Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad vähemalt midagi tõesti söödavat tooksid, aga muidugi tuleb meil jällegi mõni roppus nahka parkida.”

      „Kas mäletate, sõbrad, mis liha nad meile eile ette andsid? Oli see vast kõva, kõva kui käiakivi. Ja see pidavat olema härjabiifsteek! Mitte härja-, vaid saapatalla-biifsteek! Ütlesin poistele: „Ettevaatust! Ärge närige liiga ahnelt – murrate veel klahvistiku, kui kingsepp on tallast mõne naela välja tõmbamata jätnud!””

      Teises olukorras oleks endise rändkinojuhataja Tirette’i turuvaimukus kõiki naerma ajanud, kuid praegu on meeleolu liiga ärev ja selle seletuse kajaks on ainult üldine urin.

      „Et sa teinekord liiga kõva toidu üle kaebama ei hakkaks, siis topitakse sulle kõhtu midagi pehmemat – õgi käsna, millel pole mingit maiku, või vahi pudruhautist. Kui oled selle nahka pistnud, siis on sama hea, nagu oleksid pool liitrit vett joonud, ei mingisugust vahet.”

      „Kogu selles värgis, mis siin antakse,” ütleb Lamuse, „pole midagi toekat, see ei seisa kõhus. Arvad, et oled enda täis toppinud, aga tõeliselt on su paun tühi. Ja nii sa pikapeale kärvadki lihtsalt toidupuudusest.”

      „Järgmine kord.” kisendab kannatuse kaotanud Biquet, „küsin end vanamehe jutule ja ütlen talle: „Härra kapten…!””

      „Mina aga,” ütleb Barque, „kuulutan enda haigeks ja ütlen siis: „Härra doktor…””

      „Tee, mis sa teed, kasu pole sest ühtigi. Rindemeeste kurnamises on nad kõik ühel nõul.”

      „Ütlen sulle – nad tahavad meie nahka.”

      „Kärakaga on sama lugu. Kaevikus on meil õigus viina saada – kuskil on see otsustatud, kus ja millal, seda ma ei tea, aga ma tean, et on, – ja nüüd oleme juba kolm päeva siin, aga viina tilgub meile ainult hangu otsast.”

      „Oh seda risti ja viletsust!”

*

      „Supikatel tuleb!” teatab sõdur, kes valvas käänakul. „On ka viimane aeg!”

      Ja kaebuste äge maru vaibub jalamaid nagu nõiduse väel. Näen, kuidas nende viha muutub äkki rahulduseks.

      Hingeldades ja higist leemendavate nägudega asetab kolm toimkondlast meie ette maha mitu suurt mannergut, petrooleuminõu, kaks presendist ämbrit ja vardatäie ümaraid saiu.

      Vastu kaevikuseina toetudes pühivad nad taskurätikutega või käistega näolt higi. Näen, kuidas Cocon läheneb naeratades Pépère’ile; ta on unustanud solvangud, millega ta tema äsja üle külvas, ja sirutab käe pudeliterivi poole, mis paisutab Pépère’i keha nagu mingi päästevöö.

      „Mis meile täna hamba alla antakse?”

      „Seal see on,” vastab puiklevalt teine toimkonnamees. Kogemused on talle õpetanud, et toidukaardi avaldamine põhjustab alati kibedaid pettumusi.

      Ja ikka veel hingeldades hakkab ta kiruma teekonna pikkuse ja raskuste üle:

      „Igal pool vedeleb rängalt inimesi! Rahvasumm nagu Araabia turul, katsu sealt läbi pugeda! Vahel suru end õhukeseks nagu plärupaber, ja siis tuleb veel mõni ütlema, et köögis on ainult siidivedajad…”

      Noh, tema isiklikult oleks sada tuhat korda meelsamini kompaniiga kaevikus, käiks vahiteenistuses ja tööl, selle asemel et pidada seda põrgulikku ametit kaks korda ööpäeva jooksul!

      Paradis on mannergute kaasi kergitanud ja anumate sisu uurinud.

      „Oad õlis, kõva liha, leemeliru ja kohvilörts. See on kõik!”

      „Kuradi kurat, ja vein?” kriiskab Tulacque.

