Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seljast oma nadised vammused ja ulatas need Mamamzele, istunud kivi otsa, võttis jalast katkised viisud ja andis ka need võõrale.

      Mamamze paljastas pea ja pani oma kiivri maha, seejärel võttis ta seljast raudrüü ja kallihinnalise sametkuue ning andis need raugale. Istus siis ja tõmbas jalast safiansaapad, kreeka galeeride moodi ülespoole koolutatud ninadega, ja asetas ka need rauga ette.

      «Kust kandist te olete ja kuhu tee teid viib?» küsis ta.

      «Me oleme puusepad ja müürsepad, tuleme Kvelistsihhest. Korsatevela kiriku olevat paganad kuuldavasti maha lõhkunud. Homme hommikul asume katoolikose käsul teele seda üles ehitama.»

      Korsatevela meenutamisel hakkas Mamamze süda peksma, ta tahtis pärida, mida Korsatevela kohta veel kuulda, kuid loobus sellest mõttest kohe.

      Ta riietus ümber ja otsustas lahkuda. Vanamees oleks omakorda võõrast tahtnud küsitleda, kuid ta ei jõudnud veel suudki avada, kui too juba jumalaga jättis ja pimedusse kadus.

      Pimedal Mtavarta Sanatlo tänaval jõudis Mamamzele järele karavan – need olid Džavahheti kaupmehed, kes olid teel Herki kindlusesse.

      «Kas lubate vaesel rändajal teiega koos teed jätkata?» küsis Mamamze karavanijuhilt alandlikult. «Öösiti on mul hirm kiskjate ees.»

      «Kes sa oled?»

      «Ma olen palverändaja Taost, lähen jalgsi Artanudži kindlusest Gudamakarisse, et seal kirikule annetusi korjata.»

      Nõnda vesteldes läbisid nad Mtavarta Sanatlo. Oli vaikne. Mamamze vaatas vahetevahel tagasi. Ei paistnud kedagi. Nähtavasti polnud tema põgenemist lossist märgatud ja ta rahunes. Veidi aja pärast mööduvad nad Muhnarist ja siis on ta päästetud. Pime öö kaitseb teda nagu kindlus.

      «Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

      Muhnari väravad olid lukustatud.

      Karavanijuht rääkis Mamamzele, et eristavid Tšiaber ja Thalagva Kolonkelidze olevat osseedid ja dsurdsukid mässule õhutanud ja et kuningas kartvat nüüd kallaletungi põhjast.

      Karavanijuht tervitas kindluseülemat ja palus, et nad läbi lastaks. «Me tulime koidu ajal välja Uplistsihhest, aga tee peal kärvas üks kaamel ära, ja seni kui me koormaid ümber ladusime, jõudis öö kätte,» seletas ta.

      «Mitu ajajat teil on?» päris kindluseülem.

      «Ajajaid on kaksteist ja tee peal ühines meiega üks palverändaja, kes kogub annetusi kirikule.»

      Nende läbirääkimiste ajal märkas Mamamze, et karavani juurde libises kaks varju.

      Kui väravad kindluseülema käsul avati, astus üks tundmatu Mamamze juurde ja ütles karavanijuhi poole pöördudes valjusti:

      «See palverändaja on kuninga külaline ja jääb siia.»

      Väeülem Zviadi lossis oli Mamamze põgenemine suure segaduse tekitanud. Teenrid jooksid välja, süüdati lambid. Väeülem ei maganud veel, ometi ei väljunud ta tükil ajal oma magamisruumist.

      Mamamze oli näost valge, selja taha väänatud kätega seisis ta keset tuba. Lõpuks tuli väeülem.

      Zviad istus toolile, habetunud nägu sünge. Mõõtis kerjuseräbalates Mamamzet pealaest jalatallani.

      «Kes sa oled?» küsis ta lõpuks hooletult, nagu ei tunneks vangi ära.

      «Ma olen eristav Mamamze,» kostis vang ja langetas pea.

      Zviad tõusis püsti ja lükkas talle tooli, andis siis Mamamze selja taga seisvale odamehele käsu vangi käed vabastada.

