Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üheksateistkümnes ja kahekümnes saabuvad üksteise järel ja panevad püssid hakkidesse. „Seal on kaheksateistkümnes!”

      See tuleb pärast kõiki teisi: ta oli eesliini kaevikuis ja vahetati välja kõige viimasena.

      Esimene päevavalgus heidab juba esemetele kahvatut kuma. Tunneme ära kompanii kapteni, kes sammub mööda teed üksi oma meeste ees. Ta kõnnib vaevaliselt, kepile toetudes vana, Marne’i ääres saadud haava pärast, mille reuma uuesti valule äratab, – ja ka ühe teise valu pärast. Ta kapuutsi mähitud pea on rinnale vajunud; tundub, nagu sammuks ta matuserongis. Ta näikse mõttes olevat ja oma kujutluses tõesti matuserongis sammuvat.

      Seal on ka kompanii.

      See tuleb täielikus korratuses. Otsekohe ängistab miski meie südameid. Pataljoni kolonnis on see kompanii ilmselt lühem kui teised.

      Ma lähen tee peale, et vastu minna kaheksateistkümnenda meestele. Pääsnute mundrid on mullast ja savist ühetaoliselt kollakad; võiks arvata, et nad on khakisse rõivastatud. Nende rõivad on kuivanud ookrisisaldusega porist üleni kõvad; sinelihõlmad kõlguvad kui lauaotsad vastu kollast koorikut, mis katab põlvi. Näod on kõhnunud, nõgised, silmad suured ja palavikulise vaatega. Tolm ja mustus joonistavad nende nägudele uusi kortse.

      Hirmsast hävingust saabunud sõdurite hulgas kuuldub kõrvulukustavat möllu. Nad räägivad kõik korraga ja väga valjusti, vehivad kätega, naeravad ja laulavad.

      Neid nähes võiks uskuda, et see on teele pudenenud pidutsejate jõuk.

      Möödub parajasti teine rühm eesotsas pikakasvulise nooremleitnandiga, kes ümber keha pinguli tõmmatud ja rihmaga vöötatud sinelis meenutab vutlaris vihmavarju. Teen endale küünarnukkidega teed ja jälgin möödujaid, kuni tuleb Marchali jagu, mida on tabanud kõige suuremad kaotused. Neid oli üksteist meest, kes poolteise aasta jooksul üksteisest kunagi polnud lahkunud. Nüüd on järele jäänud vaid kolm meest kapral Marchaliga.

      Kapral silmab mind. Ta hüüatab rõõmsalt ja naeratab laialt, laseb siis püssirihmast lahti ja sirutab mulle käed; teise käe küljes ripub aasapidi ta kaevikukepp.

      „Noh, vennas! Läheb sul ikka hästi? Kuidas käsi käib?” Pööran pea kõrvale ja sõnan peaaegu sosinal:

      „Teil läks siis halvasti, vaene vana.”

      Ta nägu süngestub äkki ja muutub sügavtõsiseks.

      „Jah, seekord oli see kohutav… Barbier sai surma.”

      „Nii räägiti… Barbier!”

      „See oli laupäeval kell üksteist õhtul,” ütleb Marchal, „mürsk viis tal ülemise poole selga ära, nagu habemenoaga oleks maha lõiganud. Besse’il läbistas mürsukild kõhu ja sisikonna. Barthélemy ja Baubez said tabamuse pähe ja kaela. Öö otsa kihutasime mööda kaevikut edasi-tagasi, et hoiduda kuulirahe eest. Kas sa väikest Godefroy’d tundsid? Kogu keskkeha läinud; ühe ainukese silmapilguga jooksis ta sealsamas verest tühjaks otsekui kummulikäänatud toober. Nii väike kui ta ka oli, aga verd oli tal koledal kombel; temast voolas kaevikusse vähemalt viiekümne meetri pikkune oja. Gougnard’il kiskusid killud jalad ära. Kui ta minema viidi, ei olnud ta veel päris surnud. See juhtus vaatluspunktis. Olin seal koos nendega valves. Aga kui mürsk langes, siis olin kaevikus, – käisin kellaaega küsimas. Püssi jätsin vaatluspunkti, pärast leidsin üles – oli nagu käte vahel kahekorra käänatud, püssiraud kui punnivinn ja kaba poolest saadik saepuru. Haises värske vere järele, nii et ajas südame läikima.

