Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Giorgi kukutada ja Tšiaberi tema asemele troonile panna. Me oleksime vallutanud Mtsheta, piiranud sisse Uplistsihhe, võtnud ära Tmogvi ja Panaskerti kindluse. Kuninganna oleksime saatnud Bedia kloostrisse, Tbilisi emiiri oleksime välja ajanud, taastanud Armazi ja Zedazeni. Melkhisedeki ja ta mustakuuelised nuhid oleksime Kartlossi hauale ohverdanud. Aga sina olid just siis Mtshetas vangis. Mulle ei meeldinud see uusaastasõit Mtshetasse juba algusest peale.»

      «Häda, oh, häda mulle,» halises Mamamze, endale käega vastu laupa lüües. «Kui te oleksite Mtshetat rünnanud, siis oleks Giorgi mu küll peajao lühemaks teinud. Pidi see neetud karu mulle ette sattuma, muidu oleksin ma sealt kohe ajama pannud.»

      «Giorgi ei salli ju ise ka Bütsantsi, aga ta on kõhkleja, ebaleb kogu aeg katoolikose ja Pharsman Pärslase vahel. Arvatakse, et Giorgi muretseb Kolonkelidze ikoonide pärast. Aga ta kartis hoopis seda, et Tšiaber võtab Šorena ära, – juba see mõte ajas ta marru.

      Ta nägi Šorenat esimest korda kolm aastat tagasi Mtshetas kirikupühal. Unustas igasuguse väärikuse, jättis maha kuninganna ja katoolikose koos saatjaskonnaga ja jooksis nagu poisike minu ja Tšiaberi järel. Kui me minema asutasime, tormas ta Šorena juurde, tõstis tüdruku sadulasse, kergitas hobuse varjus ta kleidi äärt ja suudles ta jalga. Tšiaber ei näinud seda, sest ta hüppas just sel hetkel sadulasse.

      Tšiaberi matustel jälgisin ma teda jälle: ka siis piilus ta kogu aeg leinavat tüdrukut. Mälestamispäeval tuli ta Korsatevebasse vaid selleks, et Šorenat näha.»

      Eristav Mamamze tõusis püsti, haaras Tšiaberi mõõga ja virutas selle vaibaga kaetud lauaplaadi sisse.

      «Vannu, Šavleg, tänasest päevast ärgu olgu meie elul muud mõtet ega sihti kui kättemaks, verine kättemaks!»

      «Ma vannun oma esivanemate mälestuse nimel, et ma löön kuningas Giorgil pea otsast nagu mürgisel maol.»

      Šavleg Tohhaisdze langes põlvili ja tõstis oma karvadega kaetud tõmmu parema käe.

      Mamamzele meenus ta unenägu.

      Järgmisel päeval saatis ta Savleg Tohhaisdze Kolonkelidze juurde ja käskis talle juhtunust teatada. Lepiti kokku, et Kolonkelidze viib oma väed Aragvi orgu ja et nad ühiste jõududega piiravad sisse Uplistsihhe ja Mtsheta.

      Mamamze käskis Bordohhani veel samal päeval pimedast muldonnist välja tulla, võttis leinariided seljast ja ütles naisele, et Kata läheb mehele Šavleg Tohhaisdzele.

      Bordohhan ehmus – oli ju kuningas Melkhisedeki kaudu nõudnud, et Kata peab abielluma Tharitšisdzega. Hoolimata hirmust küsis ta abikaasalt:

      «Aga mis kuningas ütleb?»

      «Jäta see minu mureks,» vastas Mamamze.

      XV

      Ühel kuuvalgel septembriööl nägi vahisõdur Muhnari kindluse aknapilust tulise ajuga Mtsheta poole kihutavat ratsanikku.

      Vahisõdur ronis üles torni ja vilistas tasa.

      Odad käes, astusid kindluseväravast välja kolm varju ja läksid ratsanikule vastu.

      Vahuleaetud soomustatud hobune norskas valjusti. Võõras nõudis, et ta kindluseülema ette viidaks. Kindluses panid kõik mehe välimust imeks: ta kandis mungarüüd, mis oli üleni takjaid täis, takjanupud olid takerdunud isegi ta mütsikarvadesse, juustesse ja habemesse, sellisena meenutas ta rohkem küll metsavaimu kui inimest.

      Kui siis kindluseülem ilmus, ütles mees, et tal on vaja temaga nelja silma all rääkida.

      Ülem saatis vahisõdurid välja ja võõras tõmbas papaaha peast – selle all helkis kiiver. Ta võttis peast ka kiivri ja pühkis laubalt higi. Seejärel tegi ta oma mungakuue eest lahti, ka selle alt paistis raudrüü.

