Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Püssihakkide juures laskume oma seljakotile. Pärast mitmeid peatusi hakkab hommik koitma, pimedust hajutama ja avarust vallutama. Pimeduse müürid varisevad kokku. Jälle kord näeme suurepärast vaatepilti, kuidas algav päev laotab end meie igavesti eksleva hordi kohale.

      Viimaks ometi jõuame ööst välja, järk-järgult läbides varjude, hämaruse ja seejärel tusase valguse üha heledamaid ringe. Jalad on puiselt jäigad, seljad tuimunud, õlad muljutud. Nägudel säilib must hallus; näib, nagu ei suudaks me end ööst lahti rebida; me ei jõua end nüüd enam iialgi temast lõplikult lahti kiskuda.

      Seekord läheb suur korrapärane kari uude peatuskohta puhkusele. Missugune on see maanurk, kus meil nädalapäevad tuleb elada? Arvame, et koha nimeks on Cauchin-l’Abbé (aga ega keegi ole milleski kindel). Sellest jutustatakse imeasju:

      „Kuulu järgi esimese järgu koht!”

      Seltsimeeste ridades, kus hommikuhämaruses hakkad aimama kujusid ja näojooni, eraldama longus päid ja haigutavaid suid, tõuseb üksteist ületrumpavaid hääli:

      „Niisugust peatuspaika pole meil iialgi olnud. Seal on brigaad ja sõjakohus. Seal on igasugust kaupa.”

      „Kui seal on brigaad, siis on olemine hea.”

      „Kas arvad, et leiame oma meestele söögilaua?”

      „Ma ju ütlen: kõik, mis soovite!”

      Oks õnnetuseprohvet vangutab pead:

      „Mislaadi see peatuskoht on, mida meil iialgi pole olnud,” ütleb ta, „seda ma ei tea. Aga mis ma tean, on see, et küllap ta on samasugune kui teisedki.”

      Ent teda ei usuta. Öisest kärarikkast ärevusest tulles näib kõigile, et puhkekoht on mingi tõotatud maa, millele lähenetakse sedamööda, kuidas jäises õhus astutakse ida poole, – uue küla poole, mille päevavalgus varsti nähtavale toob.

*

      Varahommikul jõuame ühe nõlvaku jalal seisvate majade juurde, mis uinuvad veel halli uttu mässituna. „Siin see ongi!”

      Uuhhh! Vantsisime ööga oma kakskümmend kaheksa kilomeetrit maha…

      Mis see’s tähendab?.. Me ei peatu. Möödume majadest, mis vähehaaval kaovad vormitusse uttu ja oma saladusliniku taha.

      Nagu näha, tuleb veel kaua käia. Peatus on kuskil kaugemal… seal ees!

      Marsime masinlikult, jäsemeisse on tunginud mingi kivine tardumus, liigesed ragisevad ja panevad meid valust karjuma.

      Päev on tõrges saabuma. Udulina katab maad. On nii külm, et väsimusest kurnatud mehed ei julge peatustel istuda, vaid käivad piimvalges niiskuses edasi-tagasi nagu viirastused. Terav talvetuul piitsutab ihunahka, pühib minema ning hajutab sõnad ja ohked.

      Lõpuks tungib päike läbi meie kohal hõljuva uduauru, mis rõivastele langedes need märjaks leotab: neis maapealseis pilvedes avaneb otsekui mingi muinasjutuline helendik.

      Rügement ringutab, virgub tõeliselt ja pöörab ettevaatlikult oma näo esimese kiire kullatud hõbedasse.

      Siis muutub päike väga kiiresti kõrvetavaks ja meil hakkab liiga soe.

      Rivis hingeldatakse, higistatakse ja torisetakse veel rohkem kui äsja, mil hambad lõgisesid ja udu oma märja käsnaga pühkis üle meie silmnäo ja käte.

      Paikkond, mida me kõrvetavalt kuumal hommikul läbime, on kriidimaa.

      „Nad sillutavad siin lubjakiviga, need lontrused.”

      Tee on pimestavaks muutunud; nüüd ripub meie kohal pikk ja kuiv lubjane pilv, oma teekonnal meie peale valkjat tolmu alla puistates.