      Ta ässitab seltsimehi.

      „Tulge vaadake, poisid! See juba on liig! Nad kaanivad kogu veini ise ära.”

      Janused jooksevad vihaste nägudega kokku.

      „Neetud sitavaresed!” hüüavad hinge põhjani pettunud mehed.

      „Ja mis teie arvates selles lähkris on?” ütleb üks toimkondlastest, ikka veel punane ja higine, osutades jalaga üht ämbrit.

      „Õige,” sõnab Paradis, „ma eksisin: veini on.”

      „Sihuke tobu!” lausub üks toidutooja, kehitab õlgu ja heidab talle sõnulseletamatult põlastava pilgu. „Pista enesele lehmaprillid ette, kui muidu ei näe.”

      Ja lisab siis:

      „Veerand liitrit mehe peale… Võib-olla raasuke vähem, sest Metsa Kaevikus tõukas mulle üks tubakas külge ja paar tilka läikis maha… Tuhat ja tuline!” ruttab ta lisama valjemalt. „Kui mul poleks seda koormat olnud, oleksin talle virutanud nihukese hoobi tagumikku, et oleks mäletanud. Aga see elajas kadus ahvikiirusega!”

      Ent hoolimata sellest veenvast seletusest teeb ta ettevaatlikult minekut. Tänu ülestunnistusele veiniannuse vähenemise kohta sajab talle igast küljest järele needmisi, täis põlglikke vihjeid ta aususele ja kainusele.

      Mehed tormavad sellegipärast söögi kallale. Süüakse püsti, kükitades, põlvili, istudes mõne mannergu otsas või varjendist välja tõstetud seljakotil, isegi maas lebades, selg mullas, olles möödaminejaile tüliks, sõimates ja ise sõimata saades. Peale üksikute vandesõnade ja tavaliste nääkluste ei räägita midagi, sest esialgu ollakse tegevuses söömisega, suud ja suuümbrus rasvased kui püssilukud.

      Nad on rahul.

      Niipea kui lõualuud korraks peatuvad, heidetakse rõvedaid nalju. Tõugeldakse ja karjutakse üksteisest üle, et mõnd naljasõna vahele poetada. Naeratab Farfadet’gi, too habras linnaametnik, kes esialgu püsis meie seas nii korralikuna ja puhtana, et teda peeti välismaalaseks või paranevaks haigeks. Näen, kuidas rebeneb laiaks naeratuseks Lamuse’i ninaalune tomat, kuna ta rõõm nõrgub pisaraina silmist. Poterloo roosa pujeng puhkeb jälle õitsema, isa Blaire’i kortsud värisevad mõnutundest, kui ta püsti tõuseb ja oma peanupu õieli ajab, veheldes lühikese kõhna kehakesega, mis on nagu varreks ta rippuvaile hiigelvurrudele. Isegi Coconi väike vilets kortsunud nägu on selginud.

*

      „Kas kohvilaket ei soendatagi?” küsib Bécuwe.

      „Millega, kas pealepuhumisega?”

      Bécuwe, kes armastab kuuma kohvi, ütleb:

      „Jätke see minu mureks. See ka mõni asi! Tehke ainult siia väike kolle ja hark täägituppedest. Tean, kust saab puid. Lõikan sealt pussiga paraja kämblatäie laaste. Saate näha, kuidas ta mul susisema lööb.”

      Ta läheb põletuspuude jahile.

      Kohvi oodates keeratakse plärud ette ja topitakse piibud.

      Tõmmatakse tubakakotid välja. Mõnel on poest ostetud nahk- või kummikott. Kuid neid on vähe. Biquet võtab tubakat sokist, mis on ülevalt nööriga kinni seotud. Suurem osa kasutab aga gaasikaitsekotti, mis on vee- ja õhukindlast riidest ja eriti sobiv juurtubaka või narmastubaka hoidmiseks, kuid on ka neid, kes kobavad näputäie lihtsalt oma sinelitasku põhjast.

      Suitsetajad sülitavad kaares ümber varjendi, kus leiab ulualust suurem osa mehi meie rühmast, ja katavad nikotiinist kollase süljega sissekäiguesise, СКАЧАТЬ