Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imbunud kõigisse neisse lõpmatuisse lõhanguisse, mis vagudena uuristavad seda maanurka, ja ulatub juba meie urgaste lävele. See on kurb Põhja-Prantsusmaa valgus. Kitsas ja mudane taevaski tundub siin täis suitsu- ja tehaselõhna. Selles kahvatus valguses paistavad nende allmaaelanike veidrad riided silma kogu oma võikuses, paljastades määratu ja meeleheitliku viletsuse, mis need sünnitas.

      Ent meie viletsusega on nii nagu püssipaukude ühetoonilise tiksumise ja kahuripaukude mürinaga: suur draama, mille osalised me oleme, kestab juba liiga kaua; meid ei üllata enam meie näod ega naeruväärsed hilbud, mis me leiutasime selleks, et kaitsta end vihma eest, mis tuleb ülalt, muda eest, mis on all, ja külma eest, mis on nagu kõikjale leviv lõpmatus.

      Loomanahad, vaibapuntrad, presenditükid, kõrvikmütsid, villased šlemmid ja karvamütsid, mitmekordselt kokku keeratud või turbaniks seotud sallid, vateeritud või kootud polstrid, mustad või kõigis, ehkki luitunud vikerkaarevärvides tõrva-, vaha- või kummiriidest pealisrõivad ja kottmütsid katavad mehi, varjavad nende mundreid peaaegu samal määral kui nende nahka ja muudavad nad hiiglasteks. Üks on endale selga riputanud nelinurkse vahariide suurte valgete ja punaste malelauaruutudega, – ta on selle leidnud mõnest söögitoast kuskil ajutises peatuspaigas. See on Pépin. Eemalt on teda selle arlekiiniplakati kaudu hõlpsam ära tunda kui ta kahvatu apašinäo järgi. Siin kumerdub Barque’i rinnaesine, mille ta välja lõikas tikitud sulgvaibast ja mis oli kunagi roosa, kuid on tolmu ja vihma käes luitunud ebamääraselt halliks ja viiruliseks. Seal seisab tohutu Lamuse nagu varemeiks varisenud kuulutusetulp afiširäbalatega. Väikesele Eudore’ile annab soomussärgiks kohendatud moleskiinitükk läikiva mardikaselja; ja kõigi nende keskel hiilgab Tulacque oma Suure Väepealiku oranži rinnakattega.

      Kiiver annab mõnevõrra ühtlase välimuse vähemalt nende olendite peadelegi. Ent siingi loob mitmekesisust ja vaheldust mõnede harjumus kanda seda sõdurimütsil, nagu teeb Biquet, šlemmil, nagu Cadilhac, või lottmütsil, nagu Barque.

      Ja meie jalad!.. Ronisin äsja küürutades meie varjendisse, väikesesse madalasse urkasse, mis lõhnab hallituse ja niiskuse järele, kus võib komistada tühjadele konservikarpidele ja määrdunud räbalaile, ja kus kaks piklikku pundart lamasid magades, samal ajal kui nurgas mingi põlvitav kogu küünlavalgel oma leivakotis tuhnis… Üles tagasi ronides nägin läbi nelinurkse avause teiste jalgu. Neid oli ristloodis, püstloodis, kaldasendis, väljasirutatult, kokkutõmmatult – kõik läbisegi, takistades möödapääsu ja kutsudes esile möödujate sõimuvalingu; nad moodustasid mitmevärvilise ja mitmepalgelise kogu: siin oli kedrisid ja säärekatteid, musti ja kollaseid, kõrgeid ja madalaid, nahast, presendist ja igasugusest veekindlast riidest, tumesiniseid, helesiniseid, musti, kollakaid, reseeda- ja khakivärvi sääresidemeid… Volpatte on ainsana säilitanud oma mobilisatsiooniaegsed väikesed säärekatted. Mesnil André uhkeldab juba üle kahe nädala paksude roheliste villaste kootud sukkadega säärte ümber ja Tirette’i on alati tuntud valgetriibulisest hallist kalevist sääresidemetega, mis on sõja algul lõigatud kusagile rippuma jäetud tsiviilpükstest… Marthereau’l on nad kumbki eri tooni, sest tal pole õnnestunud leida kaht ühtviisi kulunud ja määrdunud sinelihõlma, et neid ribadeks rebida. Leidub jalgu kaltsudes, isegi ajalehtedes, mis on kinni köidetud nööriga või veelgi praktilisemalt – telefonitraadiga. Pépin hämmastab seltsimehi ja möödaminejaid kollakaspunakate kedridega, mis ta laenas ühelt surnult… Barque’il, kes tahab olla hakkaja ja leidlik poiss (jumal ise teab, kas ta vennike sellega mõnikord tüütavaks ei muutu), on valged sääred; ta on köitnud haavasidemed oma nahksääriste ümber, et neid hoida. See tema valge allosa on kooskõlas lottmütsiga, mis ulatub välja kiivri alt, kust paistab tuust ruskeid klounijuukseid. Poterloo käib juba kuu aega saksa jalaväelase ilusates, peaaegu uutes säärikutes, rauad kontsa all. Caron usaldas need tema kätte, kui ta oma käe pärast evakueeriti. Caron aga oli need võtnud ühelt baieri kuulipildurilt, kes tapeti Pylônes’i tee juures. Kuulen Caroni veel praegugi seda lugu jutustavat:

