Tuli. Henri Barbusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tipib väikeste sammudega, hoides labidat ees nagu küünalt, nägu krimpsus ja keha jooksvast lookas.

      „Kuule, vanaisa, tahad paar sou’d?” küsib Barque talle õlale patsutades, kui teine käeulatuses möödub.

      Kitkutud sõdur uriseb ärritatult:

      „Kuradi lurjus!”

      Barque karjub kohe kriiskava häälega:

      „Kuule, sa kakaveski, võiksid natuke viisakam olla!” Eemalduv vana pöördub ümber midagi tulivihaselt pobisedes.

      „Ei noh,” hüüab Barque naerdes, „või temagi pole rahul. Sõjakas teine, vaata aga vaata. Kipuks veel turjagi hüppama, kui kuuskümmend aastat noorem oleks.”

      „Ja kui ta end nii täis poleks kaaninud,” lisab Pépin pealekauba, otsides tulijate voolus uusi ohvreid.

      Ilmub nähtavale ka viimase mehe sissevajunud rind ja kaob ta küürus selg.

      Kulunud ja kaevikuis määrdunud veteranide paraad lõpeb poriurkaist poolest saadik väljakerkinud süngete koopaelanike pilkavate ja peaaegu pahatahtlike nägude ees.

      Kuid tunnid mööduvad. Õhtuhämarus muudab taeva halliks ja asjad ähmaseks, segunedes pimeda saatusega ning maa alla maetud meestehulga tumeda ja harimatu hingega.

      Videvikus kuuldub kõmisevat sammumüdinat ja ebamäärast kõnekõma; siis rajab teine üksus endale teed.

      „Taborid!”

      Nad mööduvad oma pruunikashallide, kollaste või kastanpruunide nägudega, hõredate või lopsakate habemetuustidega, kollakasroheliste sinelite ja poriste kiivritega, millede ees on poolkuu suitseva granaadi asemel. Nösuninalistes või, vastupidi, nurklikes ja teravajoonelistes vaskrahana läikivais nägudes näivad silmad elevandiluust ja oonüksist kuulidena. Aegajalt õõtsub rivis teistest pikema senegali laskuri nägu, must nagu kivisüsi. Kompanii viimasel mehel on täägi otsas punane vimpel rohelise käega keskel.

      Vaatame neid ja vaikime. Neid ei kõnetata. Nad äratavad aukartust ja sisendavad veidi hirmugi.

      Aafriklased näivad olevat lõbusad ja heas tujus. Nad lähevad muidugi eesliinile. Seal on nende koht, nende saabumine aga vihjab õige peatsele rünnakule. Nad on loodud tormijooksuks.

      „Neile ja seitsmekümneviiestele tuleks kirikusse küünal panna! Kui midagi suurt käsil on, siis saadetakse ette ikka nemad, need Maroko Diviisi mehed!”

      „Nad ei sobi meiega kokku. Nad käivad liiga ruttu. Ja kes jõuaks neid peatada…”

      Mõned neist otsekui heledast puust, pronksist ja eebenist kokkusulatatud kuradeist on tõsised. Nende näod on rahutust tekitavad ja tummad nagu mingid püünised. Teised naeravad, nende naer kumiseb eksootiliste muusikariistade helidena ja paljastab hambad.

      Mehed jutlevad marokolaste omadustest: võitluskirest rünnakul, nende ihast söösta täägivõitlusse, nende põlgusest ulualuse vastu. Korratakse lugusid, mida nad ise meelsasti jutustavad, – kõiki neid antakse edasi umbes ühesuguste sõnadega ja ühesuguste liigutuste saatel: nad tõstavad käed üles: „Kamraad, kamraad.” – „Mitte kamraad!” Ja nad näitavad, kuidas tääk lüüakse kõhtu ülalt alla ja kuidas see välja tõmmatakse alt ülespoole, jalga abiks võttes.

      Üks marokolane kuuleb meist mööda minnes, millest räägitakse. Ta vaatab meid, naerab laialt oma kiivriga kaetud turbani alt, ja kordab eitavalt pead raputades: „Ei ole kamraad! Kamraad mitte iialgi! Pea maha!”