      „Ja Mondain – tema ka, eks?”

      „Tema sai pihta järgmisel hommikul, tähendab eile, kaevikuvarjendis, mille mürsk segi paiskas. Ta oli pikali ja ta rind lömastati. On sulle räägitud Francost, kes oli Mondaini kõrval? Allavarisenud muld murdis tal selgroo; kui me ta välja kaevasime ja maha istuma panime, rääkis ta veel; pea vajus tal küljele, ise ütles: „Ma suren,” ja suri. Nendega koos oli ka Vigile; kehal ei olnud tal viga midagi, aga tema pea oli lausa laiaks litsutud, laiaks nagu pannkook. Näe, nii lai! Vaatasid teda, kui ta maas lamas, must ning hoopis iselaadi, ja näis, et see on tema vari, tead, niisugune vari, mis mõnikord maha langeb, kui öösi käid suure laternaga.”

      „Vigile oli 13-nda aasta mees, päris laps! Ja Mondain ja Franco! Toredad poisid oma paeltest hoolimata!.. Häid sõpru oleme kaotanud, Marchal.”

      „Jah,” ütleb Marchal.

      Siis hüüab ja raputab teda terve kari seltsimehi ning kisub ta kaasa. Ta rabeleb vastu, vastab nende kibedatele pilgetele, ja kõik tõuklevad ning naeravad.

      Mu pilk libiseb näolt näole. Need on lõbusad ja väsimuskortsudest ning porikorrast hoolimata võidurõõmsad.

      Kui nad eesliinil viina oleksid võinud juua, siis ütleksin: „Nad on kõik purjus.”

      Märkan üht pääsenut, kes marsisammul käies laulab muretult nagu husar rahvalauludes; see on trummilööja Vanderborn.

      „Ei noh, Vanderborn, on aga sinul õnnelik nägu!”

      Tavaliselt vaikne Vanderborn hüüab mulle:

      „Seekord läks veel hästi, pääsesin eluga!”

      Ja otsekui hullumeelne annab ta mulle tugeva matsu õlale. Ma mõistan…

      Kui need mehed põrgust tulles kõigest hoolimata on õnnelikud, siis nimelt sellepärast, et nad sealt tulevad. Nad tulevad tagasi, nad on pääsenud. Veel kord säästis neid surm, mis oli nii lähedal. Vastavalt teenistuskorrale on iga kompanii kuue nädala tagant eesliinil. Kuus nädalat! Sõjameestel on nii suurtes kui ka väikestes asjades laste mõtteviis: nad ei vaata iialgi kaugele – ei enda ümber ega enda ette. Nad mõtlevad peaaegu ainuüksi tänasele ja homsele päevale. Täna on nad kõik veendunud, et elavad veel kaua.

      Seepärast peavad nad oma ellujäämispidu ja naudivad õnne jalul püsida, hoolimata rõhuvast väsimusest ja äsjasest tapatalgust, mille verepritsmed neid veelgi katavad ja mis igaühe kõrvalt vendi ära kiskus.

      IV

      VOLPATTE JA FOUILLADE

      Peatuskohta jõudes karjuti:

      „Aga kus on Volpatte?”

      „Ja Fouillade, kus tema on?”

      Viies pataljon võttis nad kaasa ja viis eesliinile. Peatuskohas pidime nad tagasi saama. Neid aga ei ole. Kaks meest rühmast on kadunud.

      „Kuradi kurat! Laena sus veel oma mehi välja!” möirgab seersant.

      Kapten, kellele lugu ette kanti, vandus, needis ja ütles:

      „Mul on neid mehi tarvis. Leitagu nad otsekohe. Marss!”

      Kapral Bertrand hüüdis Farfadet’ ja minu küünist välja, kus me juba poolunes pikutasime.

      „Tuleb minna Volpatte’i ja Fouillade’i otsima.”

      Ajasime end ruttu üles ja lahkusime rahutusvärinaga südames. Meie mõlemad seltsimehed, kes 5-ndaga kaasa läksid, viidi tollesse põrgulikku vahetusse. Kes teab, kus nad praegu on ja mis neist on saanud!

      … Läheme uuesti nõlvakust üles. Hakkame vastupidises suunas minema mööda pikka teed, kust olime tulnud СКАЧАТЬ