Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läks ülesmäge. Hakkasid järele jõudma ka ülejäänud väed. Kolonkelidzel langes süda saapasäärde. Kes teab mitu tuhat meest kuningal veel varuks võib olla?

      Kuid kuninga olek ei andnud ärevuseks põhjust.

      Oli vaikne, päikesepaisteline õhtu, hobuste sõbralik puristamine, mägijõe kohin, taevani ulatuvad sinised mäed ja silmakivikarva kõrge taevas – see kõik mõjus rahustavalt. Giorgi, Kolonkelidze, Mamamze ja nende saatjad vestlesid omavahel sõbralikult, nagu oleksid nad unustanud, et on siia tulnud üksteise verd valama.

      Kolonkelidze oli meeldiv vestluskaaslane. Lüheldast kasvu ja kuivetu, juba hallineva habemega, nägi ta ometi mehine ja nooruslik välja, ta meekarva silmad välkusid tuliselt.

      Kuningas piidles teda vargsi, meenutades õhtupoolikut Mtshetas, kus Kolonkelidze oli džigiteerinud võidu oma tütre Šorenaga. Siis oleks neid küll ennem õeks ja vennaks võinud pidada.

      Tee kohal rippuvatelt okstelt langes maha kastanimune, orus luikas isapõder, kõrgete nulgude okstel hüplesid nugised.

      Kuningas sõitis meelega kiiremini, Kolonkelidze järgnes talle, ja kui nad olid teiste kuuldekaugusest välja jõudnud, hakkas Kolonkelidze ääri-veeri mööda kõnelema «kurvast arusaamatusest». Silmagi pilgutamata ajas ta kõik pahandused didolaste ja galgailaste kaela; pööramata pilku Giorgi näolt, kirus ta neid paganaid vihaselt. Tänuga meenutas ta väeülemat, kes oli selle «rämpsu» Phovi mägede taha kihutanud. Ta kurtis ettevaatlikult vaid selle üle, et Zviad oli saanud temalt pantvange ja võtnud saagiks hulga sõjavarustust, ometi polnud ta halastanud vanematele, kes olid endale patukahetsuse märgiks köie kaela sidunud.

      Kuningas peatus, kutsus kiirkäskjala, käskis tal Zviadi juurde tõtata ja ütelda, et ta ei tohi enam vanemaid puua ja et ta peab kohe Tshrakarist lahkuma ning ootama kuningat Pankissis.

      Eristavi tuju tõusis: nähtavasti tahab kuningas tõepoolest alustada Pankissist sõjaretke Kahheti-Hereti piiskopi vastu.

      Mõningat lootust andis talle ühtlasi aimus, et kuningas polnud täiesti ükskõikne Šorena vastu. Teadis ta sedagi, et kuningannale ebaseaduslikud armulood ei meeldinud.

      Tuli meelde, mida Guranduht oli rääkinud ümmardajate tähelepanekutest neljakümnendal päeval pärast Tšiaberi surma: kuningas olevat üsna agaralt Šorena peale silma heitnud. Tohhaisdze teade läks tema oletustega kokku: Giorgi laskis Pharsmanil risti mürgitada vaid selleks, et tappa Tšiaber ning vabastada Šorena.

      Sel hetkel uskus Kolonkelidze päris kindlasti, et kuningas on tulnud Šorenat endale naiseks kosima. Mamamze ja Tohhaisdze juuresolek ei meeldinud talle nüüd enam põrmugi, ainult segada võisid nad ta plaane.

      Kui Giorgi ennast tõepoolest kuningannast lahutada laseb ja Šorenaga abiellub, siis on Kolonkelidze valmis teda sõjas Kahheti-Hereti piiskopiga abistama. Võimalus kuningaga sugulaseks saada avas auahne eristavi ees uusi väljavaateid. Lootusrikkalt ratsutas ta külaliste ees linnuse poole.

      Kolonkelidze saatis käskjala Kvetarisse teatama, et valmistutaks kuninga ja ta saatkonna vastuvõtuks.

      Linnuseülem, seitse pealikut ja kolmteist vanemat ratsutasid külalistele vastu. Eristavi naine Guranduht ja tütar Šorena tervitasid kuningat linnuse väravate juures.

      Kakssada viiskümmend härga, seitse põtra ning üle kolmesaja lamba tapeti sel õhtul Kolonkelidze lossis.

      Enne pidusöögi algust vestlesid kuningas ja eristav veidi nelja silma all, hiljem kutsuti nõupidamisest osa võtma ka viis Tao ülikut, kindluseülem ja kolm pealikut.

