Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutas mulle,” ütleb Marthereau. „Teate ka, kui palju meie pool elus nuumsiga nüüd maksab?”

      … Majandusliku küsimuse arutamine taganeb äkki ägeda riiu eest Pépini ja Tulacque’i vahel.

      Nad on juba vängemaid sõimusõnu vahetanud, kui kuuldub: „Ma sülitan kõigele, mis sa mulle ütlesid ja ütlemata jätsid. Pea lõuad!”

      „See on minu asi, kas ma neid pean või mitte, sa kuradi raibe!”

      „Küll kolmekilone rusikas su suule prundi ette paneb!”

      „Ei tea, kellele!”

      „Noh eks katsu! Põnnad!”

      Nad kobrutavad vihast, kiristavad hambaid ja lähenevad teineteisele. Tulacque pigistab rusikas oma eelajaloolist kirvest, kuna ta kõõrdsilmad pilluvad sädemeid. Teine, kahvatu, rohekate silmadega, võllaroa näoga, mõtleb ilmselt oma pussile.

      Lamuse asetab oma lapsepeasuuruse rahutoojakäe ja oma vereva näo meeste vahele, kes teineteist pilkudega rabavad ja sõnadega puruks kisuvad.

      „No-noh, poisid, ärge hakake end sandiks tegema. Sellest oleks kahju!”

      Teisedki astuvad vahele ja vastased lahutatakse, kuid nad heidavad teineteisele seltsimeeste vahelt ikka veel verejanulisi pilke.

      Pépin nämmutab oma viimaseid sõimusõnu sapise ja vihast vabiseva rõhuga:

      „Röövel, kõrilõikaja, kaabakas! Oota aga, ega see sulle veel kingitud ole!”

      Tulacque omakorda tühjendab südame lähimale sõdurile:

      „Tattnina niisugune! Vaatasid teda? Tead, siin tuleb kokku puutuda kõiksugu tüüpidega, kellest ei tea, kes nad on. Ollakse tuttavad, aga ometi ei tunta üksteist. Kui see seal tahab kakelda, siis sattus ta just parajale mehele. Saad veel näha, kuidas ma tal ühel päeval molu sisse löön. Kannata!”

      Samal ajal algab taas vestlus ja vaibuvad tüli viimased järelkajad.

      „Iga päev üks ja seesama,” ütleb mulle Paradis. „Eile kippus Plaisance iga hinna eest Fumex’ile vastu lõugu virutama, ei teagi õieti miks, vist oopiumipillide pärast. Kord ähvardab üks ühte, kord teine teist läbi pista. Kas tõesti muutume loomasarnasteks ainult seetõttu, et elame nagu loomad?”

      „Neid mehi ei saa tõsiselt võtta,” väidab Lamuse, „nad on poisikesed.”

      „Seda küll, aga inimesed ikkagi.”

*

      Päev jõuab edasi. Läbi maad katva udu on tunginud natuke rohkem valgust. Aga ilm on endiselt pilvine ja pöördub vihmale. Veeaur tiheneb ja laskub madalamale. Tibutab uduvihma. Tuul toob lootusetu aeglusega meie kohale oma suure niiske tühjuse. Udu ja vihmapiisad immutavad kõike ja muudavad kõik tuhmiks, – isegi Lamuse’i põskede punase andrinoopoli ja Tulacque’i sidrunkollase soomuse. Vesi kustutab me rinnast elava rõõmu, millega toit meid täitis. Vaateväli on ahenenud. Tihedalt maa, selle surmavälja kohal lasub kurb taevaväli.

      Seisame paigal ilma tegevuseta, nagu oleksime siia istutatud. Täna kujuneb raskeks venitada päeva õhtuni, surmata pealelõunast aega. Lõdiseme, meil on halb; tammume paigal nagu loomakari sulus.

      Cocon selgitab oma naabrile meie kaevikute paigutust ja hargnemist. Ta on näinud üht juhtplaani ja teinud arvutusi.

