Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oli imelik, ebameeldiv lehk. «Küllap see tuleb paganast,» mõtles Melkhisedek koosolijaid tervitades.

      Kõik kolm tõusid püsti, väeülem lükkas katoolikosele tooli ja kuningas palus tal istet võtta. Istusid kõik, üksnes Pharsman Pärslane jäi seisma, oodates, millal katoolikos annab talle loa istumiseks.

      Melkhisedek vaatas lauale. Ta nägi seal valatud ikooni ning imettegevat risti.

      Giorgi päris katoolikose tervise järele ja ütles: «Püha isa, sa avaldasid soovi külastada pärast ülestõusmispühi Mamamze valdusi. Sa viid minu poolt Mamamzele selle ikooni (ta osutas pilguga valatud ikoonile) ja Tšiaberile selle imettegeva risti.» Melkhisedek märkas, et rist oli karbist välja võetud.

      «Minu nimel käsid sa neil kingitustele suud anda ja ütled, et nad peavad katkestama igasugused suhted Kolonkelidzega. Tema eest kanname me ise hoolt.» Giorgi vaatas väeülema poole. «Käsi neil ristiusku tagasi pöörduda. Mamamze andku oma tütar Kata naiseks Tao ülikule Taritšisdzele, mitte aga sellele rebasele Tohhaisdzele. Kui aga Tšiaber peaks julgema abielluda Kolonkelidze tütre Šorenaga (kuningas lõi rusikaga vastu lauda), siis piiran ma kuu aja pärast Korsatevela linnuse sisse ja lasen Tšiaberi ja Mamamze peajao lühemaks teha.»

      Giorgi hääl oli otsustav ja ta pilgust luges katoolikos, et sõnakuulmatuse korral ei päästa Mamamzet ega Tšiaberi enam katoolikosegi palve ega õnnistus.

      Lossivaimulik oli katoolikosele juba varem kõrva sosistanud, et pärast Mamamze lahkumist kavatsetakse Korsatevela kindluse peale sõjavägi saata. Kuninga sõnu kuuldes rõõmustas too nüüd, arvates, et Giorgi on oma kavatsust muutnud. Ta oli küll haige, kuid otsustas verevalamise vältimiseks siiski teele asuda. Melkhisedek tõstis pea, ta rahulolevast ilmest nägi Giorgi, et katoolikos on nõus. Kulmud tusaselt kokku veetud, istus väeülem Zviad. Pharsman Pärslane seisis ikka veel püsti, ta kipras habemetu nägu ei väljendanud midagi.

      VII

      Järgmisel päeval alustas Melkhisedek suure saatjaskonnaga teed Korsatevela linnuse poole. Ta võttis kaasa Išhani, Matskveri, Antši ja Mtbevi piiskopid ning üle kahesaja vaimuliku ja munga, nende hulgas ka väeülema saadikud, kaksteist vilunud nuhki mungarõivais.

      Nuhid pidid välja uurima kõik linnuse saladused ning katoolikost ootamata kohe tagasiteele asuma ja kuningale teateid tooma.

      Protsessiooni eesotsas sõitis ristikandja valatud ikooni ja imettegeva ristiga. Umbes kuus versta enne Korsatevelat oli «Kristuse asemikul» vastas eristav Mamamze oma kaaskonnaga.

      Mamamze tundis juba kaugelt katoolikose ära, hüppas hobuse seljast maha ning tema ja kindluseülem Tohhaisdze katsid jalgsi noolelennupikkuse teelõigu, mis neid külalistest eraldas. Võtnud kiivri peast, suudles Mamamze Melkhisedeki kätt.

      Katoolikose muulal olid kaelas kuldkellukesed. Auväärt külalise tee oli pukspuuokstega kaetud. Küladest kokkujooksnud katmata peaga orjad, naised, lapsed ja kerjused käisid endale vastu rinda tagudes ja hosiannat lauldes saatjaskonna järel.

      Mamamze andis Šavleg Tohhaisdzele märku, nad hüppasid sadulasse ja järgnesid rongkäigule.

      Raudrüüs hiiglane Mamamze istus võigul ruunal ja vaatas oma määratu suure hobuse kikkis kõrvade vahelt alla muula seljas kössitavale kääbuskasvu raugale, mustakuueliste munkade salgale ja tühjale teele nende ees ning kehitas end sadulas rahutult.

      «Miks Tšiaber hiljaks jääb?» küsis ta kulmu kortsutades Tohhaisdzelt.

      «Ei ole aimugi, suur eristav. Tšiaber ja ta saatjad olid juba ammu hakkamas.»

