Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks ka Mamamze praegu hobuse selga hüpanud ja lahingusse sööstnud! Ratsanikud sõitsid üle Samtavro väljaku ja vahisõdurid avasid põhjaväravad.

      Linnale langes vaikus. Mustendasid teravatipulised kirikukuplid, taevas süttisid tähed. Saabunud vaikuses valdas Mamamzet rahutus, oli kuulda ainult öökulli huikamist katoolikose aiast.

      Kuus kuud oli ta viibinud Mtshetas ja selle aja jooksul polnud ei kuningas, katoolikos ega väeülem phovilaste ja aragvilaste mässu kohta ainsatki sõna poetanud. Polnud nad juttu teinud ka kirikute rüüstamisest. Selle välise lahkuse taga oli tunda varjatud raevu ja ähvardust.

      Möödunud kuu oli kuningas koos oma saatjaskonnaga veetnud Uplistsihhes. Öösiti kihutasid Herki ja Uplistsihhe vahet sõjamalevad. Ööd läbi oli Mamamze kuulnud kabjaplaginat. Ka lossis oli ärevust märgata. Nüüd hakkasid malevad uuesti liikuma. Võib-olla valmistub kuningas sõjaks keisriga või on oodata Tbilisi emiiri kallaletungi? Ehk on see tõesti nii, aga mida tehti siis Tšiaberiga ja milline saatus on tabanud Kolonkelidzet?

      Võib-olla on juba neil mõlemal silmad peast välja torgatud? Kes teab, vahest on nii Korsatevela kui Kvetari linnus juba maatasa tehtud?

      Aga mis saab siis Mamamzest?

      Nad annavad talle vist aega paranemiseks. Ka munk, kes tema juures valvab, vaikib nii kahtlaselt, võib-olla on ta nuhk.

      Kindlasti ootavad nad vaid ta paranemist ja kes teab, võib-olla on tänane öö eristav Mamamze viimne öö?

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Huvitav, kuhu läks see ratsasalk, mis äsja üle Tähetarkade silla kihutas? Järsku on nad Tšiaberi ja Thalagva juba Mtshetasse toonud ja ahelatesse pannud ning ühel ööl raiutakse kõigil kolmel korraga pea otsast.

      Kas ei talitanud kuningas nõnda Tshratba väike-eristavidega? Algul kutsus ta külla isa ja painutas ta kaela, seejärel meelitati ka poeg Tshvilo kindlusest välja. Kolm kuud hoiti mõlemaid Sanatloi vangitornis. Vaiksel nädalal saatis kuningas nende juurde lossivaimuliku, käskis neile armulauda anda ja laskis vangidel pea otsast raiuda, nende surnukehad aga Aragvisse visata.

      Oo, see lossivaimulik, see musta kuuega kaaren! Mamamze oli teda alati vihanud nagu katku. Vaat kes on tõepoolest nuhk ja lömitaja.

      Giorgi pani ta kõrgest soost vangi luurama. Tema kraaksumine ennustab surma. Esimestel kuudel, kui Mamamze veel hinge vaakus, käis ta igal hommikul tema magamisruumis varitsemas, uuris, silmad pilukil, Mamamzet, nagu tahtnuks pärida: kas sa pole ikka veel hingusele läinud?

      Vangile, keda ootab surm häbipostis, jookseb ta armulauda viima ja jutustab talle, kuidas Kristus muutis Kaana pulmas vee veiniks.

      Mõttesse vajunud Mamamze võpatas. Muhnari kindlusest kihutas välja kaks ratsanikku, mõlemal käes tuldpilduv mõõk. Nad kappasid üle Samtavro väljaku ja suundusid lossist möödudes Tähetarkade silla poole.

      Mis see siis oli – kas viirastus?

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze kuulis selgesti kabjaplaginat. Miks vahisõdurid tornide otsas ometi rahulikult paigal seisavad? Kas siis silmad ja kõrvad teda petsid?

      Vahest oli see ikkagi viirastus? Ei, need olid ratsanikud, ratsanikud lihast ja verest, tuldpilduvad mõõgad käes.

      Lahingute arv, millest Mamamze oli osa võtnud, polnud kindlasti väiksem tema enda eluaastate arvust, kuid surmahirm oli tal tänini tundmata.

      Aga seekord ehmus ta tõepoolest, põlved lõid nõrgaks, abitult vajus ta kühmu ja haaras kivist käsipuust kinni.