      Meie rügemendi piirkonnas on viisteistkümmend liini Prantsuse kaevikuid. Mõned on maha jäetud, rohtunud ja peaaegu kinni varisenud; teised on korras hoitud ja mehi täis. Need rööbiti jooksvad kaevikud on ühendatud loendamatute jooksukraavidega, mis looklevad ja teevad haake nagu vanad linnatänavad. Kaevikute võrk on palju tihedam kui arvasime meie, kes elame seal sees. Meie armee kahekümneviiekilomeetrise rindelõigu pikkusele tuleb arvestada tuhat kilomeetrit maasse kaevatud liine: kaevikuid, sappe, ühenduskäike. Ja Prantsuse sõjavägi koosneb kümnest armeest. Niisiis on prantslaste poolel umbes kümme tuhat kilomeetrit kaevikuid ja sakslaste poolel niisama palju… Ja Prantsuse rinne moodustab ligikaudu ainult ühe kaheksandiku kõigist rinnetest maakeral.

      Nii kõneleb Cocon ja lõpetab naabri poole pöördudes:

      „Näed nüüd, kui tühised oleme meie selles kõiges.”

      Vaene Barque tal on agulilapse veretu nägu, mida rõhutab ruuge kitsehabe ja tähistab hüüdmärgina laubal ripnev juuksetukk – laseb pea norgu.

      „Tõsi jah, kui mõtlema hakata, siis ei tähenda üks sõdur – või isegi mitu sõdurit – mitte kui midagi kogu selle suure hulga seas; tunned end ses inimeste ja asjade uputuses nii otsatult kadununa, uppununa, justkui üksik veretilk.”

      Barque ohkab ja vaikib. Vestluse lõppemisel on kuulda osake loost, mida jutustatakse poolsosinal:

      „Ta tuli kahe hobusega. Bssss… mürsk! Jäi järele ainult üks hobune…”

      „Igav on,” ütleb Volpatte.

      „Pole midagi, peame vastu!” pomiseb Barque.

      „Peab!” ütleb Paradis.

      „Miks?” küsib Marthereau kahtlevalt.

      „Mis siin põhjust otsida, lihtsalt peab.”

      „Põhjus on siiski olemas,” lausub Cocon. „Isegi mitu põhjust.”

      „Lõuad! Parem, kui neid ei oleks, niikuinii peame vastu pidama.”

      „Mis muud,” tähendab tuimalt Blaire, kes ei kaota kunagi juhust, et korrutada oma armastatud lauset, „mis muud, kui et nad tahavad meie nahka!”

      „Algul mõtlesin paljude asjade üle,” ütleb Tirette, „arutasin ja kalkuleerisin. Nüüd ma ei mõtle üldse enam.”

      „Mina ka mitte.”

      „Mina ka mitte.”

      „Mina pole seda katsunudki.”

      „Sa polegi siis nii loll, kui välja näed, täikrae,” ütleb André oma terava ja pilkava häälega.

      Teine tunneb end kuidagi meelitatuna ja täiendab oma mõtet:

      „Kõigepealt, sa ei võigi midagi teada sellest, mida sa ei tea.”

      „Teada on tarvis ainult ühtainust asja, seda, et bošid on meie maal, et nad on siin juuri ajanud, ja et neid ei tohi edasi lasta, et nad tuleb kord välja ajada! Ja mida varem, seda parem,” ütleb kapral Bertrand.

      „Ja-jah, neil tuleb tallad kuumaks kütta, see on õige! Mis sest muidu välja tuleks? Ei maksa oma nuppu muudele asjadele mõtlemisega üldse vaevatagi. Ainult et see venib pikale.”

      „Ah, et sarvik neid sööks!” hüüab Fouillade.

      „Mina ei nurise enam,” ütleb Barque. „Algul kargas mul hing kõigi vastu täis, kirusin tagalamehi, eraisikuid, elanikke ja viilijaid. Jah, ma kirusin, aga see oli sõja algul. Ma olin noor. Nüüd võtan asju mõistlikumalt.”

      „Neid võib ainult ühtviisi võtta – nii, nagu nad tulevad!”

      „Tõepoolest! Muidu lähed hulluks. Oleme juba selletagi küllalt СКАЧАТЬ