Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida Giorgi oli ennist märganud põtrade silmades.

      Sarve vastu võttes vaatas ta tütarlapse kätele, mis olid valged nagu mandlipiim.

      «Sellistest kätest on õnn isegi mürki vastu võtta,» mõtles ta ja tühjendas sarve.

      Samas meenus talle, et Tšiaber oli Korsatevela kindluses mürgitanud osseetide kuninga. Äkiline hirm valdas teda, «kartmatut otsekui kehatu vaim», nagu kroonik ütleb. Kuid ehmatus möödus kohe ja ta tundis järsku oma tervest ja liikumisvõimelisest kehast suurt rõõmu. Tuli tahtmine rääkida.

      «Thalagva näitas mulle sinu põdravasikat. Nebiera on tore loom,» ütles ta.

      Šorenal oli hea meel, et kuningale ta lemmikpõder meeldis, ja ta pani imeks, et Giorgile oli isegi põdra nimi meelde jäänud. Ta tahtis vastata, kuid sõnad jäid kurku kinni ja ta langetas pilgu häbelikult kätele.

      Kuningas polnud ammu ta häält kuulnud ja ta kõnetas neidu uuesti:

      «Thalagva rääkis, et ta on orb, kus ta ema on?»

      «Ema põgenes tal sügisel ära. Tavaliselt lepivad emapõdrad vangistusega kergemini kui isased, eriti veel kui neil vasikas sünnib. Nebiera ema ei sarnanenud teiste põtradega. Üks didolane tõi ta isale kolm aastat tagasi. Me nägime temaga kaua vaeva, aga ei suutnud teda kuidagi taltsutada. Ma söötsin teda oma pihust, andsin talle soola, aga ta vahtis kogu aeg aina metsa poole. Sügisel on nende luikamine kohutav. Ma ei saa siis öösiti silmagi kinni. Nebiera ema ammus ööd kui päevad, ei võtnud toitu suu sissegi ja lõpuks ei puudutanud enam vettki. Me kartsime, et ta suurest kurvastusest ära sureb. Isa käskis jahimeestel ta lõa otsas mägedesse viia ja lasta tal soolase allika vett juua. Kui ta mägesid nägi, siis hakkas ta südantlõhestava häälega kisendama, jõi allikast vett, huikas korra ja hüppas kaljult alla.»

      «Aga mis jahimeestest sai?» päris Giorgi.

      «Üks jõudis köie otsast lahti lasta, aga didolane lendas koos temaga kuristikku.»

      «Näed, kui raske on ilma vabaduseta,» ütles Giorgi ja vaatas talle silma. «Kas sina ka jahil käid?» küsis ta.

      «Käin küll.»

      «Mis sa siis saagiks oled saanud?»

      «Hirvi ja kaljukitsi.»

      «Kas sa põtra ei ole lasknud?»

      «Ei, põtra veel ei ole.»

      «Kas sa käid üksi mägedes?»

      «Ei, koos isaga, aga kui isal aega ei ole, siis käin vahel ka Arsakidzega.»

      «Kes see Arsakidze on?»

      «Minu piimavend.»

      Joodud vein pani Giorgi põsed roosatama. Ta oli päev läbi ratsutanud, väsinud ja näljane ja sõi nüüd isukalt põdraudarat (varda otsas praetud põdraudar oli tema lemmikroog). Šorena lausa säras ja Giorgi tundis end tema kõrval üliõnnelikuna. Hetkel oleks ta palju meelsamini olnud lihtne ülik, mitte kuningas. Kiirkäskjalg Ušišaraisdze võinuks tõesti kellegi pealiku kätte sattuda ja Zviad tõesti teel Pankississe olla.

      Samal hetkel astus sisse kiirkäskjalg, kelle ta viimasena teele oli läkitanud, ja tuli otse kuninga juurde. Giorgi rõõmustas: «Nähtavasti on ta Ušišaraisdzet edestanud ja toob mulle nüüd soovitud teate.»

      Käskjalg kummardas.

      «Zviad on saabunud.»

      Verev helk libises üle kuninga näo, kuid ta valitses ennast kohe.