      Siis võttis ta ennast kokku, ajas selja sirgu, vaatas uuesti Samtavro väljaku poole ja nägi, et mööda kihutavad kolm uut ratsanikku, neile järgnesid veel kolm ja siis tuli juba terve malev. Ratsanikud lendasid nagu tuul, nende mõõgad pildusid sädemeid.

      Mehed ei paotanud suud, kostis vaid ühtlast kabjatüminat. Kui nad lossi kohale jõudsid, valgustasid helendavad mõõgad meeste süngeid nägusid, läikivaid kiivreid ja turviseid. Malev kadus pimedusse.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Kes teab, vahest olid kaks esimest ratsanikku Tšiaber ja ta piimavend Tohhaisdze, kes olid purustanud Mtshetast õhtul väljunud väe ja tungisid nüüd linna.

      Kui see nõnda on, miks siis vahisõdurid vaikivad? Ehk on nad ära ostetud?

      Aga tuldpilduvad mõõgad? Võib-olla tõi Tšiaber selliste mõõkade sepistamise saladuse kaasa Bütsantsist.

      Aga miks ei rääkinud ta sellest siis isale? Tahtis ehk kõigepealt oma isa proovile panna?

      Nüüd meenus Mamamzele Tšiaberilt kuuldud jutustus: Bütsantsi keiser oli vangi võtnud ühe Bagdadi türklase. kes oli osanud taguda mõõku, mis tungivad läbi luust ja rauast. Vaia otsaski polnud türklane oma saladust avaldanud.

      Jah, aga kuidas õnnestus Tšiaberil ilma võitluseta Muhnari ja Gartiskari kindlustest jagu saada?

      Nad võivad ju linnas olla, kuid Mtsheta lossi nad ometi nii hõlpsasti ei valluta. Aga kui nad lossi piirama hakkavad, siis raiutakse Mamamzel pea otsast, see on enam kui kindel.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze läks kiiresti oma magamistuppa tagasi. Munk oli psalmiraamatu maha pillanud ja magas rahulikult, pea kätel.

      Mamamze pani turvised selga, kiivri pähe, kinnitas mõõga vööle ja läks mööda salatreppi alla aeda.

      Aias märkas ta kaht varju, kes hääletult viljapuude vahele kadusid.

      Kedagi kohtamata ületas ta Samtavro väljaku.

      Siis jõudsid talle järele kolm odameest. Mehed paistsid väsinud olevat. Nende kiivrid hiilgasid kuuvalgel, hobuste samm oli raske.

      Ratsanikud sõitsid mööda ja Mamamze vaatas tagasi: tema järel liikus suur kaamelikaravan. Ta pööras teelt kõrvale, märkas kabelit ja läks selle juurde.

      Kabelitrepil lamasid inimesed. Ta astus lähemale. Ei saanud aru, kas need olid kerjused või palverändajad. Kõik magasid raskesti, ainult üks rauk istus kivi otsas ja luges omaette pomisedes öist palvet. Nišis ikooni ees vilkusid vahaküünlad. Mamamzele paistis, et Lunastaja nägu on haledalt viltu kiskunud, ja ta ei tundnud end kuigi mugavalt. Ta astus kivil istuva vanamehe juurde ja tervitas teda.

      Vanamees vastas tervitusele, osutas silmadega enda kõrvale kivile ja nihutas end ruumi tehes ääre poole.

      «Aulik teekäija,» kõnetas Mamamze palvetajat. «Kas sa ei tahaks oma kehakatteid minu omade vastu vahetada?»

      Vanamees tõusis püsti, tõmbas võõra valgusele lähemale ja mõõtis teda pealaest jalatallani. Saanud aru, et tegemist on kõrgest soost mehega, küsis ta imestunult:

      «Mis nuhtlusega Issand sind küll on karistanud, vaene vend, et sa endale kehva rändaja räbalaid himustad?»

      «Ma olin paganausku ja lasksin ennast Mtshetas ristida,» alustas Mamamze. «Nüüd tahan ma Kristuse eeskuju järgida. Loobun maistest hüvedest ja hakkan maad mööda rändama nagu vaene teekäija, kellel pole kodu ega peavarju. Eks teinud ju nõnda ka meie Lunastaja, kes on päästnud meie СКАЧАТЬ