      Üllatunult vaatas kindluseülem raudrüüs munka. Mõõgale toetudes käskis tundmatu ennast veel samal ööl linna väeülem Zviadi juurde viia.

      Zviad oli hilja õhtul tulnud Uplistsihhest. Kuid võõra tungival soovil äratati ta unest.

      Võõras oli väeülema salakuulaja, Tshrakari kloostri ülem Serapion. Ta teatas järgmist:

      «Thalagva Kolonkelidze viis didolased ja galgailased uuesti Phovimaale, nüüd võtab ta maha ikoone ja riste ja põletab kirikuid, preestrid ja mungad aga puuakse kellatornidesse üles või visatakse kõrgetelt kaljudelt alla. Täna öösel pani ta põlema Tshrakari kiriku.»

      Munk Serapion oli laskunud köit mööda kaljult alla ja põgenenud läbi metsa ööpimeduskatte all. Herkis oli talle antud soomustatud hobune ja ta oli Mtshetasse kihutanud.

      Kolonkelidze kavatsevat suure väega jälle Aragvi orgu tungida. Sel aastal olevat Kvetari eristavil kaks korda suurem malev kui mullu. Mamamze plaanidest ei teadnud munk midagi. Ta oli kuulnud vaid seda, et Mamamze annab oma tütre Kata naiseks Tohhaisdzele.

      Giorgi oli kaaskonnaga Uplistsihhes ja Zviad kihutas järgmisel päeval sinna.

      Aega viitmata kutsus kuningas kokku vanemate nõukogu.

      Kõikidele eristavidele saadeti kiirkäskjalgadega sõna, et nad Uplistsihhesse ilmuksid. Lahinguvalmis malevate kogunemise päevaks määrati üheksas oktoober. Nõupidamine kestis keskööni. Otsustati, et Zviad läheb otsekohe suure malevaga Phovimaale ja et kuue päeva pärast järgneb talle oma väega ka kuningas.

      Zviadil kästi üks väesalk Kvetarist mööda saata, et see sulgeks tee Phovi mägedesse ja jääks valvama Torgva kindluse juurde.

      Zviadil kästi võimalust mööda verevalamist vältida, võtta kindlustes pantvange, hoiatada oma sõjamehi rahva riisumise eest, võtta saagiks vaid sõjariistu ning vabastada vangistatud vaimulikud ja mungad. Zviadi malev pidi eesminevale salgale järgnema, ta ei tohtinud enne kuninga saabumist Kvetari linnuse piiramist alustada. Giorgi teadis, et tugevat vastupanu kohates võib Zviad kas või kogu maleva hukutada.

      Giorgi kartis ka seda, et juhul, kui neil ei õnnestu Kolonkelidzet välja meelitada, kindlustab too end linnuses, aga talv oli tulemas ja ilma toidumoonata ei suuda tema sõjavägi mägedes kevadeni vastu pidada.

      Zviadil oli hea meel, et tema ennustused Giorgile ja Melkhisedekile tõeks olid minemas, – koera saba juba sirgeks ei venita ega vähki õigetpidi käima ei pane.

      Zviadi plaan oli järgmine: ta tahtis veel enne Phovimaale jõudmist mõned kindlused purustada, teeäärsed külad maha põletada, külavanemad üles puua ja hirmunud elanike seast pantvange võtta.

      Kui siis Kolonkelidze talle vastu tuleks, võiks Zviad ta mõnesse kitsasse mäekurusse meelitada ja ta maleva puruks lüüa. Kuningas Giorgi kolm eristavi ja Melkhisedek ei nõustunud Zviadi ettepanekuga. Ei maksa vahekorda rahvaga teravaks ajada: vihased mägilased võivad Kolonkelidze poole üle minna.

      Üheksandal oktoobril kogunes kuninga sõjavägi Uplistsihhesse: saabusid sõdalased Taost ja Klardžetist, tulid Mtsheta ja Alam-Kartli malevad. «Ja kuningas tõstis üles lahingulipu, mis oli toonud õnne Vahtang Gorgassalile, ja ulatas selle väeülem Zviadile. Ja ta vaatas üle oma malevad ja mõõtis hobuste headust.»

      Järgmisel hommikul enne päikesetõusu väljusid väed Uplistsihhest. Mtshetast möödudes liikusid nad piki Aragvi kallast Gudarimakari poole.

      Korsatevela loss jäi hüvakule. Largvissi kindluse juures jaotas Zviad oma sõjaväe СКАЧАТЬ