      Vang pomises midagi tänuks, ja jällegi märkas väeülem, et eristavi lõug vajus ripakile ning lõi võdisema.

      «Ega sul külm ei ole, suur eristav?» küsis ta.

      «Ei, nüüd on mul tõepoolest palavik, väeülem.»

      Kibe naeratus kõverdas Mamamze täidlasi huuli.

      «Kuhu sul siis järsku nii kiire hakkas? Kuningas ütles ju, et ta su homme koju saadab.»

      Eristav vaikis mõne hetke, tõstis siis pea ja vaatas Zviadi kokkukasvanud ähvardavatele kulmudele.

      «Ma ei tea isegi, väeülem, mis minuga juhtus. Võib-olla nägin haigest peast viirastusi… Aga pärast seda, kui te olite lahkunud, läksin ma rõdule ja vaatlesin linna all. Mingisugused ratsanikud kihutasid mööda, algul ikka kahe-, siis kolme- ja veel kord kolmekaupa, ja siis tuli terve malev ja neil kõigil olid käes tuldpilduvad mõõgad. Kas ma vähe olen koos Bagrat Kuropalatiga saratseene nottinud, kuningas Giorgiga võitlesin õlg õla kõrval kreeklaste vastu, aga midagi niisugust ei ole mu silmad küll kunagi näinud.»

      «Ahaa, sa tahad vist teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad need on. Seda teame vaid mina, kuningas ja meie relvameistrid, aga kahekeelsetele me seda saladust ei avalda. Ma korraldasin selle rongkäigu just sinu jaoks, et näha, kas sa oled meie sõber või vaenlane. Nüüd on meile kõik selge. Homme sõidad sa kuninga käsul oma lossi tagasi. Ütled Tšiaberile ja Kolonkelidzele, et nad kuningale uuesti truudust vannuksid, muidu tuleme ise Korsatevelasse, ja siis saate teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad neil käes on,» lõpetas väeülem ja ütles külalisele head ööd.

      Mtavarta Sanatlo sepad töötasid öö otsa: tulised mõõgad võeti alasilt, ulatati samas seisvatele ratsanikele, ja need kihutasid kuupaistelisse öhe, välgutades õhus india terast, mis ikka veel lõõmas nagu tuli.

      Hommikuni seisis Mamamze akna all. Alles siis, kui taevas värvus sinakashalliks ja kustus Marss, jäi ta vähekeseks ajaks tukkuma.

      Varahommikul äratas sõnumikandjate ülem ta üles ja teatas, et hobused on hakkamas.

      Kaks odameest saatsid Mamamze üle õue ja aitasid ta hobuse selga. Talliülem ulatas talle piitsa.

      Mamamze palus tänada kuningat ja väeülem Zviadi.

      Katoolikosele palus ta edasi anda palve, et too külastaks Korsatevela lossi ning saadaks ta valdustesse ikoone ja preestreid.

      Alles siis, kui ratsanikud möödusid Muhnari kindlusest ja sõnumikandjate ülem pööras ära põhja poole, hakkas Mamamze uskuma, et see tee viib ta tõesti koju, aga mitte teise ilma, nagu ta kogu aja oli kartnud.

      Kevad nihkus piki mäenõlvu ülespoole. Aragvi kallastel õitsesid alõtšapuud ja lõokesed taeva all lõõritasid noorenenud maa rõõmuküllast laulu.

      IV

      Ühel aprillikuu viimasel päeval saatis Giorgi katoolikos Melkhisedeki juurde kojaülema ja käskis ütelda, et Melkhisedek tuleks laupäeval pärast jumalateenistust kuningalossi. Katoolikos imestas, kui nägi oma vastuvõturuumis longuspäi seisvat saadikut, sest senini oli noor kuningas teda alati ise külastanud.

      Katoolikos ei olnud kuningaga rahul, kuid jättis oma meelepaha targu avaldamata. Giorgi tegeles usu- ja kõlbluseküsimustega palju vähem kui ta isa Bagrat Kuropalat.

      See on juba niisugune inimlik nõrkus: vahetevahel kiidame surnuid, et elavatele varju heita.

      Hoolega ülistas Melkhisedek Bagratit: СКАЧАТЬ