      Lepiti kokku, et juba järgmisel päeval lähevad kuningas ja Kolonkelidze Pankississe ja alustavad sealt koos sõjakäiku Heretisse.

      Kuningas pani eristavile pöidlasse rubiiniga sõrmuse ja kinkis talle kõrvarõngad, bütsantsi vöö, kiivri ja raudrüü, kolm soomustatud hobust, lipu ja oda. Ta tõotas Kolonkelidzele igavest rahu ning ta valduste täielikku puutumatust.

      Kolonkelidze viis kuninga oma põdrakarja vaatama. Põdrakoppel asus linnuseõues.

      «Kui linnus on sisse piiratud, siis tapame neid lihaks, rahuajal laseme paljuneda,» jutustas peremees lõbusalt.

      Vaimustusega vaatas Giorgi kauneid loomi. Ema- ja isapõdrad tõstsid pead, karja kohal lainetas sarvedemets. Põdravasikad pugesid pelglikult emapõtradele jalgade vahele. Ainult üks, kõige toredam lõvikollane põdravasikas seisis, pea uhkelt seljas, teistest eemal pihlaka all. Kui Giorgi talle lähenes, ei liikunud ta paigast, ainult vaatas talle oma suurte ahhaatsilmadega otsa.

      Giorgi sirutas käe välja ja hüüdis: «Hutsah, hutsah!» Põder tuli lähemale, vaatas väljasirutatud kätt ja tõmbas oma kareda keelega üle Giorgi peopesa.

      «See on Šorena lemmik Nebiera, ta on orb. Šorena ise kasvatab teda,» seletas Kolonkelidze.

      Giorgi pööras pilgu karja kõige suuremale ja uhkemale emapõdrale.

      «Mul on seitsekümmend niisugust lüpsipõtra, kakskümmend neli looma saadan homme sulle Mtshetasse,» lubas eristav.

      Ei olnud Giorgi oma elus ühtki võõrast asja nõnda kuumalt ihaldanud kui seda põdrakarja, põdrakarja ja Šorenat…

      «Keegi teine ei saa Šorenat. Tšiaber ei ole enam elavate kirjas. Aga põdrakari? Põdrakari… Eks näis, mida tänane öö toob…»

      Kuningas vaatas Kolonkelidze meekarva silmadesse. Sel hetkel oli eristavi pilk täiesti siiras. Paistis, et ta kavatseb tõepoolest need kaksteistkümmend põdrapaari Mtshetasse saata.

      Pidusööming algas. Teenrid tõid sisse kausikesed rasva ja siidtahtidega ning süütasid tuled. Giorgi läks rahutuks. Ta oli lootnud, et Zviad jõuab pärale enne, kui lauda istutakse.

      «Mis siis, kui käskjalg Ušišaraisdze teel kinni püüti?» mõtles ta ehmunult.

      Ušišaraisdze oli lahingutes proovitud mees, ta ei annaks saladust välja ka siis, kui ta jalgupidi üles tõmmataks. Kuid tema lõksulangemine ajaks kõik Giorgi ja Zviadi plaanid nurja.

      Kui Ušišaraisdze Tshrakarisse ei jõudnud, siis võttis Zviad tema viimast korraldust tõena ja läks Pankississe. Kui aga Ušišaraisdze tervena pärale jõudis, miks siis Zviad küll nii kaua viivitas? Ei olnud Pankissi ju kaugel.

      Giorgi ei teadnud, mida salakaval eristav tema ja ta saatkonnaga ette kavatseb võtta, – kergesti võidakse neile mürgitatud veini või liha pakkuda.

      Üldse ei tahtnud ta vaenlase soola-leiba maitsta. Pärast söömaaega algas jooming.

      Kui oli joodud kuninga terviseks, ulatas Šorena ise Giorgile sarve, et viimane võiks öelda vastutoosti.

      Sel õhtul meeldis eristavi tütar kuningale rohkem kui kunagi varem.

      Šorena oli küpseks saanud, kuid ta piht oli endiselt tütarlapselik ja sire. Ta põski kattis kerge kahvatus. Leinarõivaste asemel kandis ta tumekollast iraani siidist kleiti, mis liigutamisel helkis pruunikates toonides.

      Ta oli veidi pikemaks kasvanud, oma kõrge rinna ja täidlaste puusadega meenutas ta vutti, seda peeneluist ümarat lindu sügisel, kui viinamarjakoristus on lõppenud.

      Kuningas piilus enda kõrval istuvat Šorenat, ja mehe kullipilgu eest ei jäänud varjule, et leinav mõrsja on jõudnud piirini, СКАЧАТЬ