      „Oma presentnahaga on nad tõesti teist tõugu kui meie,” lausub Biquet, ehkki ta ise pole argade killast. „Puhkust nad ei salli, tead sa, nad elavad ainult silmapilgule, mil ohvitser pistab uuri tasku ja ütleb: „Noh, edasi!””

      „Niisugused need õiged sõdurid ongi.”

      „Meie pole sõdurid, oleme inimesed,” ütleb paks Lamuse.

      Ilm on pimenenud, ometi heidab see õige ja selge sõna nagu mingi helgi nende nägudele, kes siin ootavad, ootavad hommikust saadik, ootavad juba kuude viisi.

      Nad on inimesed, elust äkki välja kistud tublid mehed. Nagu ükskõik missugused suure hulga seast võetud inimesed, on nemadki harimatud, pealtnäha ükskõiksed, piiratud mõistusega, aga täis tahumatut arukust, mis mõnikord vääradele rööbastele satub. Nad lasevad end meelsasti juhtida ja teevad, mis teha kästakse, nad on vastupidavad raskustele ja võimelised kaua kannatama.

      Need on lihtsad inimesed, keda veelgi on lihtsustatud ja kelles olukorra sunnil on teritunud ainult kõige algelisemad vaistud: enesesäilitamise tung, egoism, visa lootus ellu jääda, söömise, joomise ja magamise rõõm.

      Aeg-ajalt tõuseb nende suurte inimlike hingede pimedusest ja vaikusest inimlikke karjeid, sügavaid värinaid.

      Kui enam hästi ei näe, kuuldub eemalt tasast, siis lähenevat ja valjemat käsklust:

      „Teine rühm! Koguneda!”

      Rivistutakse. Toimub loendus.

      „Nõõ!” hüüab kapral.

      Hakatakse liikuma. Tööriistadelao ees peatutakse ja tammutakse paigal. Igaühele antakse labidas või kirka. Uks allohvitser ulatab neid meile pimedas vartpidi kätte.

      „Teile labidas, laske jalga! Teile ka labidas, teile kirka. Noh, kähku! Tehke teistele ruumi!”

      Hakatakse minema mööda kaevikuga ristuvat jooksukraavi otse edasi – praeguse liikuva, elava ja õudse rindejoone suunas.

      Taeva halluses tiirleb nähtamatu lennuk suurte laskuvate ringidega, avarust oma tõukelise ja võimsa hingeldusega täites. Ees, paremal, vasakul – kõikjal heidab äike tumesinisesse taevasse võimsaid, ent põgusaid sähvatusi.

      III

      VAHETUS

      Alles mustendava vormitu maastiku kohal on hahetav koit vaevalt nähtav. Paremal, pimedusest laskuva kallaku tee ja Alleux’ metsa tumeda laigu vahel, kust kuuldub – ilma et seda näha oleks – voorirakendite seadmist teeleasumiseks, laiub mingi väli. Meie, 6-nda pataljoni omad, jõudsime siia öö lõpul. Panime püssid hakki ja oleme nüüd siin, udus ja poris, keset seda ähmase valguskuma sõõri; seisame paigal tumedate, vaevalt sinakaks muutunud salkadena või üksildaste viirastustena; kõigi pead on pööratud eemal laskuva tee poole. Ootame rügemendi ülejäänud osa: 5-ndat pataljoni, mis oli eesliinil ja lahkus kaevikuist pärast meid.

      Mingi müra…

      „Seal nad on!”

      Läänest hakkab paistma pikk ebamäärane mass ja vajub otsekui ööhämarus valendavale teele.

      Viimaks ometi! Lõppes see neetud vahetus, mis algas eile kell kuus õhtul ja kestis terve öö; nüüd on viimanegi mees välja roninud viimasest jooksukraavist.

      Seekord oli kaevikuis kohutav. Ees oli kaheksateistkümnes kompanii. Ta sai raskesti kannatada: kaheksateist surnut ja ligikaudu viiskümmend haavatut – vähem kui nelja päevaga langes iga kolmas mees rivist välja; ja seda ilma rünnakuta, ainult pommitamise tagajärjel.

      Meile on see teada. Kui kurnatud pataljon eemalt läheneb, lausume porisel lagendikul kokku sattudes СКАЧАТЬ