      Näod punetavad, leemendavad ja hiilgavad; mõned vererikkamad näivad kui vaseliinikorraga kaetud olevat, põskedele ja laubale kleepub pruunikashall kiht, kuivab seal ja pudeneb siis nagu koorik. Jalad kaotavad oma kuju ja oleksid nagu lubjamörti kastetud. Seljakott ja püss kattuvad valge pulbriga ja meie pikk kolonn jätab kummalegi poole teed rohu sisse piimja riba.

      Kõigele lisaks käsklus:

      „Võtta paremale! Voor!”

      Rutates, mitte ilma tõuklemata tõmbume paremale. Veoautode rida – põrgulikku kärasse mähitud tohutu suurte nelinurksete meteoorikivide ahel – veereb maanteele. Needus! Mööda sõites keerutab see maast paksu valge tolmuvaiba üles ja heidab selle õhust meie õlgadele.

      Oleme nüüd rõivastatud helehalli loori. Meie nägusid katab mask, mis kulmude, vurrude, habemete ja kortsude kohalt on paksem. Näib, nagu oleksime ühtaegu meie ise ja mingid kummalised vanakesed.

      „Kui me ükskord vanad tudid oleme, on meil justament sihukesed vastikud larhvid,” ütleb Tirette.

      „Sa tatistad valget,” nendib Biquet.

      Kui peatus meie liikumise katkestab, sarnaneme kipskujude reale, kus kipsi alt paistab mõningaid inimlikkuse määrdunud jäänuseid.

      Taas asume teele. Vaikime. Piinleme. Iga sammuga muutub raskemaks. Näod tõmblevad, kuid ilme muutused tarduvad tolmu kaame korba all. Otsatu jõupingutus kägardab meid ja täidab ääreni sünge väsimuse ja tüdimusega.

      Viimaks näeme oaasi, mida nii kaua igatsesime; teispool kõrgustikku, ühel kõrgemal künkal paistavad kiltkivikatused keset roheluse puhmaid, mis on värsked nagu lehesalat.

      See ongi küla, pilk süleleb teda, aga me pole veel seal. Hulk aega juba, sedamööda, kuidas rügement lähemale roomab, tundub ta eemale nihkuvat.

      Lõpuks, kui kell lööb kaksteist, saabume peatuskohta, mis hakkas juba ebatõenäoliseks ja muinasjutuliseks muutuma.

      Rütmiliselt sammudes, püssid õlal, ujutab rügement Gauchin-l’Abbé tänava ääreni üle.

      Enamik Pas-de-Calais küladest koosneb ühestainsast tänavast. Aga millisest tänavast! See on sageli mitu kilomeetrit pikk. Siin hargneb ainuke tänav külavalitsuse hoone ees kaheks ja moodustab kaks uut tänavat: asundus on avar Y, mida ebakorrapäraselt palistavad majade madalad esiküljed.

      Jalgratturid, ohvitserid ja käskjalad eralduvad pikast liikuvast kolonnist. Siis kaovad mehed saabumise järjekorras rühmakaupa küünide väravate taha, sest veel vabad majad on varutud ohvitseridele ja kantseleidele… Meie rühm juhitakse esiti küla otsa, siis (majutajate vahel on arusaamatusi olnud) teise otsa: sinna, kustkaudu tulime.

      See sagimine võtab aega; põhjast lõunasse ja lõunast põhja veetud meesterühmas tekib peale tohutu väsimuse ja asjatust tammumisest tekkinud ärrituse ka palavikuline kärsitus. Kõige tähtsam on end kiiresti sisse seada ja vabaks saada, kui me tahame teostada oma ammuhellitatud kavatsust: üürida mõnelt elanikult lauaga varustatud ruum, kuhu söögiaegadel võiksime oma jaoga koguneda. Sellest kavatsusest ja selle meeldivaist eelistest on palju räägitud. On kokku lepitud, osamaks kindlaks määratud ja otsustatud seda lisakulutust kanda.

      Aga kas saame seda teostada? Paljud ruumid on juba ära kahmatud. Meie pole ainsad, kes on siia kaasa toonud selle mugavuse-unistuse; tekib vist võidujooks laudadele. Kolm kompaniid saabub meie järel, kuid neli on saabunud enne meid, – ja arvestada tuleb ka poolametlikke söögiruume sanitaridele, kirjutajatele, autojuhtidele, käskjalgadele ja igasugustele muudele asjameestele, ametlikke söögiruume allohvitseridele, eriüksustele ja mine tea СКАЧАТЬ