellega, et laev registreerib meid kui seltskonda, kes siin kunagi ajastuid tagasi ringi kondas. Nüüd me juba oskaksime ka uusi nimesid sisestada, aga ma ei ole sugugi kindel, kas ta oskaks kõik meie kunagiste vestluste salvestused ümber kodeerida, pealegi meeldis meile end omaaegsete jumalate nimedega kutsuda, nii et nii see on jäänud…”

      „Olid nad tõesti jumalad?” küsis Ruxus vaiksel häälel.

      Zeus turtsatas. „Ma ei tea, kes nad olid, aga kui nad tulid selle laevaga, siis ei ole palju vaja, et primitiivsetele inimestele jumalik välja näha.”

      Akende taga voogas mööda hall vesi.

      „Ja kuidas te oma maailmast siia sattusite?” küsis Cheril.

      „Meiega hakkas juhtuma kummalisi asju.” Zeus vaatas kurjalt СКАЧАТЬ