      Kolonkelidzet, kes istus laua otsas, läbis ebameeldiv värin, kui ta Zviadi nime kuulis. «Eks pidanud Zviad ju Pankississe minema?» arutles ta endamisi.

      Saali astus Zviad kolmekümne odadega relvastatud sõjamehe saatel.

      Kolonkelidze hämmastus kasvas veelgi. Ta polnud kunagi kuulnud, et mõni sõjamees peale Zviadi oleks relvaga astunud ruumi, kus viibib kuningas, kuid… asi läks veel hullemaks.

      Relvastatud mehed jäid ukse juurde, Zviad aga ei sammunud kuninga poole, vaid astus peremehe ette ja ütles ilma tervitamata kindla, rahuliku häälega:

      «Abhaaside ja grusiinlaste kuninga nimel käsin sul kindluse võtmed ära anda.»

      Giorgi langetas pea.

      Kolonkelidze vaatas vastasistuvale kuningale otsa, puna ja kahvatus vaheldusid ta näol, ta tahtis tõusta, kuid Zviadi karvane käsi rõhus rängalt talle õlale ja ta ei suutnud ennast liigutadagi.

      Relvitud phovi sõjamehed kargasid püsti, pealikud tormasid uste poole, kuid Zviadi odamehed panid neil tee kinni.

      Šorena kiljatas ja anus püstitõusnud kuninga juurde joostes:

      «Halasta isa peale, tee seda vähemalt minu pärast!» Ent kuninga mornil näol polnud vähimatki halastust ja tütarlaps viskus nuuksudes ta jalge ette. Giorgi kummardus alla, tõstis neiu üles nagu lapse ja asetas minestanu patjadega kaetud lavatsile.

      Ta pöördus ja tahtis väljuda. Tema juurde sööstis Guranduht ja embas ta põlvi.

      «Ära saada meid hukka. Anna veel viimast korda Thalagvale andeks. Mina, mu õnnetu mees ja mu ainus tütar, me oleme eluaeg sinu orjad.»

      Naine suudles ta rõivaid ja hoidis tal põlvede ümbert kinni.

      Kuningas aitas eristavi naise püsti, lükkas ta tasa eemale ja lausus kuivalt:

      «Sõjas ei ole minul midagi käskida, see on väeülema asi…»

      Zviadi sõjamehed sidusid Kolonkelidze, linnuseülema, kolm pealikut ja seitse vanemat kinni, Samal ajal käis koridorides, peakindluses ja lamedatel tornikatustel äge kähmlus.

      Linnuseõue sadas ülalt laipu, põdrad röökisid, väravad ja uksed ragisesid, kilbid kõmisesid, kihutasid ringi lambakarjad, oigasid haavatud sõjamehed, kisendasid katustelt kukkunud ratsanikud, hirnusid hobused.

      Koridorides sõelusid tõrvikukandjad ja neile peeti jahti, sest iga sõjamees püüdis endale tõrvikut saada, et oleks võimalik eraldada omi vaenlastest.

      Taplus kestis hommikuni. Ükski hing ei osanud arvata, kellele kuuluvad Kvetari linnus ja ta tornid järgmisel päeval.

      Enne kui Marss taevavõlvil kustus, olid kõik tõrvikukandjad tapetud. Polnud enam ühtki tõrvikut, pimedasse jäänud sõjamehed kössitasid seinte ääres, võitlus oli lõppenud.

      Koidu ajal löödi Kvetari kindluses trummi. Kindlust piiravates vägedes hakati pasunaid puhuma.

      Kindlusesse tunginud kolmsada tao sõjameest vallutasid lõunaks esimese linnusetorni.

      Linnuseülem võeti kinni ja heideti müürilt alla. Varsti tungisid Zviadi malev ja kuninga tuhandepealine vägi sisse ka ülejäänud kolme torni.

      Õhtu poole löödi lossiõues üles neli teivast ja nende ette süüdati lõke. Kolm sõjameest tõid vangikongist välja läbipekstud eristavi ja sidusid ta käsi- ning jalgupidi teivaste külge kinni. Lõkke äärde ilmus ühesilmaline Tbilisi timukas Sagira, habe sassis, nägu täis mõõgaarme. Sagira võttis taskust kaks ümmargust, inimese silmast СКАЧАТЬ