      «Kui Tšiaber nüüd jonnima kukub ja tulemata jätab, siis läheb asi kirjuks,» sosistas Mamamze ja sähvas hobust piitsaga.

      Vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui teeristil tõusis üles suur tolmupilv. Šavleg Tohhaisdze tõstis tõmmu, karvadega kaetud käe päikesevarjuks silme ette. Oma terase pilguga tabas ta kauges tolmupilves kohe helkivaid kiivreid ja turviseid.

      «Tulevad, tulevad!..» hüüatas ta.

      Ka Mamamze tõstis käe silmade ette, kuid tema nägemine oli pärast taplust karuga töntsiks jäänud ja silm ei seletanud tal hästi.

      «Tšiaber tuleb, suur eristav!» hõikas Tohhaisdze ja kihutas hobust kannustades piimavennale vastu.

      «Ütle talle, et ta kindlasti katoolikose kätt suudleks,» hüüdis Mamamze talle järele.

      Kiivrite ja turvistega ratsanikud traavisid nende poole: kui nad katoolikose kohale jõudsid, sõitis kuldkiivriga noormees teistest ette, hüppas hobuse seljast maha ja ulatas ratsmed kannupoisile. Ta võttis kiivri peast ja küpse vilja karva kiharad langesid kõrgele otsmikule. Suured sinised silmad vaatasid imestusega katoolikose lahjat, haiglast nägu, milles läikisid pisikesed silmanööbid. Ta ulatas külalisele oma vägilasekäe, kummardus vastumeelselt teise luiste pikkade sõrmede kohale ja puudutas neid põgusalt huultega. Isegi seistes oli Tšiaber muulal istuvast katoolikos Melkhisedekist pikem.

      VIII

      Tee oli järsk ja Melkhisedek püsis vaid suurivaevu sadulas. Üks tõus järgnes teisele. Jõudnud mäeharjale, pöördusid nad vasakule ja hakkasid uuesti ülespoole liikuma.

      Lõpuks ilmus silmapiiril asuval mäetipul, kus katoolikos varem ainult pilvi oli näinud, nähtavale Korsatevela linnus oma kaitsetornidega.

      Hõre kõrgmäestiku õhk pani Melkhisedeki südame meeletult peksma, linnus sulas tema silmis ühte pilvedega.

      Ta kõrval ratsutas munk Stephanoz, teiselt poolt toetas teda Mamamze. Näost valge Melkhisedek rappus muula seljas, pigem surnud kui elus, oli karta, et ta iga hetk maha võib kukkuda.

      Jõuti esimese kindlusetornini. Melkhisedek oli teadvuse kaotanud, neli munka tõstsid ta muula seljast maha.

      Mamamze naine Bordohhan oli ülimalt jumalakartlik, juba eemalt-kaugelt hakkas ta kuulsa hingekarjase ja kirikute rajaja ees kummardusi tegema.

      Koos teenijate ja ümmardajatega oli ta tulnud esimese kindlusetorni juurde püha isa tervitama, ja kui elutu Melkhisedek muula seljast maha tõsteti, tormasid naised ta manu. Nad suudlesid katoolikose käsi, jalgu ja rüü ääri. Katoolikos kanti saali, mis oli kaunistatud vaipade, sõbade ja loomanahkadega, ning asetati lavatsile.

      Mamamze oli mures, sest ta teadis, et katoolikose surma puhul süüdistaks kuningas kindlasti jälle Tšiaberi, ja siis läheks juba niigi pinev vahekord veel halvemaks.

      Bordohhan kriimustas oma näo verele. Katoolikos Melkhisedeki nägemine oli olnud tema ammune unistus. Kolm korda oli ta selleks isegi Mtshetasse sõitnud, kuid alati asjatult: Melkhisedek oli ikka viibinud kas Uplistsihhes või Artanudžis, kus parajasti kirikuid ehitati. Nüüd sai talle osaks ootamatu õnn, katoolikos Melkhisedek ise külastas Korsatevela lossi – paraku aga oli ta hinge heitmas.

      Kolmeteistkümneaastane Kata vaatas nutvat ema imestusega: ta ei mõistnud, miks ema selle luise rauga haigust nõnda südamesse võtab.

      Nagu enamik kõrgest soost gruusia naisi, tundis Bordohhan rohtusid paljude tõbede vastu. Ta nägi kohe, mida oli vaja teha, ja saatis kalurid Aragvi äärde hõrnaid püüdma.

      Kaua hõõrusid Bordohhan ja ta vanem õde Russudan märgade käterätikutega katoolikose rinda, lõpuks tuli haige teadvusele. Mamamze ise tõi talle kandikuga elusaid hõrnapoegi.

      Bordohhan СКАЧАТЬ