      „Noh, vana! Nii ta seal siis oli, tagumik augus, ise kägaras, silmad taevas ja jalad õhus. Ta sirutas oma lõõtsad mulle niisuguse näoga vastu, nagu oleks ütelnud, et küllap nad sulle kõlbavad. „Klapib,” mõtlesin minagi. Aga ära sa mõtle, et see business nende torudega libedalt läks! Higistasin üle poole tunni, kiskusin, väänasin, raputasin – ei midagi! Ma ei puhu niisama. Oma kangete koibadega ei aidanud too kaubapakkuja mulle põrmugi kaasa. Lõpuks igavese vedimise peale tulid koolja koivad põlvede küljest lahti, püksid rebenesid, ja kogu kupatus oli ühe ropsuga peos! Ja seal ma siis seisin, kummaski käes ääreni täidetud saabas. Tuli välja rookida sääred ja pöiad.”

      „Sa liialdad!..”

      „Küsi jalgrattur Euterpe’i käest, kui ei usu. Tegime seda koos. Toppisime käpa saapasse ja kiskusime välja luid, sokiräbalaid ja jalatükke. Noh, aga vahi! Kas nad ei tasunud vaeva?”

      Caroni tagasitulekut oodates kannab Poterloo tema asemel säärikuid, mis jäid kandmata baieri kuulipilduril.

      Nii õpib igaüks oma aru, oma ettevõtlikkuse, oma võimaluste ja julguse kohaselt võitlema kohutava puuduse vastu. Igaüks nagu tunnistaks enesele näidates: „See on kõik, mis ma oskasin, suutsin ja julgesin ette võtta selles suures viletsuses, kuhu olen langenud.”

      Mesnil Joseph tukastab, Blaire haigutab, Marthereau suitsetab tardunud pilgul. Lamuse sügab end nagu gorilla ja Eudore nagu siidiahv. Volpatte köhib ja ütleb: „Hakkan kärvama.” Mesnil André on võtnud välja peegli ja kammi ning harib oma ilusat pruunikat habet nagu mõnda haruldast taime. Ühetoonilist rahu häirib aeg-ajalt raevukas rähklemine, mida põhjustab söödikute endeemiline, krooniline ja nakkav naabrus.

      Barque, kes jälgib sündmusi ja inimesi, laseb pilgul ringi käia, võtab piibu suust, sülitab, pilgutab silma ja ütleb:

      „Tõepoolest, üksteisega ei sarnane me põrmugi!”

      „Milleks sarnaneda?” küsib Lamuse. „See oleks ime.”

*

      Meie vanus? Meid on igas vanuses. Meie rügement on tagavararügement, kuhu hiljem on pidevalt saadetud täiendusi nii kaadriväeosadest kui ka maakaitseväest. Meie rühmas on maakaitseväe reservlasi, noorsõdureid ja poolnahkasid. Fouillade on neljakümne aastane, Blaire võiks olla isaks Biquet’le, kes on kollanokk 13. aasta kutsest. Kapral hüüab Marthereau’d „vanaisaks” või „vanaks rusuks” selle järgi, kas ta naljatab või kõneleb tõsiselt. Mesnil Joseph oleks kasarmus, kui poleks sõda. Jätame veidra mulje, kui marsime oma seersandi Vigile’i juhtimisel, kes on meeldiv väike poja õrnade karvaudemetega huultel ja kes mõni päev tagasi puhkepeatusel kargas koos jõmpsikatega üle hüppenööri. Meie kokkusobimatus rühmas, selles perekonnas, mis pole perekond, ja selles ühendavas kodus, mis pole kodu, on külg külje kõrval kolm põlve, kes on siin selleks, et elada, oodata ja kangestuda liikumatuks nagu vormitud kivikujud, nagu piiritulbad.

      Mis tõugu me oleme? Meid on iga tõugu. Oleme tulnud kõikjalt. Vaatlen kahte meest, kes on mulle kõige lähemal: Poterloo, kaevur Calonne’i kaevandusest, on roosa jumega, ta kulmud on õlgkollased, silmad linaõie-sinised; ta tohutu kuldkollase pea jaoks tuli ladudest kaua otsida suurt terassinist pada, mis on talle nüüd peakatteks. Fouillade, kippar Cette’ist, pööritab oma saatanlikke silmi piklikus ja kõhnas musketärinäos, mille põsed on lohus ja jume viiulpruun. Mu mõlemad naabrid erinevad teineteisest tõepoolest nagu päev ja öö.

      Mitte vähem terava kontrasti moodustavad Cocon, peenike kuiv mees prillidega, kelle näovärv on luitunud suurlinnade mürgiste aurude sööbest, ja Biquet, jändrik bretoonlane, halli nahaga ja lõuaga, mis meenutab sillutuskivi. Samuti pole normandia alamprefektuuri mugaval apteekril André Mesnilil, kel on ilus peen habe ja kes kõneleb nii palju ja nii hästi, palju ühist Poitou lihava talupoja Lamuse’iga, kel on pungis põsed ja härja turi. Barque, kelle pikad koivad on risti ja põiki tallanud Pariisi tänavaid, kõneleb agulikeelt, mille rõhk erineb СКАЧАТЬ